"Meie edutegur teel saamiseni kohalikuks erandiks on vaimne alusmüür. Ungaril on veel alles: rahvusaade, on alles rahvuslik tundeilm, oma kultuur, oma keel, mis suudab kirjeldada kogu maailma." Objektiiv avaldab täismahus Ungari peaministri Viktor Orbáni kõne, mille ta pidas Bálványosi Suveülikoolis 23. juulil 2022.

Tere päevast, austatud daamid ja härrad!

Tore on teid näha. Zsolt Németh pani täna ennelõunal, mind siia tuues, mulle südamele, et räägiksin siin täpselt poole vähem kui olin algselt kavatsenud.  „Pool" on sobiv sõna. Kui kord küsiti paavstilt, et kui suur osa Vatikani elanikest teeb tööd, siis ta kostis: „Pooled." Mis siis ikka, eks püüan siis rääkida kokkuvõtlikult. Teil pole mu juttu lõpuni kuulata kerge, sest mul on öelda paljugi, ja ilmgi kisub palavaks. Aga nagu öeldakse: tervet lammast ta paks kasukas ei häiri; ja pealegi on me viimatisest, 2019. aasta kohtumisest möödas juba kolm aastat. Tore, et saame jälle siin koos olla, vabana, istuda sõpradega koos terrassil ning juua soodavee ja veini segu. Meil on hea põhjus juua seda FIDESZ-i moodi: vahekorras kaks kolmandikku ühe kolmandiku vastu. Seegi näitab, et on asju, mis ei muutu.

Me viimatisest kohtumisest möödunud aja jooksul on maailmas paljugi muutunud. 2019. aastal valitses siin kõikjal optimistlik, lootusrikas meeleolu. Ent vahepeal me pilgule avanenud aastakümme kujuneb ilmselgelt ohtude, ebakindluse ning sõdade aastakümneks, nagu näitavad hästi ka siinsed stseenid (viitab ta kõnet parajasti häirivale vahejuhtumile, kus publiku sekka sokutatud provokaatorid kisavad vahele. – Tõlk.). Aga olge rahurikkujatega sama viisakad kui olid hiljuti politseinikud Budapesti sildadel narkaritega. Oleme niisiis jõudnud ohtudeaega, ning lääne tsivilisatsiooni seni nii vankumatuna paistnud tugisambad mõranevad. Mainin siinkohal kolme suuremat mõratekitajat. Arvasime end elavat teaduse kaitsva tiiva all, ent ühtäkki saime kaela mingi COVID-i. Arvasime, et Euroopas ei puhke enam iial sõda, ent praegu käib sõda otse Ungari naaberriigis. Ja arvasime, et „külm sõda" ei naase kunagi, kuid nüüd näevad paljud mõjukad juhtkujud vaeva selle nimel, et panna meid uuesti elama blokkideks jagunenud maailmas.

Kuna kõigi kolme puhul on tegu sündmustega, mida ma 2019. aastal siin üldse ei maininud, siis on see meile heaks õppetunniks, et oleksime edaspidi tagasihoidlikumad, sest et meie ettenägemisvõime on kaunis piiratud. See manitseb ka tulevikust rääkijat. 2019. aastal ei rääkinud ma ei ülemaailmsest taudist, Euroopa sõjast, FIDESZ-i uuest kahekolmandikulisest valimisvõidust, Saksamaa vasakpoolsete võimulenaasmisest, ega sellestki, et suudame inglasi (jalgpallis. – Tõlk.) lüüa nii kodus kui võõrsil; võõrsil lausa 4:0. Nii et kui tahad uurida tulevikku, siis kõige parem on seda teha tagasihoidlikult ja alandlikult. Sa ei suuda ära võtta Ajaloo Isanda tööd ja leiba. Palun kuulake mu järgnevat juttu just nõnda. Hakkan oma jutuga pihta kaugelt, alles siis jõuan otsaga siia, Seekelimaale.

Head sõbrad!

Maailma silmitsedes mõjub kõige häirivamalt see, et igasugu andmete valguses paistab maailm üha parema paigana, ent meil endil on ometi just vastupidine tunne. Keskmine eluiga on tõusnud 70 aastani, Euroopas 80 aastani. Laste suremus on kolmekümne aastaga langenud kolmandikuni endisest, alatoidetute osakaal, mis oli veel 1950. aastal maailmas 50 protsenti, on nüüdisajal 15 protsenti. Vaesuses elas 1950. aastal veel 70 protsenti maailma elanikest, 2020. aastal aga kõigest 15 protsenti. Kirjaoskajate osakaal on kasvanud 90 protsendini, töönädal, mis 1950. aastal oli veel 52-tunnine, on tänapäeval juba 40-tunnine, puhkeaeg on aga kasvanud 30-lt tunnilt 40-ni. Saaksin seda nimekirja veel pikalt jätkata, ent üleüldine meeleolu on ometi selline, et maailm muutub aina kehvemaks paigaks.

Uudised, nende varjund on üha tumedam, ning valitseb mingi maailmalõpu-ootus, mis üha tugevneb. Tekib küsimus: kas saab olla nii, et miljonitel inimestel on kõigil korraga tekkinud valearusaam nendega toimuva kohta?

Uudised, nende varjund on üha tumedam, ning valitseb mingi maailmalõpu-ootus, mis üha tugevneb. Tekib küsimus: kas saab olla nii, et miljonitel inimestel on kõigil korraga tekkinud valearusaam nendega toimuva kohta? Minu vastus sellele on niisugune: meie paha enesetunne on puhtlääneliku eluhoiaku vili, mis võrsub äratundmisest, et lääne tsivilisatsiooni jõud, võimsus, autoriteet ja tegusus on kahanemas. Seepeale on zapadnikud, s.t. veendunud läänlased ikka käega rehmanud: „Vana plaat, juba Spenglergi kirjutas, et lääs käivat alla, kuid lääs on ikka veel alles, enamgi veel, meil on kombeks saata oma lapsi ülikooli mitte itta, vaid läände (kui rahakott vastu lööb). Nii et erilist häda pole." Tegelikult on aga siiski oluline vahe: saja aasta eest peeti lääne allakäigust rääkides silmas vaimset ja demograafilist taandumist, tänapäeval aga täheldame läänemaailma ainelise ja poliitilise mõju taandumist. Räägingi sellest nüüd mõne sõnaga, et taipaksime paremini, mis olukorras oleme.

Tähtis on taibata, et peale meie tsivilisatsiooni on uuenenud, ajakohastunud teisedki tsivilisatsioonid. Hiina, india, vene (ehk siis õigeusklik) tsivilisatsioon, koguni islami oma. Näeme nüüd, et meie tsivilisatsiooni rivaalid on üle võtnud lääne tehnoloogia, teinud endale selgeks koguni lääne rahandussüsteemi, kuid läänelikke tõekspidamisi pole üle võtnud, ega kavatsegi üle võtta. Lääs tahab sellele vaatamata levitada oma tõekspidamisi, teised aga peavad seda alandavaks; mõistame seda hästi, sest aeg-ajalt peame seda alandavaks ka ise.

Meenutan siinkohal me välisministri, härra Péter Szijjártó üht seiklust, mis toimus millalgi 2014. aasta paiku […], kui üks Ungarisse saabunud USA valitsusametnik lükkas üleolevalt ta ette paberilehe, ise öeldes, et seal on kirjas, kuidas Ungaril tuleb oma põhiseadust muuta, ja siis ollakse taas sõbrad.

Meenutan siinkohal me välisministri, härra Péter Szijjártó üht seiklust, mis toimus millalgi 2014. aasta paiku, veel USA endise administratsiooni ajal, kui üks Ungarisse saabunud USA valitsusametnik lükkas üleolevalt ta ette paberilehe, ise öeldes, et seal on kirjas, kuidas Ungaril tuleb oma põhiseadust muuta, ja siis ollakse taas sõbrad. Nii et meie, ungarlased, saame aru, miks mitmel pool maailmas suureneb vastumeelsus lääne tõekspidamiste levitamise vastu, demokraatiaekspordi vastu. Enamgi veel, mul on kuri kahtlus, et ülejäänud maailm just sellepärast ongi otsustanud moderniseeruda, et nõnda saab talle võõraste, läänelike tõekspidamiste ekspordile vastu seista kõige paremini.

Kõige valusam selle mõjukahanemise puhul, poliitilise ja majandusliku mõju kahanemise puhul ongi see, et meie, s.t. lääs, oleme kaotanud kontrolli energiakandjate üle. 1900. aastal oli 90 protsenti naftast, maagaasist ja kivisöest Ameerika Ühendriikide ning Euroopa valduses. 1950. aastaks langes see osakaal 75 protsendini, tänapäeval on aga seis järgmine: USA ja Euroopa valduses on kokku 35 (vastavalt 25 ja 10) protsenti, venelaste valduses 20 protsenti, Lähis-Ida valduses aga 30 protsenti. Samasugune olukord valitseb ka toorainete osas. XX sajandi algul kuulus märkimisväärne osa nüüdistööstusele vajalikest toorainetest USA-le, brittidele ja sakslastele, Teise maailmasõja järel astusid mängu nõukogulased, tänapäeval aga näeme, et need toorained on Austraalia, Brasiilia ja Hiina valduses, ja et Aafrika kogu tooraineekspordist 50 protsenti läheb Hiinasse.

Kui kiigata tulevikku, siis pole seis põrmugi parem, sest nüüdistehnoloogiatööstuse olulisima toorme – haruldaste muldmetallide – jaotus oli 1980. aastal veel selline, et põhiosa neist kuulus USA-le ja Nõukogude Liidule, praegusajal toodavad aga hiinlased neid viis korda rohkem kui USA ning kuuskümmend korda rohkem kui Venemaa. See tähendab, et lääs kaotab lahingu toorme pärast. Kui tahame mõista maailma olukorda ning lääne inimese olukorda ses maailmas, siis tuleb meil lähtuda asjaolust, et suur osa maailma energiakandjaist ja energiaressurssidest jääb väljapoole lääne tsivilisatsiooni. Ja see on vankumatu tõsiasi.

Meie olukord, Euroopa olukord on selle juures veel eriti raske, topeltraske. Selle põhjuseks on, et Ameerika Ühendriikide strateegia on just selline, nagu see on. 2013 oli aastaarv, mida keegi ei jätnud meelde ega pannud kuhugi kirja, ent ometi oli tegu aastaga, mil ameeriklased lasid käiku oma uued toormehankimise- ja energiatootmisetehnoloogiad (nimetagem lihtsuse mõttes seda lõhustavaks energiasaamisviisiks) ning kuulutasid siis kohe välja ka oma uue julgeolekupoliitikadoktriini.

Seal öeldakse järgmist: „See uus tehnoloogia laseb meil paremini taotleda ja saavutada oma rahvusvahelisi julgeolekusihte." See tähendab, et ameeriklased ei varjanudki, et asuvad välispoliitikas energiat kasutama relvana. Ärgem laskem end eksitada asjaolust, et neil on kombeks selles süüdistada teisi. Sellest tuleneb aga, et ameeriklased ajavad südikamat majandussanktsioonide-poliitikat (nagu on näha ka käimasoleva Vene–Ukraina sõja varjus) ning on asunud jõuliselt suunama oma liitlasi – s.t. meid – ostma vajaminevat USA-lt. Ja see võte toimibki, ameeriklased suudavadki oma tahtmise läbi suruda, kuna nad ei sõltu teiste energiast. Nad suudavad survestada niihästi vaenulikul viisil (kuna sanktsioonipoliitikaks vajalikud rahandusvõrgustikud – nimetagem neid lihtsuse huvides SWIFT-iks – kuuluvad neile) kui ka sõbralikul viisil, s.t. pannes liitlased ostma just neilt.

Esialgu aeti seda poliitikat veel pehmemal kujul. Kui president Trump külastas Poolat esimest korda, siis ainult mainis oma jutus  väljendit „free gas". S.t. et osta tuleb vaba gaasi. Seda USA strateegiat on sanktsioonipoliitikaga täiendatud alles nüüd, 2022. aastal. Selline on hetkeseis, ja poleks põrmugi üllatav, kui varsti lisataks gaasile ka uraan ja tuumaenergia. Eurooplaste vastus, meie vastus sellele oli: me ei taha muuta end ameeriklastest sõltuvaks. Pole küll ilus komme, kuid Euroopa poliitikuil on isekeskis tavaks öelda: „Püüdsime jänki kinni, aga ta ei taha lahti lasta." Euroopa poliitikuile selline olukord eriti ei meeldinud, sestap püüdsidki kaitsta Saksa–Vene energiatelge nii kaua kui võimalik, s.t. võimalust tuua energiat Euroopasse ka Venemaalt. Seda telge praegu välispoliitikakujundajad lõhuvadki. Seejärel pakkusime sakslaste juhtimisel uue vastuse: mingem üle taastuvatele energiaallikatele; ent see praegu veel ei toimi, kuna vajaminev tehnika on kallis, ja seetõttu on kallis ka sellest saadav energia. Pealegi ei toimu üleminek sellele uuele, nüüdistehnoloogiale iseenesest, vaid ainult ülalttuleva surve tagajärjel. Seda survestamisvõtet Brüsselis asuv komisjon aga kasutabki, ka siis, kui see on liikmesriikide huvidele väga kahjulik.

Euroopa Komisjon ei kutsu sakslasi üles loobuma kavatsusest sulgeda oma viimast paari-kolme tuumajaama, mis ometi toodavad odavat energiat, vaid lubab need rahumeeli sulgeda, ja kui siis sakslastel tekib energianappus, võetakse mingil viisil gaasi meilt, kel seda jätkub, sest oleme seda varunud.

Ütlen möödaminnes mõne sõna ka euroopalikest tõekspidamistest. Võtkem kas või Euroopa Komisjoni uusim ettepanek, mille kohaselt on igaüks kohustatud 15 protsendi võrra vähendama oma gaasitarbimist. Mina küll ei taipa, kuidas seda kavatsetakse sundkorras ellu viia, kuigi sakslastel on know-how olemas – varasemast ajast. Ja pealegi, kui seegi võte ei peaks sihile viima, ning kellelgi oleks gaasi ebapiisavalt, siis tahetakse gaasi võtta kelleltki, kel on seda piisavalt. See tähendab, et Euroopa Komisjon ei kutsu sakslasi üles loobuma kavatsusest sulgeda oma viimast paari-kolme tuumajaama, mis ometi toodavad odavat energiat, vaid lubab need rahumeeli sulgeda, ja kui siis sakslastel tekib energianappus, võetakse mingil viisil gaasi meilt, kel seda jätkub, sest oleme seda varunud. Nagu „Pál tänava poistest" mäletame, kutsutakse seda võtet Einstandiks. Võime oma vaimu selleks valmis panna.

Summa summarum, austatud daamid ja härrad!

Sihin oma jutuga sinna, et lääne ebameeldivustunne maailma suhtes on tingitud sellest, et majandusarenguks vajalik energia ja toore pole enam lääne valduses. Ta valdusse on jäänud sõjaline jõud ning kapital. Nüüd ongi küsimus selles, mida ta praeguses olukorras nendega ette saab võtta.

Nüüd aga lubage teha juttu meist, ungarlastest. Millistele küsimustele, mis järjekorras ning milliste vahenditega tuleb nüüdisajal vastata Ungaril ja ungari rahvusel? Need kihid paiknevad üksteise peal, nagu mitmekihilise biskviittordi puhul. Tähtsaim kiht kõige all, kergemad ja paremad palad pealpool. Just selles järjekorras nad praegu ette võtangi.

Esimene ja kõige olulisem proovikivi, head sõbrad, on rahvastikukasv, demograafia. Tuleb tunnistada, et ikka veel on matuseid tublisti rohkem kui ristseid. Ja meeldigu see meile või mitte, kuid maailma rahvad saab jaotada kaheks. Esimeses rühmas on need, kes suudavad tagada oma bioloogilise ellujäämise. Meie kuulume teise rühma, nende hulka, kes seda ei suuda, sest kuigi me olukord on ses suhtes paranenud, pole pööret veel toimunud, ehkki just see on kõige alus. Kui seda pööret ei tule, siis võtavad teised rahvad meilt Ungari üle, võtavad Kesk-Doonau madaliku meilt üle. 

Maailma rahvad saab jaotada kaheks. Esimeses rühmas on need, kes suudavad tagada oma bioloogilise ellujäämise. Meie kuulume teise rühma, nende hulka, kes seda ei suuda.

Teine proovikivi on ränne. Seda võib nimetada ka rahvastikuvahetuseks või -üleujutuseks. Neil päevil anti Ungaris välja üks suurepärane raamat, 1973. aastast ja Prantsusmaalt pärit raamat, mis pajatabki sellest küsimusest ning kannab pealkirja „Pühakute laager". Soovitan soojalt seda igaühele, kes tahab mõista, milliste mõtlemismuutuste tagajärjel on läänlased muutunud selliseks, et ei suuda end enam kaitsta.

Ränne on lõhestanud Euroopa kaheks. Saaksin öelda sedagi, et on lõhestanud kaheks lääne. Üks pool on selline, kus eurooplased ning Euroopa-välised rahvad elavad koos. Sääraseid maid ei saa enam nimetada riikideks. Nad pole enam muud kui rahvaste konglomeraadid. Ütleksin isegi, et nende puhul pole tegu enam läänega, vaid on tegu endise läänega, ning millalgi 2050. aasta paiku toimubki seal – kooskõlas matemaatikaseadustega – lõplik rahvastikumuutus: sealsetes suurlinnades ületab mitteeurooplaste osakaal juba 50 protsenti.

Lääs oma vaimses mõttes ongi kolinud Kesk-Euroopasse. Siin on lääs, läänes aga juba ainult endine lääs. Ja Euroopa kahe poole vahel käib üks lahing.

Ja siis on veel teine pool Euroopast, õigemini läänest: Kesk-Euroopa, s.t. meie. Kui see ei tunduks segadusttekitavana, siis ütleksin koguni, et lääs oma vaimses mõttes ongi kolinud Kesk-Euroopasse. Siin on lääs, läänes aga juba ainult endine lääs. Ja Euroopa kahe poole vahel käib üks lahing. Tegime endisele läänele küll ettepaneku, et jätkem teineteist rahule, igaüks otsustagu ise, kellega soovib koos elada, kuid me ettepanek lükati tagasi ning jätkatakse sõdimist Kesk-Euroopa vastu – selleks, et muuta meid samasuguseks kui on endine lääs.

Kuidas seda hinnata kõlbluse seisukohalt, otsustagu igaüks juba ise; pealegi on täna nii ilus ilm, et ma ei taha te kena hommikut ära rikkuda. Viimasel ajal on rändest olnud küll juttu vähem, aga uskuge, miski pole muutunud. Sorosi inimeste abiga tahab Brüssel lihtlabaselt meile sisserändajaid peale suruda. Meid anti me piirikaitsesüsteemi pärast koguni kohtu alla, ja mõisteti ka süüdi. Mitmel põhjusel on sellest olnud juttu viimasel ajal vähem, ent oleme endiselt süüdi mõistetud.

Kui poleks praegust Ukraina põgenikekriisi, siis olekski seda kohtuotsust asutud meie suhtes täide viima. Olekski huvitav näha, kuidas seda teha kavatsetakse. Aga kuna Ukrainas puhkes sõda, meie aga oleme vastu võtnud sealtsaabujaid, siis ongi meie küsimuse arutamine peatatud; mitte päevakorrast maha võetud, vaid lihtsalt peatatud. Tähtis on, et püüaksime neid mõista. Mõista, et need toredad lääne, endise lääne inimesed ei tõuse igal hommikul üles ega mürgita oma päevi, koguni tervet elu mõttega, et kõik on kadunud. Ega me tahagi panna neid sellest mõtlema ööl kui päeval, palume vaid, et nad ei sunniks meile peale samasugust saatust kui on see, mis ootab neid (mida on rahvuse seisukohalt õigem nimetada küll saatuslikuks lõpuks). Palumegi vaid seda, mitte enamat. 

Tegime endisele läänele küll ettepaneku, et jätkem teineteist rahule, igaüks otsustagu ise, kellega soovib koos elada, kuid me ettepanek lükati tagasi ning jätkatakse sõdimist Kesk-Euroopa vastu.

On üks ideoloogiline konks, millest siinses, paljurahvuselises ümbruskonnas tasub rääkida ja millele ka tähelepanu pöörata. Internatsionalismimeelsetel vasakpoolsetel on üks konks, üks ideoloogiariugas: väide, et Euroopas on eri tõugu inimesi elanud juba algusaegadest peale. Selle väite puhul on tegemist ajalooalase ja semantilise silmamoondusega, mis paneb erinevad asjad ühte patta.

On olemas maailm, kus Euroopa rahvad segunevad väljastpoolt Euroopat saabunud rahvastega. See on segatud inimesetõugude maailm. Selle kõrval on aga meie maailm – see, kus Euroopas elavad rahvad segunevad omavahel: liikudes, tööd otsides, elukohta vahetades. Seepärast ei ole näiteks meie, Kesk-Doonau madaliku elanikud, mingid segatõulised, vaid oleme oma Euroopa-kodus elavate rahvaste segu. Ja kui täheseis on soodne ning parajasti puhub pärituul, siis võivad need rahvad sulada omalaadseks ungari-pannoonia soustiks ning luua oma, uue euroopaliku kultuuri. Selle nimel olemegi alati võidelnud.

Oleme valmis segunema üksteisega, ent me ei taha muutuda segatõulisteks; selle nimel sõdisime Nándorfehérvári (serbohorvaadi: Belgradi. – Tõlk.) lahingus, selle nimel peatasime Viini all türklased, ja kui hästi järele mõelda, siis samal põhjusel peatasid prantslased omal ajal Poitiers' lahingus ju araablased.

Täna on olukord selline, et pidevalt Euroopa suunas liikuv islamitsivilisatsioon on taibanud: Ungari kaudu oma inimesi Euroopasse saata ei saa (just me Nándorfehérvári-tavade tõttu). Seepärast mängivadki uut Poitiers'd: püüavad ida asemel siseneda lõunast. Sealtkaudu nad läänt hõivavadki, teda üle ujutavadki, ning see jääb suureks peamurdmisülesandeks kui mitte veel meile endale, siis me lastele küll.

Peame end kaitsma lisaks lõunasuunale ka läänesuunal, õigemini: olema valmis vastu võtma ja siinsesse ellu sobitama lääne kristlasi, kui kord saabub aeg, mil nood sealt meie maale jõuavad. Seda on me ajaloos juba juhtunud; need aga, keda me siia ei taha – olgu siis Schengeni leppega või ilma – tuleb peatada me läänepiiril. Aga see pole praegune ülesanne, ei oota lahendamist veel meie eluajal. Meie asi on valmistada oma lapsed ette nõnda, et nad saaks selle ülesandega hakkama. Nagu László Kövér (Ungari parlamendi esimees. – Tõlk.) ühes usutluses ütles: „Peame jälgima, et head ajad ei sünnitaks nõrku inimesi, nood omakorda aga ei tooks me rahvale kaela halbu aegu." 

Austatud daamid ja härrad!

Demograafia, ränne, ja kolmanda kihina sooideoloogia, mida kutsutakse lastekaitseseaduseks. Ärge unustage, et ka sellest on viimasel ajal juttu olnud vähem, kuna päevalehtede esikülje on hõivanud muud teemad, kuid selleski asjas kaevati meid kohtusse ning mõisteti seal ka süüdi.

Oma ainukese saavutuse eest ses asjas võlgneme suuresti või koguni täielikult tänu proua minister Judit Vargale. Meil õnnestus eraldada sooideoloogia-alane vaidlus Euroopa Liidult saadavate toetussummade üle käivast vaidlusest, ning mõlemad käivad nüüd juba eraldi. Meie seisukoht on siingi lihtne, salliv: me ei taha neile ette kirjutada, mismoodi elada, palume vaid, et nad lepiks sellega, et meie maal on isa meessoost, ema naissoost, me lapsed aga jätaks rahule, ja teeks selle selgeks ka György Sorosi malevale.

Meie seisukoht on siingi lihtne, salliv: me ei taha neile ette kirjutada, mismoodi elada, palume vaid, et nad lepiks sellega, et meie maal on isa meessoost, ema naissoost, me lapsed aga jätaks rahule, ja teeks selle selgeks ka György Sorosi malevale.

Tähtis on, et lääne inimesed mõistaks: Ungaris, üldse selles maailmanurgas pole see mingi ideoloogiaküsimus, vaid on elu kõige tähtsam küsimus üldse. Siinses maailmanurgas ei saavuta lääne selle – vabandust väljenduse eest! – totruse pooldajad enamust iialgi. Ungarlasele ega veel mõne teisegi rahva poegadele ei mahu see totrus lihtsalt pähe. Siis on veel igasugu trans-värgid: transnatsionaalsest kuni transsooliseni välja, kuid ainus trans-asi, millega veel kuidagi lepime, on Transilvaania, ja ka tolle kohta ütleme ungari keeles hoopis Erdély. Muude trans-asjadega me ei lepi.

Palun teid mitte lasta end eksitada sellest, et käib sõda, on energiakriis, majanduskriis ning sõjast tingitud inflatsioon; kõik need toimivad sirmina, varjates me pilgu eest sooideoloogia-küsimuse ja rändeküsimuse. Tegelikult oleneb tulevik aga just viimatimainitud kahest küsimusest. Oleme osalised ajaloolise tähtsusega lahingus, vastasteks demograafia, ränne, sooideoloogia. Täpselt samades küsimustes käib lahing ka vasakpoolsete ja parempoolsete vahel.

Räägin sellest ühe meile sõbraliku riigi näitel, ta nime siiski nimetamata. Selles riigis said valimisvõidu vasakpoolsed, üheks nende esimeseks sammuks oli seejärel otsus lammutada piiritara, teiseks sammuks aga seadustada kõik sooideoloogide soovid: anda samasoolistele õigus abielluda ja ka lapsendada. (Esineja peab silmas Sloveeniat. – Tõlk.) Ärgu eksitagu meid viimase aja konfliktid, me tuleviku määrab ikkagi kaks viimatimainitud küsimust.

Kuidas ennast kaitsta? Esiteks, otsustada vastu hakata. Järgmise sammuna aga otsida endale liitlasi. Just see muutiski Visegrádi neliku kaalukaks. Visegrádi riigid sundisid teisi endaga arvestama tänu sellele, et suutsid neis küsimustes tegutseda ühtsena. Pole juhus, et endine lääs tegi kõik endastoleneva, killustamaks Visegradi nelikut. Pealekauba sadas sisse sõda, mis raputas Visegradi riikide koostöö alustoena toimiva Ungari–Poola telje koostööd. Poolakate ja ungarlaste strateegilised huvid langevad kokku; poolakadki tahavad, et venelased ei tuleks lähemale, et Ukraina suveräänsus säiliks, ja et Ukrainas oleks demokraatia. Mõlemad tahame täpselt ühte ja sedasama, ometi on see sõda raskendanud me läbisaamist oma sõpradega, mis sest, et mõistusepinnal langevad me huvid kokku. Viga on südames. Ungari–Poola suhteid rikub südamega seonduv.

Meie, ungarlased, peame seda sõda kahe slaavi rahva omavaheliseks asjaks ning soovime sellest kõrvale jääda, seevastu poolakad peavad seda ka oma sõjaks, peaaegu et osalevadki juba selles. Ja kuna tegu on südamepõhise asjaga, siis me ei saagi omavahel kokkuleppele, mistõttu tuleb mõistust appi võttes panna kuni sõja lõpuni tallele kõik, mis Poola ja Ungari sõprusest ning strateegilisest liidust annab tallele panna. Muidugi on ju veel olemas ka me slovaki ja tšehhi sõbrad, ent neil toimus valitsusevahetus, pärast mida eelistatakse pigem endist läänt, ei taheta Brüsseliga tüli, pigem püütakse plusspunkte teenida. Minu meelest teeb see sama välja kui viia oma hobused varjule põlevasse talli. Õnn kaasa!

Järgmine ehk neljas küsimus on sõjaküsimus. Iga sõda saab vaadelda mitmest küljest, kuid iga sõja esmaseks vaatepunktiks on tõik, et emad nutavad taga oma lapsi, lapsed aga jäävad vanemaist ilma. Selle lähenemisviisi kõrval peavad taanduma kõik muud, seda ka poliitikas. Ungari valitsusele tähendab see seda, et me peamiseks kohuseks on tagada, et ungari lapsevanem ega ungari laps ei satuks sellisesse olukorda.

Ainult meie, ungarlased, oleme loovutanud ses sõjas oma verd, meid arvustanud riigid aga mitte tilkagi. Just seepärast ongi Ungaril naaberriigina õigus öelda, et ainuke lahendus inimelude päästmiseks on rahu.

Meenutan siinkohal, et leidub riike, kes meid arvustavad selle eest, et me polevat ukrainlaste toetamisel piisavalt innukad; kuid need riigid asuvad Ukrainast kaugel ja toetavad teda äärmisel juhul raha või relvadega, samas kui meie, ungarlased, oleme peale ukrainlaste ainsad, kes selles sõjas surma saavad. Meie arvestuste kohaselt on hetkeseisuga hukkunud ses sõjas juba 86 ungarlast. Ja see on juba täiesti teine vaade toimuvale. Ainult meie, ungarlased, oleme loovutanud ses sõjas oma verd, meid arvustanud riigid aga mitte tilkagi. Just seepärast ongi Ungaril naaberriigina õigus öelda, et ainuke lahendus inimelude päästmiseks on rahu, nagu on rahu ka ainus vastumürk sõjaaja-inflatsioonile ja -majanduskriisile. 

Millisena paistab see sõda meile tulevikus, kui talle tagasi mõtleme? Jääme ka siis kindlaks oma seisukohale, et see polnud meie sõda. Ungari on NATO liige, seetõttu lähtume eeldusest, et kuna NATO on palju tugevam kui Venemaa, siis ei ründa Venemaa NATO-t kunagi. Väide, et Venemaa ei peatu ka pärast Ukrainat, on lihtsalt üks nõrguke, olgugi mõistetav Ukraina propagandalause; saan sellest küll aru, sest ukrainlaste sihiks ongi tõmmata endi poolel sõtta meid, üldse võimalikult palju riike, kuid sel lausel pole mingit kokkupuudet tegelikkusega.

Samas, kuna oleme NATO liige ja tahame sest sõjast kõrvale jääda, on me olukord ometi muutunud delikaatseks, sest NATO ja Euroopa Liit on otsustanud, ise küll vältides sõja osapooleks hakkamist, anda relvaabi ja kehtestada karme majandussanktsioone, ning muutunud seda tehes sisuliselt – kuigi veel mitte vormiliselt – konflikti osapooleks. Mõlema liidu liikmesriigid (ka Ungari) on selle tagajärjel sattunud ohtlikku olukorda, kus de facto osapoolena tuleb Ukrainat kuidagi aidata, kuid nõnda, et Moskval ei tekiks tunnet, nagu oleks meie – NATO ja Euroopa Liit – saanud sõja osapooleks ka vormiliselt. Sel õhkõrnal piiril Euroopa Liit ja NATO iga päev balansseerivadki, seades end väga suurde ohtu. 

Kuna selle sõja kohta on kirjutatud igasugu asju, siis – kui veel jaksate mind jälgida – ütleksin mõne sõna ka selle sõja tekkeloo ja -põhjuse kohta. Sõja algust teab muidugi igaüks: Venemaa ründas Ukrainat. Nii oligi. Aga küsigem nüüd: mis oli selle põhjus? Kohe meenub probleem, et kui midagi mõista, siis edasi on vaid kukesamm, et seda ka heaks kiita. Siinkohal ongi aga hädavajalik rõhutada, et tuleb eristada mingi asja mõistmist ja ta heakskiitmist. Antud juhul tähendab see seda, et tähtis on mõista, miks venelased midagi tegid, kuid sellest ei järeldu veel, et kui oleme mõistnud, siis kiidame selle kohe ka heaks.

Venelased sõnastasid väga selgelt oma julgeolekualased taotlused, panid need ka paberile (asi, mida esineb diplomaatias väga harva) ja saatsid seejärel nii USA-le kui ka NATO-le. Nad nõudsid ses pöördumises, et Ukraina ei tohi kunagi saada NATO liikmeks; et Ukraina ütleks seda ise ja ta sõnu kinnitaks Venemaale ka NATO; et NATO kohustuks edaspidi mitte paigutama Ukraina maa-alale selliseid relvi, millega saab tabada Venemaa territooriumi.

Lääs lükkas selle ettepaneku tagasi ega olnud nõus seda arutamagi. Vastas hoopis, et NATO-le on iseloomulik „open door policy", s.t. ta uks on lahti igaühele, ja küll siis liikmed ise otsustavad, keda vastu võtta, keda mitte. See tagasilükkamine päädis sellega, et venelased otsustasid saavutada relvajõul oma julgeolekunõudmiste rahuldamise, mida olid varemalt tahtnud saavutada läbirääkimiste teel. Tuleb öelda, et kui meil olnuks veidi rohkem õnne, ning Ameerika Ühendriikide tollase presidendi nimi olnuks Donald Trump, ja meil õnnestunuks veel enne seda veenda Angela Merkelit ametist mitte lahkuma, ja Donald Trump olnuks tollal USA president, Angela Merkel aga Saksamaa liidukantsler, siis jäänuks see sõda üldse puhkemata. Paraku polnud meil õnne, mistõttu olemegi nüüd selles sõjas.  

Lääne strateegia ses sõjas toetub neljale sambale. Paberil on see strateegia mõistlik, küllap arvudegagi põhjendatud. Esimene sammas: Ukraina suudab Venemaad sõjaliselt võita, kuigi mitte üksinda, vaid anglosaksi sõjaväeinstruktorite ja NATO-lt saadud relvade abil. See oli esimene väide. Me teine strateegiline väide: sanktsioonid nõrgestavad Venemaad ja destabiliseerivad ta juhtkonda. Strateegia kolmas osis: kui sanktsioonide majanduslik mõju tabab meidki, siis tuleme sellega toime, s.t. venelastel on sanktsioonide tõttu valusam kui meil. Ja neljas strateegiline kaalutlus oli, et kogu maailm tuleb meie selja taha, kuna õigus on ju meie poolel.

Selle hiilgava strateegia tagajärjel oleme aga olukorras, kus – kujundlikult öeldes – istume autos, mille kõik neli kummi on auklikud. On päevselge, et nõnda seda sõda võita ei saa. Ukrainlased ei võida USA sõjaväeinstruktorite ja relvade toel sõda Venemaa vastu iialgi. Kas või juba lihtsalt sellepärast, et jõud on ebavõrdsed, Venemaa ülekaal on ebasümmeetriliselt suur. Teine tõsiasi, millele meil otsa tuleb vaadata, on see, et sanktsioonid ei kõiguta Moskvat. Kolmas tõsiasi: Euroopa on hädas, nii majanduslikult kui ka poliitiliselt, ning valitsused langevad üksteise järel nagu doominokivid. Ainuüksi sõja algusest möödunud aja jooksul on valitsus langenud Suurbritannias, Itaalias, Bulgaarias ja Eestis. Ja mis saab veel sügisel?

Juunis toimus suur hinnatõus, kui energiahind oli eelnevalt kasvanud kahekordseks. Selle mõju inimeste elule, rahulolematust tekitav mõju, alles hakkab tasapisi ilmnema, kuid juba oleme kaotanud neli valitsust. Ja lõpetuseks: maailm mitte lihtsalt et pole meie poolt, vaid demonstratiivselt pole meie poolt. See tähendab, et ameeriklaste oskus valida oma suva järgi mingi riik välja, nimetada too kurjuseimpeeriumiks ning kutsuda maailma üles toetama headusejõude (tunnistan, et meid, ungarlasi, see veidi häirib, sest sama kõnepruuki kasutasid kommunistidki), misjärel maailm kohe võtabki üleskutset kuulda, see ameeriklaste oskus on nüüdseks kadunud.

Suur osa maailmast – hiinlased, indialased, brasiillased, Lõuna-Aafrika [Vabariik], Araabiamaad, Aafrika – lausa demonstratiivselt ei toeta. Suurel osal maailmast pole vähimatki tahtmist ses sõjas osaleda, ja mitte sellepärast, nagu ei arvaks ta, et õigus on lääneriikide poolel, vaid lihtsalt sellepärast, et tema jaoks leidub maailmas muudki kui see sõda, ja et tal jätkub endalgi probleeme, mille kallal rassida ja mis on vaja lahendada.

Euroopa Liidu ülesanne pole seista venelaste või ukrainlaste poolel, vaid seista Venemaa ja Ukraina vahele. Selline peaks olema uue strateegia olemus. 

Võib kergesti juhtuda, et see sõda teeb lõpu lääne üleolekule, mida too oli kasutanud, mobiliseerimaks maailma ühtsuse nimel teisi mingis küsimuses kellegi vastu. See ajastu saab läbi, poliitikute isevärki kõnepruugis öeldakse selle muutuse kohta, et me uksele koputab multipolaarne maailmakord.

Ja kuna jutt juba sõjale läks, siis – stiilitruuduse huvides – jääb ainult üks küsimus: Чтоделaть? Muret teeb, et Ungari sõjavägi pole – teiste riikide sõjaväega võrreldes – teab mis suur. Muret teeb, et ka Ungari SKP on kaunis tagasihoidlik, kui võrrelda seda suurte Euroopa riikide või USA omaga. Võib seega täiesti olla, et oleme teravapilgulised, meil on oivalised sõjaalased arusaamad, hea tulevikutunnetus, hea strateegiline taip, aga teate, sõjas loeb kõik see kaunis vähe, sest sõda on jõumäng. Peale jääb selle sõna, kes on tugevam.

Ungaril pole mõtet hellitada petlikku lootust, et küll suudame oma hiilgavate nõuannetega mõjutada sõja kulgu ja lääne strateegiat. Sellele vaatamata pean iga vaidluse puhul auasjaks ja ka kõlbeliselt õigeks, et prooviksime teatada oma seisukoha ning veenda läänt töötama õõnsate võiduteadete asemel välja mingit uut strateegiat. Kui auto kõik neli kummi on auklikud, siis tuleb kummid ära vahetada; kõik neli. Vaja on uut strateegiat, sellist, mille keskpunktiks ja sihiks oleks sõjavõidu asemel rahuläbirääkimised, ja mis sõnastaks mingi hea rahuettepaneku. Kujundlikult öeldes: Euroopa Liidu ülesanne pole seista venelaste või ukrainlaste poolel, vaid seista Venemaa ja Ukraina vahele. Selline peaks olema uue strateegia olemus. 

Kuna Venemaa tahab saada julgeolekutagatisi, siis saavad selle sõja lõpetada üksnes Vene–Ameerika rahuläbirääkimised. Senikaua, kui ei tule Vene–Ameerika läbirääkimisi, ei tule ka rahu.

Mis siis juhtub? Venelaste kõnepruuk on ammune. Nii et neid kuuldes tekib tunne, justkui me kõrvu kostaks minevikuhääled: žestid, kategooriad, sõnad. Kui kuulan härra Lavrovi juttu, siis see on samasugune, mida kuulsime 30 või 40 aastat tagasi, aga see ei tähenda veel, et öeldul puuduks mõte. Mõte on olemas, ja sellesse tuleb ka suhtuda tõsiselt.

Näiteks hiljuti, paari päeva eest ütles Venemaa ametlik esindaja, et Venemaa väed liiguvad Ukrainas edasi senikaua, kui rinne jõuab kord nii kaugele, et sealt enam ei ulatu Ukraina käes olevate relvadega Venemaa territooriumile tulistama, seega: mida nüüdisaegsemaid relvi NATO ukrainlastele saadab, seda kaugemale venelased rindejoont nihutavad, sest nende puhul on tegu sõdurrahvaga, kellele läheb korda vaid julgeolek ning keda huvitab vaid see, et teda ei saaks Ukraina maa-alalt rünnata. Nii et praegusel hetkel lükkab see, mida teeme, sõja lõppu aina edasi, meeldigu see meile või mitte.

Mis omakorda tähendab – ja meil tasub selle mõttega harjuda – et Vene–Ukraina rahuläbirääkimisi ei tule. Kes neid ootab, see ootab asjata. Kuna Venemaa tahab saada julgeolekutagatisi, siis saavad selle sõja lõpetada üksnes Vene–Ameerika rahuläbirääkimised. Senikaua, kui ei tule Vene–Ameerika läbirääkimisi, ei tule ka rahu. Võiksin nüüd vastu vaielda: „Aga meie, eurooplased?!" Paraku, head sõbrad, tuleb tunnistada, et meie, eurooplased, oleme oma mõjutamisvõimalused juba maha mänginud.

Euroopa leiab end taas olukorrast, milles oli pärast Teise maailmasõja lõppu: kõige tähtsamates julgeolekuküsimustes, nende lahendamisel pole sõnaõigust tal enesel, vaid on jälle ameeriklastel ja venelastel.

Mängisime need maha pärast 2014. aastat, kui jätsime Krimmi konflikti lõpetanud esimest Minski kokkulepet sõlmides osapoolte seast välja ameeriklased ning valisime leppe tagajaiks Saksamaa ja Prantsusmaa. Kahjuks ei suutnud meie, eurooplased, ise ega ka oma esindajate – sakslaste ja prantslaste – kaudu saavutada, et lepet täidetaks, seepärast ei tahagi venelased enam läbi rääkida meiega, vaid eelistavad asju ajada sellega, kes suudab panna Ukraina tegema seda, milles kokku on lepitud.

Nii et Euroopa leiab end taas olukorrast, milles oli pärast Teise maailmasõja lõppu: kõige tähtsamates julgeolekuküsimustes, nende lahendamisel pole sõnaõigust tal enesel, vaid on jälle ameeriklastel ja venelastel.

Märgiksin siinkohal, et praegune olukord näitab ilmekalt, kui suurt ohtu kujutab endast Euroopa Liidu ettepanek muuta välispoliitika-küsimuste hääletuskorda. Praeguse korra kohaselt saab neis küsimustes otsuseid langetada vaid ühehäälselt, kuid selle muudatusettepaneku jõustumise korral piisaks ka lihthäälteenamusest.

Ungari ajalookogemus ütleb, et kui mingile riigile sunnitakse peale ta jaoks vastumeelset välispoliitikat, isegi kui see nõuab kahekolmandikulist heakskiitu, siis on tegu kõige puhtakujulisema imperialismiga. Põhjendus, et muul moel ei suuda Euroopa muutuda ülemaailmse mõjukusega poliitikakujundajaks, on taas pelk silmamoondus.

Euroopa ei suuda saada ülemaailmses ulatuses mõjukaks poliitikakujundajaks sellepärast, et ei suuda hoida asjad korras isegi oma kodus, oma tagahoovis. Parim näide selle kohta on Vene–Ukraina sõda. Esmalt tuleks leida lahendus sellele, ent võiksin tuua veel teisigi näiteid. Tulnuks sundida [Ukrainat] järgima Minski kokkulepet. Bosnias „tehakse külma" horvaatidele. Keeruline lugu, soovin vaid, et teaksite: Bosnias petavad bosnialased sealseid horvaate, kel on ometi seaduslik õigus valida oma juhti. Bosnialased hääletavad horvaatide eest ise, kasutades valimisseaduses olevaid tagauksi. Horvaadid kurdavad selle üle igal Euroopa Nõukogu istungil, meie, ungarlased, toetame neid kõigi me käsutuses olevate vahenditega, aga EL ei suuda seda probleemi kuidagi lahendada. Või võtkem kas või piirikaitse-probleem.

Euroopa Liidul pole vaja saada maailmapoliitika kujundajaks. Suur saavutus oleks juba seegi, kui ta suudaks kaitsta oma piire.

Euroopa Liidul pole vaja saada maailmapoliitika kujundajaks. Suur saavutus oleks juba seegi, kui ta suudaks kaitsta oma piire; aga ei suuda, enamgi veel, vaene Salvini, kes proovis neid kaitsta, viiakse hoopis kohtusse ja tahetakse panna vangi. Või võtkem kas või EL-i laienemine Balkanile: Kreeka on EL-i liige, Ungari on EL-i liige, ent selle kahe riigi vahel haigutab [liikmelisuse mõttes] must auk – Balkan. EL ei suuda tuua oma maailma neid, kes geopoliitilistel ja majanduslikel põhjustel seda vääriks. Seega pole Euroopal vaja pürgida maailmapoliitika kujundajaks, vaid on vaja seada endale tagasihoidlikum eesmärk (ja see ka saavutada): olla suuteline lahendama oma lähiümbruses tekkivaid välispoliitikaprobleeme.

Demograafia, ränne, sooideoloogia, sõda. Viies suur probleemipundar on energia ja majanduse küsimus. Keeruline küsimus. Sellistel puhkudel on kõige parem minna tagasi ahju juurde (nagu tehakse pärast valesid tantsusamme) ja hakata asjaga otsast peale, see tähendab, püüdma olukorda uuesti mõista ning esitada kõige lihtsamaid küsimusi.

Kõige lihtsam küsimus on selline: kellele on see sõda kasulik? Vastus: sellele, kel on oma energiaallikas. Venelastele. Arvestasime – valesti – et kui me ei osta venelastelt energiakandjaid, siis jääb nende sissetulek väiksemaks. Valesti sellepärast, et sissetuleku suuruse määrab mitte ainult äramüüdud kogus, vaid ka tolle hind. Ja nüüd on asi niikaugel, et venelased müüvad energiat küll vähem, aga sissetulek on neil palju suurem. Nii et neile on see sõda kasulik.

Kõige lihtsam küsimus on selline: kellele on see sõda kasulik? Vastus: sellele, kel on oma energiaallikas. Venelastele.

Euroopa Liidu import Venemaalt on küll vähenenud 23 protsenti, kuid „Gazpromi" sissetulek on sama ajaga kasvanud kaks korda. Kasulik on see sõda ka hiinlastele. Nad olid varemalt energiaallikate-küsimuses täielikult araablaste meelevallas, hankides kõik vajaminevad energiaallikad endale Araabiamaadest. Nüüd aga, mil meie (=Euroopa Liit. – Tõlk.) enam venelastelt ei osta, said Vene energiaallikad suunatud Hiinasse, nii et Hiina tegi oma energiasõltuvusele lõpu.

Ja loomulikult on see sõda kasulik ka Ameerika suurfirmadele. Panin kokku järgmise loetelu: „Exxoni" tänavune kasum kahekordistus, „Chevroni" kasum neljakordistus, „ConocoPhillipsi" oma aga kuuekordistus. Teame, kellele see sõda on majanduslikult kasulik. Aga kellele on kahjulik? Euroopa Liidule, kuna ta energiapuudujääk – energiaekspordi ja -impordi vahe – kasvas selle ajaga kolmekordseks ning ulatub praegu 189 miljardi euroni.

Ja loomulikult on see sõda kasulik ka Ameerika suurfirmadele. Panin kokku järgmise loetelu: „Exxoni" tänavune kasum kahekordistus, „Chevroni" kasum neljakordistus, „ConocoPhillipsi" oma aga kuuekordistus.

Kuidas puudutab see meid? Tähtsaim küsimus või küsimustering puudutab eluasemekulude vähendamist. Milline on selle tulevik Ungaris? Kuulasin eile RUDL-i (=Rumeenia Ungarlaste Demokraatliku Liidu. – Tõlk.) esimehe juttu ja sain sealt teada, kuidas püütakse aidata inimestel nii kõrgete energiahindade puhul jalule jääda siin, Rumeenias.

Meil Ungaris tehakse seda teisiti. Ungaris käivitasime juba 2010. aastal ühe süsteemi, mis on mu meelest vägev poliitiline tegu ning väga tõsine ühiskonnapoliitiline saavutus. Nimelt oli juba 2010. aastal näha, et kui arvestada energiahinda turupõhiselt, siis on selle osakaal perekondade sissetulekus liiga suur, ning suure osa nende sissetulekust neelavad eluasemekulud. Seepärast käivitasimegi ühe süsteemi, kus sõltumata sellest, milline on parajasti energia turuhind, tagasime igaühele kindla hinnaga gaasi, elektri ja ka keskkütte. Turuhind oli kõrgem kui kindlaksmääratud hind, vahe maksis valitsus kinni riigieelarvest. Selline oli Ungari süsteem. Ja toimiski kümme aastat hästi.

Praegu on aga häda selles, et sõda on löönud selle süsteemi tasakaalust välja, nimelt sõjaaegsete energiahindade abil. Meie ülesanne on eluasemekulude vähendamist kuidagiviisi kaitsta. Praegu paistab mulle, et see lähebki meil korda, nimelt sel moel, et keskmise tarbimistasemeni säilib olemasolev hinnakorraldus. Rumeenias see nii pole. Ungaris säilib igaühel kuni keskmise tarbimistasemeni ta senine energiahind; kui ta tarbib sellest enam, siis tuleb tal maksta juba turuhinda, mille määra tegime teatavaks just hiljuti.

Kui meil õnnestub seda korda säilitada ja kaitsta, siis saame sedagi pidada märkimisväärseks poliitikateoks ja ühiskonnapoliitiliseks saavutuseks. Et saaksite aimu suurusjärkudest, räägin teile, mis on muutunud. 2021. aastal oli turuhinna ja kindlaksmääratud hinna vahesumma (mille tasus Ungari riik) 296 miljardit forinti. Kui samad hinnad püsiks kuni 2022. aasta lõpuni, siis peaksime tänavu sama asja eest tasuma juba mitte 296 miljardit, vaid 2051 miljardit, s.t. seitse korda rohkem, Ungari majandus ei peaks sellele aga lihtsalt vastu. See probleem tulebki lahendada.

Seepärast otsustasimegi kaitsta keskmist tarbimist, kõik aga, mis üle selle, lasta müüki turuhinnaga. Samal põhjusel oleme ajatanud kõik energeetikavälised investeeringud. Senikäivitamata ettevõtmisi me ei käivitagi; seni riigi osalusel tehtu viime lõpule, sest miski ei tohi jääda pooleli. Lõpule viime ka kõik siin, Ungari naabermaades, alustatu. Kui millegi ülalpidamine nõuab raha, siis selle eraldamise saame tagada, nii Ungaris kui naabermaades, kuid uusi investeeringuid me teha ei suuda, kuna ma ei saa garanteerida ei teile siin ja praegu ega ka Ungaris, et jaksame kõik praegu alustatu ka lõpule viia. Katteta lubadusi jagada oleks vastutustundetu, sestap tuleb oodata. 

Ja viimaks on meil veel üks ülesanne: vabaneda maagaasi-sõltuvusest. Elekter on Ungarile märksa väiksem koorem, kuna meil on oma tuumajaam ning on ka oma päikeseenergia. Kui suudame suunata tarbimise gaasilt ümber muule, näiteks elektrile või biomassile (nii tuleb uuskeeles nimetada puitu), siis meid praegu vaevav koorem kahaneb. See ülesanne on praeguse eelarvekava kohaselt täiesti jõukohane ja teostatav. 

Järgmine mure, mis meid majandusvallas ootab, on retsessioon (=majanduslangus. – Tõlk.). Sellist elegantset sõna tuleb kasutada, kui on vaja märku anda, et majanduse tootlikkus on järgmisel aastal väiksem kui oli eelnenud aastal. Majanduslanguse-tont piinab kogu Euroopat. Meil kaasneb sellega pealekauba veel seegi, et kui dollar euro suhtes tugevneb, siis mõjub see forindile otsekohe nõrgestavalt. Ja kuna elamegi praegu ajal, mil dollar euro suhtes pidevalt tugevneb, või siis vähemalt säilitab oma kõrge taseme, siis toobki see endaga automaatselt kaasa forindi nõrgenemise.

Ja siis jääb veel küsimus: kas tuleval aastal on majanduse tootlikkus väiksem kui on tänavu? Vastuvõetud riigieelarve tehti sellise arvestusega, et seda ei juhtu, vaid me majandus kasvab. Häda on selles, et samal ajal ootab peaaegu kogu Euroopat või siis vähemalt suurt osa Euroopast kindlasti majanduslangus, see aga põhjustab poliitilist ebastabiilsust. Eks öelnud ju vanad kreeklasedki, et maailmal saab olla kaks seisundit: kui kõik on korras, siis on tegu kosmosega, kui aga korratu, siis kaosega. Tänapäeval liigubki maailm kaose poole.

Meie, ungarlased, seisame dilemma ees, otsides vastust küsimusele: kas ülemaailmse majanduslanguse korral saab esineda kohalikke erandeid? Ning seadsime endale sihiks muuta ülemaailmse kriisi ajal Ungari just üheks selliseks erandiks. Kõrgelennuline siht missugune! 

See tähendab ühtlasi, et kuigi tahtsime pärast valimisvõitu vaadata eelseisvat nelja aastat ühesuguse pilguga, ei saa me seda ometi teha, vaid peame selle aja jagama kaheks. Esimene pool on aastad 2022–2024. Ameerikas on 2024. aastal presidendivalimised, ja siis saabub minu arvates esimene tõeliselt hea võimalus sõlmida rahu. Pärast seda tuleb kaks aastat kuni aastani 2026. Esimese kahe ja järgmise kahe aasta jaoks tuleb teha eraldi plaan. Kas meil läheb korda teha Ungarist kohalik erand? Võib minna küll, võtmesõnaks selle puhul on „kõrvalejäämine". See tähendab, et Ungaril õnnestub oma majandusedu säilitada tingimusel, et jääme kõrvale sõjast, jääme kõrvale rändest, jääme kõrvale sooideoloogia-hullusest, jääme kõrvale ülemaailmsest maksust (ajapuudusel ma sellest praegu ei räägi, kuid meile tahetakse kaela määrida sedagi), ja jääme kõrvale Euroopa üleüldisest majanduslangusest. 

Hea on teada, et 2010-ndal läks see meil korda. Hea on teada, et läks korda 2020-ndalgi, koroonaviiruse-taudi ajal. Oleme tulnud igast kriisist välja tugevamana. 2020. aastalgi suutsime kurvis mööduda Kreekast ja Portugalist, edestada kriisiajal neid majandustoodangu hulgalt ühe inimese kohta. Häda on selles, et samal ajal, kui kurvis neist möödusime, saime näkku tubli pahvaku jäist vihma, nüüd aga peame oma käula kuidagiviisi rajal hoidma.

Pean oluliseks, et suudaksime edu nimel, uue olukorraga kohanedes sõlmida uusi kokkuleppeid iga mõjuka jõuga – mitte üksnes poliitikavallas, vaid ka majandusvallas. Meil tuleb sõlmida uus leping Euroopa Liiduga. Praegu käivad rahaasjus läbirääkimised, küll saame kokkuleppele. Nüüd läheme, käest kinni hoides, koos seinani, pöördume teineteise poole, kallistame, lepime kokku. Meil tuleb sõlmida uus leping venelastega. Ungaril tuleb sõlmida uus lepe Hiinaga, seejärel aga ka Ameerika Ühendriikidega. Vabariiklastega oleks see kergem kui praeguste demokraatidega. Ja kui saame sellega hakkama – sõlmime igaühega just sellise leppe, mis vastab me rahvuse huvidele –, siis naaseme 2024. aastal kasvu- ja arenguteele. 

Viimaks tahan toonitada, et isegi aastaarvudega žongleerides ärgem unustagem, et tegelikult on meil tegutsemissuund võetud aastale 2030. Olen rääkinud paljudest asjadest, praegune Ungari valitsemine meenutab aga kõige enam hiina tsirkuseartistide tegevust, kes keerutavad üheaegselt kahtkümmet taldrikut, millest ükski ei tohi maha kukkuda. Ligikaudu selline on meiegi ülesanne, ent taldrikukeerutamise käigus ei tohi silmist kaotada, et meie ajaskaalal tähtsaim pidepunkt me mõtlemise seisukohalt saabub 2030. aasta paiku.

Meie analüüsi kohaselt kuhjuvad ja mitmekordistuvad läänemaailma probleemid just sellal. Ameerika Ühendriikides puhkeb väga tõsine kriis. Kui eelnevalt soovitasin lugeda ühe prantslase raamatut, siis siinkohal soovitan kõigile soojalt Friedmani-nimelise ameerika analüütiku raamatut „Torm enne vaikust", mis on ilmunud ka ungari keeles ja kus on ajaliselt ära toodud mitmesugused vintsutused, mille käes USA-l tuleb piinelda ja mis saavutavad oma tipu 2030. aasta paiku.

Umbkaudu samal ajal löövad välja ka kõik euroala probleemid, mis kokkuvõttes seisnevad selles, et lõunaosa ja põhjaosa arenguteed lähevad lahku, lõuna on võlgades, põhi peab teda aga rahastama. Tekib pinge, mis mõne aja pärast muutub talumatuks, kui lõuna ei soostu end põhja eeskujul reformima. Lõunamaalased ei rutta aga oma kultuuri hoobilt muutma, mistõttu kasvab nende riigivõlg 120–150–180 protsendi suuruseks.

Ja siis, 2030. aasta paiku, tekivad EL-is uued poliitilised jõuvahekorrad, kuna kesk-eurooplased, kellega käiakse ringi nii, et ma parem lähemalt ei kirjelda, kuidas nimelt… meie, kesk-eurooplased, muutume netomaksjaks. Saabub niisiis hetk, mil Ungari oma teistest kiirema arengu tõttu enam ei saa EL-ilt raha, vaid peab sinna ise maksma. See tähendab, et maksab rohkem kui ise saab.

Tšehhid on sellele tasemele väga lähedal juba praegu. Kui poolakate areng jätkub selliselt nagu oleme arvestanud, siis jõuavad nemadki 2030-nda paiku sinna tasemele. Nagu meiegi. See tähendab uute jõuvahekordade teket: kes maksab, see tellib ka muusika. See muudab meiegi vahekordi, loob meile Euroopa Liidus uue seisundi. See tähendab, head sõbrad, et siis, 2030. aasta paiku, tuleb meil olla tippvormis. Siis läheb meil vaja jõudu. Diplomaatilist, majanduslikku, sõjalist ning ka vaimujõudu.

Ja lõpuks, järgides Zsolti nõuannet, loetlen veel vaid tegureid, mis aitavad Ungaril saada üleilmse majanduslanguse ajal kohalikuks erandiks.

Esimene: meil on veel alles piirivalve.

Teine: meie ühiskond on perekonnapõhine, see asjaolu tagab aga korraliku energia ja motivatsiooni.

Just praegu arendame hoolega oma sõjatööstust ja sõjaväge.

Mitmekesistame oma energiaallikaid. Kõrvalmärkuse korras: see, mida tahab EL, pole tegelikult mitmekesistamine. Mitmekesistamine tähendab seda, et saad hankida energiat mitmelt poolt. Nende tehtav on aga hoopis sanktsioon, selle mõte on: ära hangi energiat kusagilt! See on aga juba hoopis iseasi. Meie ei taha lõpetada energia saamist Venemaalt, tahame lihtsalt lõpetada selle saamise ainult Venemaalt. 

Viies meile edu tagav tegur on tehnoloogilise pöörde ärakasutamine. Kui oleme küllalt kiired, saame tehnoloogilistest pööretest alati kasu lõigata. Võtkem või elektriautode-näide. Oleme teinud nende akude tootmisse Ungaris tohutuid investeeringuid, ning meist saab mõne hetkega maailma suuruselt kolmas akutootja ning suuruselt viies akueksportija (NB! mõlemat absoluutarvudes, mitte pelgalt protsentides!). Need on niisiis meie nišid, kuhu saame sobituda.

Väliskapitali sissevool on me kuues edutegur. Kapital tuleb meile nii idast kui läänest. 2019. aastal või ehk juba 2020-ndal investeeris me majandusse enim Lõuna-Korea, aasta hiljem juba Hiina, tänavu on selleks taas Lõuna-Korea, samal ajal jätkuvad ka sakslaste investeeringud. Eile teatasid sakslased, et ehitavad Ungarisse „Mercedese" uue tehase, tegu on miljardieurose investeeringuga. Oleme transiidiriik ning tahame jääda ka transiidimajanduseks.

Sel puhul pean märkima, et kui maailm juhtumisi uuesti blokkideks jaguneb, siis ei saa meist mingi kohtumispaik, transiidimaa, ülekäik, kokkupuutekoht, kus on kokku sulanud nii ida kui lääne eelised, vaid saab millegi ääremaa. Ja siis pole me enam õitsev Ungari, vaid meist saab mingi tolmune eelpost, nagu seda on kirjeldanud Jenő Rejtő. Seetõttu peame olema igasuguse blokkideksjagunemise vastu. Transiidimaa-seisund ja transiidimajandus toovad kasu vaid sel juhul. 

Kui läänes on nii, et minuvanused alles alustavad poliitikukarjääri, siis Ungaris on asi teisiti, mina olen oma poliitikuteed juba lõpetamas.

Me järgmine, kaheksas edutegur on poliitiline stabiilsus. Meil (=Ungari valitsusparteil FIDESZ. – Tõlk.) on ju kahekolmandikuline enamus, säärast valitsust ei saa kukutada. Meil pole valitsusliidusiseseid vaidlusi, sest pole valitsusliitu. Enamgi veel, oleme viinud rahvusmeelsel poliittiival läbi ka põlvkonnavahetuse, kuigi te ei pruugi olla seda märganud.

Kui läänes on nii, et minuvanused alles alustavad poliitikukarjääri, siis Ungaris on asi teisiti, mina olen oma poliitikuteed juba lõpetamas. Tuleb hoolitseda selle eest, et järgmiselgi põlvkonnal oleks sama tugeva rahvustunde ja hingesidemega juhtkond kui see, mille on Ungari saanud meilt. Seepärast tegime kaunis vaikselt ka põlvkonnavahetuse, mida sümboliseerib see, et minusuguse, peagi kuuekümnese peaministri vastas või kõrval on meil presidendirollis üks 44-aastane kolme lapse ema.

Ja kui heidate pilgu me valitsusele, siis näete seal neljakümnendates aastates, ka neljakümnendate aastate alguses olevaid ministreid, kes jaksavad Ungari riigivankrit vedada veel oma 20–30 aastat. Muidugi ei ole põlvkonnavahetus kerge, sest pole ju ükskõik, kas uued tulijad panevad kõva pidu või sikutavad vankrit. Need, kes panevad pidu, tuleb saata esinema tsirkusetelki, need aga, kes veavad vankrit, tuleb kaasata poliitiliste otsuste tegemisse.

Need, kes panevad pidu, tuleb saata esinema tsirkusetelki, need aga, kes veavad vankrit, tuleb kaasata poliitiliste otsuste tegemisse.

Me üheksas edutegur teel saamiseni kohalikuks erandiks on vaimne alusmüür. Sest Ungaril on veel alles rahvusaade, on alles rahvuslik tundeilm, oma kultuur, oma keel, mis suudab kirjeldada kogu maailma.

Ja viimane ehk kümnes tegur, mis aitab meil edu saavutada – ambitsioon. Ungaril on oma ambitsioonid. Kogukondlikud, koguni rahvuslikud. Rahvuslikud, koguni üle-euroopalised. Seepärast tulebki meil rasketel tulevikuaegadel oma rahvuslike ambitsioonide säilitamise nimel jääda ühtseks. Ühtseks tuleb jääda nii Ungaril, Transilvaanial kui ka kõigil teistel ungari asustusega aladel Kesk-Doonau madalikul. Ning see ambitsioon, head sõbrad, annab meile sooja, annab meile hoogu, on meile kütuseks.

Oleme maailmale alati andnud rohkem kui talt saanud. Meilt on alati võetud rohkem kui meile on antud. Meil on arveid, mis siiani meile tasumata. Oleme paremad, usinamad ja andekamad kui näitab me praegune seis ja elu. Maailm on meile võlgu, ja me tahame selle võla välja nõuda. Ja nõuamegi. See ongi me tugevaim ambitsioon. 

Aitäh, et ära kuulasite. Edasi, Ungari, edasi, ungarlased! 

Ungari keelest tõlkinud Tõnu Kalvet