Kirjanik Douglas Murray selgitab Ühendkuningriigi päevalehes Telegraph, et Jacinda Ardern ja Justin Trudeau võivad olla küll maailma kõige "empaatilisemad" riigijuhid, teha selle juures jube hoolivaid grimasse, kuid kui sellist etelemist ei saada oskused riiki juhtida, siis tähendab säherdune rumal "empaatia" inimestele ainult häda ning viletsust.
(Arvamuslugu ilmus 11. veebruaril, enne hädaolukorra kehtestamist Kanadas.)
Kes küll oskas seda arvata, et empaatiast enam ei piisa? Kaks riigijuhti, kes on saanud ametisse suuresti tänu sellele, et nad näitavad, kui palju nad oskavad emotsioone etelda, kui palju nad suudavad tunnelda, kui palju nad hoolivad – on täna maailma demokraatlike riikide valitsusjuhtide seas tõenäoliselt kõige nadimas olukorras.
Võtame Uus-Meremaa peaministri Jacinda Arderni. Arderni on alati saatnud rahvusvaheline kuulsus, mis ületab tema väikese riigi enamuse eelnevate valitsusjuhtide oma, sest ta on naine ja igast küljest on näha, et ta tõesti hoolib. Ei saa vastu vaielda, hoolimine on Arderni leivanumber. Ta saab eriti hästi hakkama näiteks vabandamisega asjade eest, millega tal pole mitte midagi tegemist. Ta teeb jube hoolivaid grimasse, mille juures tema hääl murdub, mille peale kõik maailma uudisteagentuurid hüüavad kooris: "See on täpselt see, milline üks riigijuht peab olema."
Uus-Meremaa inimesed siiski nii ei arva. Suurem osa maailmast on koroonaajast välja tulemas. Ühendkuningriik, tänu taevale, paistab, et on selles esirinnas ja isegi tõrksad riigid, nagu Holland, hakkavad aru saama, et kui Ühendkuningriik on tagasi rivis ja toimib, nagu varem, siis ei ole ka enda inimesi võimalik igavesti luku taga hoida.
Jacinda seevastu paistab, et pole oma juhiseid veel kätte saanud. Eelmisel suvel sai ta hakkama sellise tähelepanuväärse asjaga, et peale seda, kui ühel mehel leiti Covid, pani ta terve Uus-Meremaa uuesti lukku. Ma ei oleks tahtnud selle meesterahva nahas olla. Täna on isegi Austraalia, kus kehtisid ühed maailma jõhkramad Covidi aja reeglid, hakanud piiranguid lõpetama. Aga mida teeb Uus-Meremaa?
Ardern teatas piirangute lõpetamise asemel, et uusmeremaalased peavad leppima järjekordsete regulatsioonidega. Tundub, et Uus-Meremaa on piirangute sõltuvuses. Rahvusvaheline meedia hakkas taas kaasa lällutama kui Ardern kuulutas pressikonverentsil välja uued sulgemised ja teatas, et nende tõttu peab ta edasi lükkama ka oma pulma. Appi, kui palju ta hoolis! Kuidas ta oma nägu väänas kui rääkis oma kaasmaalaste kannatustest! Kui isetu ta oli kui jättis enda laulatuse ära!
Iga arukas inimene oleks pidanud Ardernile kaasa lällamise asemel kuulutama, et Uus-Meremaa peaminister on läinud hulluks. Selliseks hoolimise etlemiseks polnud mitte mingisugust põhjust. Selleks polnud mitte mingisugust ajet, et keegi peaks oma pulmad ohvriks tooma. Probleemiks olid hoopis kehtestatud piirangud ja prioriteediks oleks pidanud olema nendest vabanemine.
Selle asemel pühiti kõik kaasa, jälle, Arderni vaimustuse ookeanisse. Ja paistab, et see kestab ikka edasi. Mis saab Uus-Meremaast? Võib-olla jääb see igaveseks kinni 2020. aasta suvesse, kedagi ei lubata riiki sisse, ega sealt välja. Need meist, kes on seal käinud, räägivad kunagi oma lastelastele, kes kuulavad silmad imestusest pärani, lugusid kaugest saarest, mille elanikud lõikasid ennast vabatahtlikult muust maailmast ära.
Või kui mõni viimastest arvamusküsitlustest peaks midagi näitama, on Uus-Meremaal oma hoolivast peaministrist peatselt lõplikult kõrini. Kuna riiki räsib majanduskriis, siis toetus Arderni parteile paistab uusmeremaalaste seas vähenevat.
Kuid see ei ole ainult Ardern, kes etleb säherdust tundlemist. Maailmameister selles vallas võib hoopis olla keegi, kellel on veelgi pehmem hääl ja veelgi ilusamad juuksed: Kanada peaminister Justin Trudeau.
Mida aeg edasi, seda enam saab selgeks, et Trudeau on demokraatliku maailma kõige saamatum riigijuht. Tema algsed eeldused sellesse ametisse saamiseks seisnesid selles, et ta oli algkooli õpetaja ja tema isa oli enne teda peaminister.
Mainitud eelduste kõrval ta lubas lisaks, et teeb asju teistmoodi, et ta on palju empaatilisem, et ta tundleb rohkem, et ta on rohkem naiselik ja rohkem mõistvam. Enne sulgemisi väljendus see maailma ringreisides, mille käigus vahetas Justin rohkem kostüüme kui West Endi mõne näitemängu osatäitjad etenduse jooksul. Aga kui saabus Covidi aeg, siis Trudeau, nagu ka Ardern, leidis, et nüüd on käes tema aeg. Ta rääkis kui tähtis on hoolida, valvata üksteise järel ja muudest Kanada põhiväärtustest.
Paraku, kui te ei nõustu siidiste juustega peaministriga, on tal teie jaoks täpselt null aega. Viimastel kuudel, mille käigus muu maailm on leppinud Covidiga, on Trudeau selles küsimuses ennast nurka värvinud.
Püüdluses panna elanikkond ennast vaktsineerima, on Trudeau andnud endast kõik, et häbistada neid, kes temaga nõus ei ole. Ta jõudis üsna ruttu väljaütlemisteni, süüdistades igaühte, kes ei tahtnud lasta ennast vaktsineerida – arvake ära milles –, rassismis, misogüünias ja nii edasi. Trudeaul ei olnud selliste süüdistuste kinnituseks ühtegi tõestust, kuid selline on kord kaasaegne viis, kuidas ekskommunikeerida mõni inimene, või inimeste grupp. Teil on vaja ainult öelda, et keegi on rassist, misogüün, homo-, või transufoob ja te olete kõnealusest inimesest edukalt teinud unmenschi (mitte-inimese).
Trudeau õnnetuseks, aga näevad paljud kanadalased sellise liivakasti jonnimise läbi ja neid see ei veena. Trudeau, näiteks, pidi valuga tunnistama, et tema vaktsineerimissund käib Kanada veoautojuhtidele tõsiselt närvidele.
Selleks, et veoautojuhid (mis on üks maailma kõige rohkem eraldumist nõudvaid ameteid) peaksid näitama oma töö tegemiseks vaktsineerimistõendit, pole mitte mingisugust erilist vajadust. Kuid Justin arvas, et nad peavad seda elatise kaotamise ähvardusel tegema.
Jaanuari lõpus jõudis Ottawasse veoautode konvoi. Kui nad jõudsid sinna meelt avaldama, otsustas Justin teeselda, et tal valutab pea. Või pigem ta rääkis, et ta sai kokku kellegagi, kes teadis kedagi, kes oli kunagi kellegagi tantsinud, kellel olid Covid. Nii võttis peaminister ette vajaliku tegevuse ja eraldas ennast.
Veoautojuhid jäid meelt avaldama. Nad on tänaseni Ottawas. Ametnikud uurivad võimalusi, kuidas teha neist kurjategijad. Nad uurivad isegi võimalusi, kuidas teha kurjategijad neist tuhandetest kanadalastest, kes kogunesid teede äärde veoautojuhtidele kaasa elama. Täna varastab Ottawa politsei päriselt veoautojuhtide kütust ja muid neile vajalikke asju, et sundida meeleavaldajaid lahkuma. Kuid veoautojuhid ei tagane.
Selleks, miks Trudeau ei võiks veoautojuhtidega rahu sõlmida, pole mitte mingisugust põhjust. Samamoodi nagu Ardernil pole takistusi oma saareriigi vabastamiseks.
Kuid probleem on selles, et kui te olete teinud endast oma riigi kõige moraalsema inimese – kõige tundlevama, kõige mõistvama – ja nimetanud enda kriitikuid natsionaalsotsialistideks, siis on väga raske ehitada kirik taas küla keskele. Nii on Justin, nagu ka Ardern, maetud probleemide kaevikusse, mille on neile kaevanud endale ainult nemad ise.
Empaatia on poliitilise juhtimise juures ülehinnatud trikk. Sellest pole peaaegu üldse kasu. Palju enam loevad meelekindlus, võimekus, kohandumine ja asjatundlikkus. Ei Ardern, ega Trudeau pole näidanud välja, et neis midagi sellist oleks. Ja need on nende juhitud riikide inimesed, kes kannatavad. Riigijuht võib ennast esitleda ülihoolivana. Kuid kui ta jõuab seisundini, kus kaastundest pole enam järel jälgegi, kui mõistmisest riigijuhi ja kodanike vahel on saanud kauge mälestus, siis on just selline "hoolimine" kõige suurem probleem.
*"Igal oinal (on) oma mihklipäev" – Eesti vanasõna, mis osutab peaingel Miikaeli hea ja kurja kaalumisele, et kõik vastutavad kunagi oma tegude eest.
Toimetas Karol Kallas