Demokraatlikus Eesti Vabariigis on tänaseks kujunenud olukord, kus võimud ei rakenda küll füüsilisi mahalaskmisi, kuid kasutavad koroonapiiranguid, peavoolumeediat, seaduseloomet ja majanduslikke õõnestusmeetmeid selleks, et likvideerida "klassivaenlasi" ja "valgekaartlikke organisatsioone", kirjutab Ivan Makarov.
"Eesti poisid, tulge üle! Saate süsti kätte ja immigrandi koju!" – uusnormaalne filmitsitaat
Punane terror oli Nõukogude Venemaal 1918. aastal väljakuulutatud hirmutamise ja bolševike valitsuse vastaste hävitamise riiklik poliitika. Rahvakomissaride Nõukogu muuhulgas leidis, et on vajalik kindlustada Nõukogude Vabariigi kaitset klassivaenlaste vastu nende isoleerimise teel koonduslaagritesse, et kuuluvad mahalaskmisele isikud, kes on seotud valgekaartlike organisatsioonidega, vandenõudega ja mässudega.
Demokraatlikus Eesti Vabariigis on 2022. aastaks kujunenud olukord, kus võimud ei rakenda küll füüsilisi mahalaskmisi (ülekantud tähenduses küll), kuid kasutavad koroonapiiranguid, peavoolumeediat, seaduseloomet ja majanduslikke õõnestusmeetmeid selleks, et likvideerida "klassivaenlasi" (nt. keskklassi), "valgekaartlikke organisatsioone" (nt. SAPTKi), ja „isoleerida koonduslaagritesse" (vanglasse) isikuid, kes on „seotud mässudega" (Vabaduse väljakul ja Toompeal).
Selle olukorrani jõuti rekordilise uue aastaga, kuna ka vahepealse rahvavalitsuse kahe tegevusaasta kestel jätkus süvariigi struktuurides usin ettevalmistustöö, mida ei suutnud takistada alati ajutised ministrid. Ja korruptsioonivalitsuse poolt ettevalmistavad seadused peaksid taaslooma siinmail olukorra, kui igaüks saab kaevata kolleegi, sõbra, ülemuse, alluva, naabri, kasvõi lihase ema peale, ja riik igati toetab seda tegevust ja kaitseb igat kui viimast Paavo Pakast (Pavlik Morozovit). Kujutage hetkeks ette, et meie rahvas muutub hetkega üheks miljoniks Eesti Ekspressi kaastöötajaks.
Eestis toimuvad rahumeelsed protestid ei ole ju ajendatud üksnes koroonapiirangutest ja muudest konkreetsetest rahvast lõhestavatest, majandust lõhkuvatest ja inimesi alandavatest mõistusevastastest sammudest. Valitsus, mis teostas väga alatuid karistusaktsioone 20-kohalise perekohviku vastu ja lubas samal ajal läbi viia tuhandetega maskideta pealtvaatajatega suurüritusi nagu näiteks PÖFF, on ilmselgelt kas ebaadekvaatne või siis inimvaenulik õiguse üle irvitav organisatsioon, kuritegelik mõlemal juhul. Seega on protestid suunatud inimeste põhiseaduslikke vabadusi, inimväärikust, toimetulekut, peresid, tervist ja turvalisust otseselt ohustavate igasuguse südametunnistuseta tegelaste vastu.
Isegi keskerakond kogu oma merkantiilsuse ja põhimõttelageduse juures ei ole nende aastate jooksul niivõrd madalale langenud, seega loobki Jüri Ratas praegu valijate silmis mingit alibit, näidates, et keskerakond ei ole reformierakonna tegevusega paljuski nõus ja üritab pakkuda oma lahendusi, olgu siis elektrihinna kompenseerimise või koroonapasside ärajätmise asjus.
Seepärast üritataksegi praegu peavoolumeedia ja riigiametnike poolt luua ettekujutus meeleavaldustest kui mässust, korralagedusest, vägivaldsest väljaastumisest. Ja ennetavas tempos lükatakse parlamendi ukse juurde pealekaebamist ja repressioone riiklikuks poliitikaks kinnistavaid seadusi.
Selleks kasutatakse igasugust tüüpi tegelasi – sõnaohtraid politrukke, suu ja peapeale kukkunud kapraleid ning seaduseloojatest komissare. Kusjuures nii mõnigi arvamusliider kardab konkreetseid nimesid kriitiliselt mainidagi – seda teevad reeglina vaid EKRE juhtfiguurid ja SAPTK-Objektiivi katoliiklased. Ülejäänud võivad küll kritiseerida süsteemi, mitte konkretiseerides inimsusevastaseid kuritegusid ettevalmistavaid ja juba sooritavaidki isikuid. Ehk no names. Sama teed on läinud isegi mitu minu poolt austatud arvamusliidrit, kes nagu kardaksid oma kirjutistes kedagi nimeliselt mainida ja kirjutavad põhimõttel Ivanhoe nomen nescio või vana roomlase Ovidiuse ja Eesti ansambli Psycho nomina sunt odiosa. Aga näiteks Varro Vooglaid nimetab küll konkreetseid nimesid tuhandete inimeste poolt täidetud väljakul, seepärast rünnataksegi eeskätt teda.
Kui rääkida kõigepealt sõnapidamatusest vaevatud politrukkidest, siis sellesse kategooriasse kuulub kahtlemata mingi poolmeditsiinilise nimega „mõttekoja" riigivalitsemise ekspert Meelis Oidsalu, kelle Eesti Raadios kõlanud kommentaari avaldas ERRi portaal reedel, 4. jaanuaril pealkirja all „Toompeal peetud lumesõja paradoksid". Selles loos on nii palju igasuguseid umbluu-konstruktsioone, üliväsinud psühholoogide mõttearendusi ja muud udu, et raadiotöö spetsiifikaga hästi kursis oleva inimesena võin kinnitada, et keset tööpäeva lasevad kuulajad põhilise osa öeldust ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Verbaalselt ülipikaks venitatud ahtakese mõttega alfabeedi vahustamine ei ole isegi trükimeedias mõistlik. Nagu öeldakse nii mõneski tuntud ameerika filmis, „ära ürita siin mängida tarka neegrit".
Kujutage ette, et raadiosaates öeldakse teile järgmist: „Statistika kohaselt esitab regulaarseid düspepsilisi kaebusi 30-40% elanikkonnast, episoodiliselt aga 100% inimesi sõltumata soost, east, rahvuslikust kuuluvusest ja elukohast. Tinglikult on kõik düspepsilised häired jaotatud ülemise ja alumise düspepsia ilminguteks. Ülemise düspepsia hulka arvatakse näiteks disfagiat, rumineerimist, eructationibust, nauseat, aga alumise düspepsia hulka muuseas ka obstipatsiooni, diarrhoeat, flatulentsi, düshesiat ja enkopresi." Võiks siin veel kaua arendada terminoloogiat, aga jutt on ju kõigest kõhutuulest.
Nii et laiemale kuulajaskonnale tasuks rääkida asjast, mitte laskudes verbaalsesse diarrhoeasse. Aga Oidsalu hiilgab oma mingist algajatele psühholoogidele mõeldud käsiraamatust mahaviksitud mõttetustega nagu „konsensust kõige rohkem väärtustavad inimesed kalduvad soosima autoritaarset sundust konsensuse taastamiseks. Autoritaarsed tüübid on seega ühtlasi keskmisest tundlikumad autoritaarsuse ilmingute vastu (mis mõistagi ei tähenda, et kõik autoritaarsuse vastased on automaatselt autoritaarid)."
Sellise häälepaelte kõhutantsu kohta on väga hästi öelnud Paul Kuusbergi raamatu järgi vändatud Tallinnfilmi surematu linateose „Inimesed sõdurisinelis" üks kuulipritsiga hambuni relvastatud jalanartsudes peaosalisi: „Sinu jutt, politruk, ajab mulle vahel une pääle. No kus on sõnad ikka: tootmissuhted, proletariaadi diktatuur, reaktsioon… Kuulen, päike paistab, silm vajub kinni… Mind hõiskamiste ja sõnadega ei võta. Peab ikka mees ka olema."
Selle filmitsitaadi viimase fraasiga ei soovi ma kedagi riivata ja Meelis Oidsalu otsustagu ise, kes ta tahaks olla, aga et tema näol võib olla tegemist ülalmainitud filmis Leonhard Merzini poolt kehastatud nõukogude politruki inkarnatsiooniga, ei tundu üldsegi ulmeline mõte olevat. Sest vahel üritabki Oidsalu „mees olla" ja mõnes otsesemas hinnangus meeleavaldajate aadressil näitab ta selgelt, mis oli tema poolt moodustatud sõnaliste kreemjate konstruktsioonide tegelik lihtsakoeline eesmärk: „kõige tuntum habemega kraakleja on Eestis esimesena taibanud kraaklemisest ja ässitamisest karjääri teha… Meeleavaldus ise jäi aga pigem kohtlaseks ja mõjus sellena, mis ta vast oligi: mitte mässu, vaid lällamisena…".
Ilmselt ei suuda vasakliberaalse valitsusmeelse riigimeedia poolt võõrustatud Meelis Oidsalu aduda, et teistel inimestel, antud juhul intelligentsel ja haritud „habemega kraaklejal" on olemas moraalsed väärtused, õilis ja põhjendatud maailmavaade, mille väljendamine ei ole sealsamas ERRis paraku võimalik, kuid õnneks on selle kuulutamine meeleavaldusel iga demokraatlikus Eestis elava vaba inimese põhiseaduslik õigus. Ja et kui inimene avaldab protesti ülekohtu vastu, ei ole ta ei ässitaja ega karjerist. Oidsalu jätku need sõnad koputamisettekannete tarvis ajaks, kui on vastu võetud kriitika kriminaliseerimise ja pealekaebajate looduskaitse alla võtmise seadused.
Mis puutub Oidsalu poolt kasutatud sõnadesse „kohtlane", mäss" ja „lällamine", siis ega siin muu ei aita, kui vana äraproovitud „ise oled". Seda me aga kasutada ei saa, sest kui me nüüd nimetaksime teda ennast vastutasuks kohtlaseks ja tema esinemist lällamiseks, milleks oleks ju tunduvalt rohkem alust ja tema enda poolt kirja pandud materjali, siis sattuksime me temaga ju samale vaimsele tasemele, nii et jääb ära.
„Armsad protestijad, järgmine kord kui talvisel ajal mäele satute, võtke mõned labidad kaasa ja lükake kõnniteed puhtaks. Labida tagumisele küljele saab vabalt loosungeid kleepida," teravmeelitseb Oidsalu lõpus.
Kas Eesti igast kandist oma pealinna tulnud ja labidat igapäevases elus niigi regulaarselt käes hoidvad tööinimesed, sealhulgas rekkajuhid, peaksid koristama Toompeal nende õigusi rikkuvate võimurite järelt? Tegema Tallinna kõrgepalgaliste võimude eest nende igal talvel tegemata jäävat tööd? Eesti elanikud ei ole Kõlvarti, Sveti ja Oidsalu kojamehed ega pärisorjad.
Kui Meelis Oidsalu esines Toompea meeleavaldust kommenteerides pigem hallis sinelis politruki rollis, siis endine justiitsminister ja kunagine politsei peadirektor Raivo Aeg demonstreeris nõukogude staršina taset. Tema Postimehes 4. veebruaril avaldatud lugu „Eilse meeleavalduse eesmärk oli astuda riigi vastu" on juba oma pealkirjas laimav ja pahatahtlik. Ta ilmselt siiralt arvabki, et riik – see on tema, nagu seda arvab tõenäoliselt ka Kaja Kallas. Ja et nende kritiseerimine ja korrale kutsumine on riigi- ja seadusevastane huligaansus. Et nende nimed on pühad, nagu püha india lehma kook.
Võib-olla kadus Raivo Aegil ots käest siis, kui tema, isamaa ja Isamaa mehise kaitsja kehastus, autasustas koostöös irvitava Kersti Kaljulaidiga vägivallaennetaja pähe naisi vaenavat ja solvavat räpase suuga kleidis meest?
«Taolise meeleavalduse eesmärk oli midagi muud kui palganõudmine või sotsiaalsete garantiide nõudmine. Siin oligi eesmärgiks astuda välja kehtiva korra vastu ja riigi vastu,» väidab Aeg, kes nimetab korralagedust „kehtivaks korraks" ja täielikult läbikukkunud demagoogi Tanel Kiike „riigiks". Kui Raivo Aegil oleks veidigi analüüsivõimet või natukenegi fantaasiat, aduks ta ise, et koroonapiirangud ilmselgelt õõnestavad majandust ja seega ka palgafondi, seeläbi ka sotsiaalseid garantiisid.
Kuid on äärmiselt tüütu selgitada inimesele, kel puudub loogilise mõtlemise võime, teiste jaoks ilmselgeid seoseid. No vaadake, Raivo Aeg, kui inimene on selle vastu, et teda või tema autot lüüakse pesapallikurikaga, ei astu ta ju välja Eesti Pesapalliliidu või Kiili alevis kehtiva korra vastu. Ta lihtsalt ei taha vigastusi.
Meeleavaldajad aga ei soovi, et meie praegune valitsus, mis ei ole mitte riik, vaid riigi kehal parasiteeriv pahaloomuline moodustis, jätkaks inimõiguste piiramist, nende otsest rikkumist, KGB koputajate traditsioonide taassündi, inimeste vaba sõna kriminaliseerimist. Meeleavaldajad tahavad ennetada „punase terrori" laadse korra taaskehtestamist ja uusi repressioone. Nad ei soovi, et meie praeguse justiitsministri kasinast kestast kooruks välja uus Andrei Võšinski.
See, et meie protestijad kandsid ka Taaveti tähti, on ju ajalooliselt igati põhjendatud, sest Adolf Hitler ütles kunagi Roland Freisleri kohta: „See on meie Võšinski". Andku jumal, et ei saabuks aeg, kui mõni kolmest KK-st ütleb sama vaimustunult Maris Lauri kohta: „See on meie Freisler".
Kuna teised võimalused on ammendunud ja järgmiste riigikogu valimisteni on jäänud terve aasta, mille jooksul võib meil sellise tempoga ehitada välja oma GULAGi, on seaduslikud meeleavaldused praeguse valitsuse vastu äärmiselt teretulnud.
Sest Eesti kodanikud peavadki kaitsma oma rahvusriiki. Kes siis veel?