Advokaadibüroo Pallo&Partnerid poole on pöördunud mitmed inimesed, kellele haigekassa on keeldunud hüvitamast vaktsiinikahjusid ja olukorraga tutvunud advokaatide hinnangul tõlgendab Eesti Haigekassa ravimiseadust valesti.
Vaktsiinikahju hüvitamise taotluste vastuvõtmine algas käesoleva aasta 1. mail ja esimesed otsused vaktsiinikahjude hüvitamise ja hüvitamisest keeldumise osas on haigekassa poolt juba ka tehtud ning mitmed hüvitamisest keeldumise otsuse saanud inimesed on pöördunud advokaadibüroo Pallo&Partnerid poole, teatab advokaadibüroo oma pressiteates. Hüvitist võivad esitada inimesed, kes on eelnevalt vaktsineeritud ja saanud raske tervisekahjustuse või pärijad, kelle lähedane on vaktsiinikahju tõttu surnud.
Olukorraga tutvunud advokaatide hinnangul tõlgendab haigekassa ravimiseadust valesti kindlustusjuhtumi definitsiooni osas ja määrus tervisekahjustuse tunnuste raskusastme kohta võib olla ületanud volitusnorme.
"Nii otsustes kui ka Eesti haigekassa kodulehelt on nähtav, et üheks kindlustusjuhtumi eelduseks on „arst on tervisekahjustuse dokumenteerinud". Tegemist ei ole aga seadusest tuleneva kindlustusjuhtumi eeldusega, vaid tegemist on tervise- ja tööministri 25.04.2022.a määrusega nr 36 kehtestatud tervisekahjustuse tunnuse kriteeriumiga. Sellise seaduse vale tõlgendamisega võidakse nii mõnedki tervisekahjustuse saanud inimesed hüvitise saamisest elimineerida, kui arst ei ole nende tervisekahjustusi dokumenteerinud ning selline väärpraktika peaks lõppema esimesel võimalusel," selgitas olukorda Jaanika Reilik-Bakhoff.
"Teiseks oluliseks probleemiks on seesama tervise- ja tööministri määrus, mis vähemalt esmasel vaatlusel tundub olevat vastuolus ravimiseadusest tuleneva volitusnormiga. Jääb mulje nagu määrus on loodud välistamaks hüvitise saamine enamikel tervisekahjustuse saanud isikutel, kuid siiski jätta võimalus kohustusliku vaktsineerimise taustal viidata, et loodud on justkui toimiv kindlustus. JOKK skeem?," tõi advokaat välja olulised detailid ja kommenteeris lähemalt: "Viidatud määruses nimetatud „tunnused" ei saa olla tervisekahjustuse tunnusteks. Kui vaadata teisi sarnasid tervisekahjustuste raskusastmeid kirjeldavaid akte, on erisus tähelepanuväärne. Näiteks liikluskindlustuse seaduse lisa „Tervisekahjustuste liigitus raskusastemete kaupa" näeb ette konkreetsed tervislikud seisundid, mida loetakse kergeks ja mida raskeks ning mida on objektiivselt võimalik meditsiiniliselt tuvastada: näiteks põrutus, silmavigastus, kurtus, ajuvigastus jne. Sarnane lähenemine on ka Vabariigi Valitsuse 13. augusti 2002.a määruses nr 266, kus on samuti loetletud 3. peatükis konkreetsed tervisekahjustuse tunnused: näiteks kuulmiskadu, raseduse kaotus, psüühikahäire jne. 25. aprilli 2022. a määruses nr 36 on aga tervisekahjustuse tunnuseks näiteks arsti poolne tervisekahjustuse dokumenteerimine – ehk kui keegi küsib, milline tervisekahjustus isikul on, siis vastus sellele küsimusele oleks määruse nr 36 järgi, et „arsti dokumenteeritud". Lisaks on määruse nr 36 kohaselt tervisekahjustuse tunnuseks, et isik peab vaktsiinikahjustuse tõttu viibima haiglas või vajama ambulatoorset või päevakirurgilist protseduuri/operatsiooni või taastusravi. See on aga otseselt vastuolus ravimiseaduse mõttega, mille kohaselt hinnatakse alles hilisemas protsessis, kas tervisekahjustusel on tõenäoline seos vaktsiiniga – määrusega nr 36 on aga selline kaalutlusõigus juba eos välistatud. Tervisekahjustuse tunnuseks ei saa olla ka asjaolu, kas isikule on välja kirjutatud ravimeid – see ei määra kuidagi patsiendi seisundit, kuna on võimalik, et ravi on jäänud saamata või ei saagi tekkinud terviseprobleemi ravida. Kõik eelnev viitab, et määruses on ületatud volituse piire ning tervisekahjustuse tunnuste defineerimisel on asutud kitsendama seadusega määratud kindlustusjuhtumi sisu.
Viidatud probleemid on muidugi alles esimesed pinnapealsed probleemid, tegelikkuses esineb ka mitmeid sisulist laadi probleeme. Minule on teada näiteks juhtumid, kus algselt enne vaktsiinikindlustuse loomist on mõnda vaktsineerimise järgselt avaldunud terviseprobleemi peetud Ravimiameti poolt vaktsiiniga seotuks, ent pärast kindlustuse kehtima hakkamist on hakatud seda eitama ning ka juhtumid, kus terviseprobleemi seost vaktsineerimisega ei peeta piisavalt tõenäoliseks lihtsalt seetõttu, et taolisest terviseprobleemist on teatatud vaid mõned kümned korrad."
"Kokkuvõtvalt olen seisukohal, et vaktsiinikahjude kindlustus peaks ka tegelikus elus toimima selliselt, et inimesed, kes on andnud oma panuse ühiskonda, kas vabatahtlikult või riigi poolse „müksamisega", saaksid neile määratud rahalise abi tervisekahjustusega koos elamiseks ning võimalusel ka tervenemiseks," lisas Reilik-Bakhoff.
Toimetas René Allik