Alustades kliimast ja lõpetades Covidiga on teadusinstitutsioonide politiseeritus ja kõrkus kiskunud need eemale filosoofiast ning meetodist, mis peaks neid juhtima, leiab teadlane ning teaduskirjanik Matt Ridley Wall Street Journalile antud intervjuus.
"Teadusest" on saanud poliitiline moesõna. "Ma usun teadusesse," säutsus Joe Biden kuus päeva enne presidendivalimisi. "Donald Trump ei usu. See ongi nii lihtne, rahvas."
Kuid mida tähendab uskuda teadusesse? Ridley tõmbab tugeva eraldusjoone "teaduse kui filosoofia" ja "teaduse kui institutsiooni" vahele. Esimene kasvab välja valgustusajastust, mida Ridley määratleb kui "ratsionaalse ja objektiivse arutluskäigu esikohale seadmist". Teine, nagu kõik inimeste loodud institutsioonid, on ekslik ja aldis eirama enda kehtestatud põhimõtteid. Ridley sõnul on Covidi pandeemia toonud teravalt esile, milline lahkheli valitseb teaduse kui filosoofia ja teaduse kui institutsiooni vahel.
Ridley nimetab ennast "teaduskriitikuks, mis on amet, mida pole tegelikult olemas". Ta võrdleb oma kutsumust kunstikriitiku omaga ja nimetab suuremat osa teistest teadusest kirjutajatest "ergutustüdrukuteks" (cheerleaders). Selline kergelt ülbe suhtumine paistab Inglise aadlikule sobivat. Ta on viies Ridley vikont, Briti Lordidekoja liige ja räägib minuga Zoomi vahendusel oma esivanemate Northumberlandi lossist, mis asub Šotimaast pisut lõunas, kus ta elab Parlamendi istungjärkude vaheaegadel (kus ta hetkel osaleb samuti Zoomi vahendusel).
Nelikümmend aastat tagasi uuris Ridley Oxfordi ülikoolis faasanite paaritumismustreid. Tema uuringutega kaasnes suur hulk pikas maapiirkondade rohus roomamist, et saada aru, miks need "jaburalt huvitavad" linnud on erinevalt suuremast osast teistest lindudest polügaamsed. Hetkel on ta koos Kanada molekulaarbioloogi Alina Chaniga lõpetamas raamatut "Viiruslik: Covid-19 alguse otsimine" (Viral: The Search for the Origin of COVID-19).
Hiina teadlased kardavad rääkida
See raamat teeb autoritest Hiinas ilmselt ebasoovitavad isikud. Kui Ridley kirjutas raamatut, siis tema sõnul sai "kohutavalt selgeks", et Hiina teadlased "ei ole vabad rääkima kõigest ja avalikustama, mida nad on nahkhiirte viirustega korda saatnud". See teave tuleb "välja kaevata" teiste inimeste, nagu tema ja Chan poolt. Tema sõnul käskisid Hiina võimud kõikidel teadlastel saata oma viirust puudutavate teadustööde tulemused ametiisikute kätte ülevaatamiseks enne kui teised teadlased ja rahvusvahelised agentuurid neid hindama pääsesid. "Selline käitumine on peale surmavat pandeemiat, mis on tapnud miljoneid inimesi ja laastanud tervet maailma, šokeeriv," leiab Ridley.
Ridley märgib, et küsimusele, kuidas Covid alguse sai, on "vastuse leidnud suuremas osas inimesed, kes ei kuulu peavoolu teadlaste nomenklatuuri hulka". Inimesed, kes sinna kuuluvad, pole mitte ainult olnud "pettumusttekitavalt mitte-uudishimulikud", vaid on ka üritanud peatada sellised uurimised eesmärgiga "kaitsta teaduse kui institutsiooni reputatsiooni". Sellise vastuseisu kõige tõenäolisemaks põhjuseks on arusaamine, et kui Covid lekkis välja laborist ja eriti, kui see seal ka välja arendati, siis "leiab teadus ennast süüpingist".
Hirm rassismisüüdistuste ees
Mängus on veel hulk muid asjaolusid. Teadlased, nagu ka teised nomenklatuurid, pelgavad süüdistusi rassismis, mida Hiina Kommunistlik Partei on kasutanud ära vältimaks küsimusi Hiinas levinud praktikate kohta, nagu seda on "metsloomade müümine söögiks või Wuhani linnas toimuvateks laborikatseteks nahkhiirte koroonaviirustega".
Teadlased on üleilmne ühtne tsunft ja Lääne teadlaste kogukonnas "on kujunenud välja lähedased suhted Hiinaga, kelle toetusest kohati isegi sõltutakse" (mh on Hiinalt toetusrahasid saanud ka Eesti viroloog Andres Merits – toim.) Teadusajakirjad saavad märkimisväärse "sissetuleku ja sisendi" Hiinast ja Lääne ülikoolid sõltuvad Hiina üliõpilastest ning teadlastest nii õppemaksude kui elavjõu osas. Kõik see võib Ridley sõnul "pandeemiajärgse ärkamise käigus muutuda".
Ühendkuningriigis on ta märganud "teadlaste seas tendentsi imetleda autoritaarset Hiinat, mis on paljude inimeste jaoks üllatav". Ridley enda jaoks pole see üllatav. "Ma olen aastate jooksul märganud, et teadlased vaatavad poliitilisele maailmale ülevalt alla, mis on kummaline kui mõelda sellele, kui kaunilt "alt üles" on evolutsiooniline vaade loodusele ja maailmale," leiab teaduskirjanik.
Ta esitab küsimuse: "Kui sa mõtled selle peale, kuidas keerulised bioloogilised organismid tekivad ilma kindla kavata ja neile pole vaja tarka konstrueerijat, siis miks peaks keegi arvama, et inimeste ühiskond vajab "tarka valitsust"? Teadus institutsioonina usub, et "kui ainult teadlased oleks võimul, siis nad juhiks maailma hästi". Ilmselt on see ka asi, mida poliitikud peavad silmas, kui nad räägivad, et nad "usuvad teadusesse". Nagu me oleme näinud pandeemia ajal, võib teadus olla võimu allikas.
Võltsi konsensuse otsimine
Kuid olemas on ühelt poolt "pinged teadlaste vahel, kes tahavad, et teadlaste sõnum oleks autoriteetselt ühtne" ja teiselt nende vahel, kes näevad teadust filosoofiana, mis on kohustatud "jätma meele avatuks ja olema valmis vajadusel oma arusaamisi muutma". Ridley pelgab, et pandeemia on esimest korda ajaloos teinud epidemioloogiast tõsiselt politiseeritud teema. Osaliselt on selles "süüdi väljaspool teadusmaailma asuvad kommentaatorid", kes utsitavad teadlasi võtma poliitiliselt sobivaid seisukohti. "Minu arust on süüdi ka epidemioloogid ise, kes sihilikult avaldavad materjali, mis sobib nende poliitiliste eelarvamustega ja eiratavad seda, mis ei sobi," leiab ta.
Epidemioloogid jagunevad kahte rühma – ühel pool on need, kes soovivad rohkem piiranguid ja teisel pool need, et selline lähenemine pole tõhus ning on pigem olnud isegi kahjulik. Ridley on ise viimase grupi arusaamise poolt ja on kriitiline paanikat külvava modelleerimise suhtes, mis tõi kaasa piirangud ning sulgemised. "Pandeemia arengu mudeldamine esitleb ennast kui üdini mittepoliitilist projekti. Kuid liiga palju on näiteid, kus epidemioloogid on esitlenud mudeleid, mis põhinevad pigem väga äärmuslikult kallutatud oletustel."
Sellise lähenemise üheks põhjuseks on, et pessimism müüb. "Sind ei süüdistata kunagi selle eest, et sa oled liiga pessimistlik, kuid sa pälvid tähelepanu. See on nagu kliimateadus. Hirmuäratava tuleviku mudeldamine viib sind suurema tõenäosusega mõnda telesaatesse." Ridley meenutab lahkunud teadusulme kirjanikku Michael Crichtonit, kes vihkas kalduvust kirjeldada mudeldamiste järeldusi viisil, nagu need oleksid teaduskatsete "tulemused". Selline lähenemine esitab spekulatsioone, nagu need oleksid millegi tõestus.
Kliimateaduse politiseerimine on jõudnud väga kaugele. Ridley sõnul "kakskümmend või kolmkümmend aastat tagasi võis veel uurida, kuidas jääajad juhtusid ja arutelda konkureerivate teooriate üle ilma, et selles oleks olnud mingisugust poliitikat". Täna on kliima teemal väga keeruline midagi arvata "ilma, et inimesed ei tõlgendaks seda läbi poliitilise prisma".
Ridley sõnul on ta kliimamuutuste küsimuses "leige". Ta on nõus, et inimesed on teinud kliima soojemaks, kuid ta ei kirjuta alla ühelegi katastroofinägemusele, mis kutsuvad üles inimkäitumise ja tarbimise radikaalsele muutmisele. Selline poolik lähenemine pole teda kaitsnud rünnakute eest ja Briti pahempoolsete silmis on ta "eitaja".
Kliimateadus on Ridley hinnangul samuti "nakatunud kultuurirelativismi ja postmodernismiga". Ta tsiteerib teadusuuringut, mis oli kriitiline glatsioloogia – mis on liustike teadus – suhtes, "sest see ei ole piisavalt feministlik". 2016. aastal üllitas teadusajakiri "Inimgeograafia progress" (Progress in Human Geography) artikli "Liustikud, sugu ja teadus: üleilmsete keskkonnamuutuste uuringute feministlik glatsioloogia raamistik" (Glaciers, gender, and science: A feminist glaciology framework for global environmental change research).
Teaduse politiseerimine toob kaasa usalduse kaotuse teaduse kui institutsiooni vastu. Selline usaldamatus võib olla õigustatud, maha jääb tühi koht, mis tihti täidetakse "palju ebausklikuma lähenemisega teadusele".
"Ühemeelsus on teaduse arengu, mis sõltub eriarvamustest ja väljakutsetest, vaenlane. Nagu leidis füüsik Richard Feynman, on teadus usk ekspertide võhiklikkusse," arvab Ridley. Kõige karmima kriitika suunab ta "teadusele kui elukutsele", mis tema sõnul on muutunud "eemaletõukavalt ülbeks ja poliitiliseks ning on imbunud läbi kallutatud arutluskäikudest ning kinnituskalduvusest". Järjest rohkem teadlasi "paistab langevat grupimõtlemise ohvriks ja teadusajakirjade eelretsenseerimise protsessist on saanud usupime valvur, mis hoiab eemal uued ideed ning avatud meele poolt esitatud väljakutsed".
Eriliselt on sellises lähenemises süüdi Maailma Terviseorganisatsioon (WHO): "Veebruaris saatsime me Hiina tosina Lääne teadlasi, kes tegid koostööd tosina Hiina teadlasega ja see kõik toimus WHO egiidi all". Järgnenud pressikonverentsil nimetasid nad teooriat, et viirus lekkis välja laborist, "äärmiselt ebatõenäoliseks". See organisatsioon eiras ka 2020. aasta jaanuaris Taiwani Covid-19 appikarjeid. "Taiwanlased rääkisid: "Meieni on jõudnud andmed, et toimub ühe haiguse inimeselt-inimesele ülekandumine, millest ähvardab välja kujuneda suur epideemia. Palun, kas te uuriksite seda?" Mille peale WHO vastas: "Te olete Taiwanist. Me ei tohi teiega rääkida.""
Ridley juhib tähelepanu, et WHO peamine eesmärk on pandeemiate ärahoidmine. Kuid ometigi üllitas see 2015. aastal avalduse, milles seisis, et 21. sajandi kõige suurem oht inimeste tervisele on kliimamuutused. "Minu jaoks tähendab see, et organisatsioon ei tee seda tööd, mida ta peaks tegema," leiab ta.
Ridley vaatepunktist on teadusnomenklatuuri alati saatnud kalduvus muutuda kirikuks, mis sunnib kuuletuma viimasele dogmale ja heidab enda seast välja hereetikud ning jumalateotajad. Sellisele kalduvusele on varasemalt seadnud piirid teadustegevuse kildkondlik iseloom: ühe ülikooli professor A võis üles ehitada oma karjääri tõestamisele, et teise ülikooli professor B ideed on valed. Sotsiaalmeedia ajastul on eriarvamuste jaoks üha vähem ruumi, mistõttu need, kes usuvad teadusesse kui filosoofiasse jäävad üha rohkem eemale teadusest kui institutsioonist. Sellise lahutuse hind on väga kallis.
Toimetas Karol Kallas