Kui kohus jätab oma otsuse kujundamisel kaebuse esitaja keskse tähtsusega argumendid kas täielikult tähelepanuta või ei pööra neile kohast tähelepanu, siis võib põhjendatult küsida, kas kohus on käitunud ausameelselt ja sõltumatult või on pigem tegutsetud valitsuse huvide esindajana, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas, kommenteerides Tallinna Halduskohtu poolt SAPTK kaebuse rahuldamata jätmist.
Eelmisel reedel avalikustas Tallinna Halduskohus oma otsuse, millega jättis koroonapiirangute õiguspärasuse kahtluse alla seadnud Sihtasutuse Perekonna ja Traditsiooni kaitseks (SAPTK) kaebuse täies ulatuses rahuldamata.
Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud ei SAPTK väide, et kõigile Eestis viibivatele inimestele suunatud piirangute kehtestamine haldusakti vormis pole kohane, ega ka seisukoht, et meeleavalduste pidamisele seatud piirangud on olnud põhiseadusega vastuolus.
Loomulikult ei saa kellelgi tulenevalt kaebuse esitamise faktist olla õigustatud ootust, et kohus peaks tingimata kaebuse rahuldama. Küll aga võivad kohtu ausameelsuse ja sõltumatuse suhtes tekkida põhjendatud kahtlused, kui kohtuotsus on selgelt erapoolik ja ilmselgelt soosib pigem piiranguid kehtestava valitsuse kui piirangutest puudutatud kaebuse esitaja positsioone.
Just selles tähenduses tõusetuvad kahtlused ka kõnealuse kohtuotsuse suhtes. Kohtuotsust lugedes on selge, et millisele järeldusele kohus oma otsuses jõuab, sõltub väga palju kohtuniku ideoloogilistest ja poliitilistest hoiakutest ning sellest, kuidas ta neid hoiakuid talle usaldatud kaalutlusruumis teostab.
Näiteks küsimusele sellest, kas meeleavaldustele seatud piirangud on olnud mõistlikud, ei saa vastata toetudes mingile objektiivsele kriteeriumile, mis välistaks täielikult vastuse kujunemise vastavalt vastaja hoiakutele. Küsimus on pigem selles, mil määral püüab küsimusele vastaja hoiduda vastuse kujunemisest tema enda isiklikele hoiakutele tuginevalt. Kuidas see probleem kõnealuses kohtuotsuses teostus, sellest võiks näiteid tuua õige mitmeid, aga siin võib piirduda ühe osutusega.
Ühelt poolt kohtunik Kristjan Siigur tunnistas, et meeleavaldustele seatud piiranguid saab pidada õiguspäraseks vaid juhul, kui need on reaalselt lähtunud legitiimsest eesmärgist, milleks on põhiseaduse paragrahvi 47 kohaselt nakkushaiguse leviku tõkestamine, ning kui selle eesmärgi poole pürgimiseks kasutusele võetud meetmed on olnud reaalselt sobivad, vajalikud ja mõõdukad.
Teiselt poolt ignoreeris kohus aga oma otsuses pea täielikult SAPTK poolt esile toodud keskse tähtsusega asjaolu, et valitsusel puuduvad igasugused faktilised andmed selle kohta, nagu kujutaks välitingimustes meeleavalduste pidamine endast märkimisväärset koroonaviiruse leviku ohtu ning et seetõttu ei ole mitte kuidagi faktiliselt tõendatud, et meeleavalduste pidamise ulatuslik piiramine võiks reaalselt aidata oluliselt tõkestada koroonaviiruse levikut.
Paljuski just seetõttu ongi SAPTK otsustanud kohtutee lõpuni käia, et näha, mil määral on põhjendatud loota, et suure poliitilise kaaluga asjades võiks kohus toimida mitte vaid valitsuse poolt kehtestatud piirangute õigustajana, vaid näidata üles julgust jääda valitsuse seisukohtade suhtes eriarvamusele.
Selle olulise asjaoluga arvestamise asemel selgitas kohus valitsuse poolt esitatud argumentidest kaugemalegi minnes, et isegi augustikuus, mil Covid-19 tõttu viibisid haiglaravil vaid üksikud inimesed, oli taas meeleavalduste korraldamise võimaluse piiramine igati mõistlik, kuna „tegemist on meetmega, mis motiveerib end vaktsineerima või vähemalt seda tõsiselt kaaluma inimesi, kellel tegelikult selget põhjust end mitte vaktsineerida ei ole, ent kes kas ükskõiksusest, laiskusest, ajapuudusest või muust sellisest põhjusest tingituna ei ole seni vaktsineeritud."
Nagu näha, käsitleb kohus meeleavaldustele seatud piiranguid mõistlikuna muu hulgas selleks, et survestada inimesi laskma enda vaktsineerida. Siin tuleb esile kohtuniku poliitiline hoiak, mis toetab valitsuse massilise vaktsineerimise ambitsiooni. Niisugusel kaalutlusel inimeste põhiseaduslike õiguste piiramise põhiseaduspärasus on aga tõsiselt küsitav, sest nagu on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise, ei saa piirangud olla õiguspärased, kui need lähtuvad peamiselt inimeste vaktsineerimisele survestamise eesmärgist.
Kui kohus jätab oma otsuse kujundamisel SAPTK kui kaebuse esitaja keskse tähtsusega argumendid kas täielikult tähelepanuta või ei pööra neile kohast tähelepanu ning lisaks sellele põhjendab piirangute mõistlikkust argumentidega, mille kooskõlas põhiseadusega on vägagi küsitav, siis võib põhjendatult küsida, kas kohus on käitunud ausameelselt ja sõltumatult või on pigem tegutsetud valitsuse huvide esindajana.
Kokkuvõttes seondub probleem ühe väga olulise tõdemusega, mis mõjutab kodanike ja avaliku võimu suhet fundamentaalselt. Nimelt, kui ühelt poolt öeldakse kodanikele, et kui valitsuse koolt kehtestatud piirangud tunduvad ebaõiglasena, tuleb neid siiski täita, ent vaidlustada need kohtus, aga teiselt poolt on kogemusele tuginedes näha, et ka kõige ilmselgemalt põhjendamatute piirangute kohtus vaidlustamine ei anna mingit tulemust, vaid osutub tühjaks tuule tallamiseks, siis on väga küsitav, kas oma õiguste kaitseks on üldse mõtet kohtusse pöörduda.
Tõsi, kõnealune kohtuasi ei ole veel lõppenud, sest oma sõna on öelnud alles kohtusüsteemi esimene aste ning menetlus jätkub ringkonnakohtu tasandil, kus asja vaagivad juba kolm kohtunikku. Igal juhul on aga menetluse algus kõike muud kui avaliku võimu suhtes usaldust sisendav. Probleem on seda tõsisem, et väga paljude inimeste usaldus avaliku võimu vastu on kulunud niigi äärmiselt õhukeseks.
Paljuski just seetõttu ongi SAPTK otsustanud kohtutee lõpuni käia, et näha, mil määral on põhjendatud loota, et suure poliitilise kaaluga asjades võiks kohus toimida mitte vaid valitsuse poolt kehtestatud piirangute õigustajana, vaid näidata üles julgust jääda valitsuse seisukohtade suhtes eriarvamusele.