Lapsepõlvest peale omandatud massikultuur ja selle meemid on imbunud inimeste vaimsesse vereringesse sel määral, et moodustavad mitte üksnes nende teadvuse peamise sisu, vaid seda üleval hoidva raamehitise – meele selgroo. Paljudest on saanud süsteemiorganismid ehk vaimsed küborgid, leiab Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.

Ulmekirjanduseses on palju kirjutatud masina ja inimese või tehis- ja inimintellekti ühendamisest ühtseks olendiks, mis rangelt võttes poleks enam ei inimene ega masin vaid nende sümbioos – küborg ehk küberneetiline organism.

Inimvaenuliku revolutsiooni viimaste arengute apologeet Yuval Noah Harari koos arvuka teadlaskonna ja Elon Muskiga näeb küberneetika ja orgaanika kokkuliitmist võimalusena luua uus üleinimene, kes on oma eellastega võrreldes peaaegu jumalalaadne toode. Mahajääjatele ehk Nietzschet parafraseerides "viimasele inimesele" nähakse ette kodanikupalga ning kohustuslike seksuaalnaudingutega täidetud narkootikumide- ja rahustiteküllast orjust.

Kui inimese ja masina täiuslik sümbioos leiab julgemategi düstoopikute hinnangul aset alles tulevikus, siis palju vähem on räägitud ühest teisest sümbioosi vormist, mida me näeme enda ümber pandeemiana levimas ning mis on saanud enamuse inimeste eksistentsi mitte üksnes osaks vaid nurgakiviks.

Selleks on kõige laiemalt öeldes süsteemi ning inimese meele ja mõistuse sümbioos, mis võtab düstoopilisi mõõtmeid. Masside teadvuses on neid valitseva süsteemi hoiakud ja ideed saanud teiseks loomuseks. Lapsepõlvest peale omandatud massikultuur ja selle meemid on imbunud inimeste vaimsesse vereringesse sel määral, et moodustavad mitte üksnes nende teadvuse peamise sisu, vaid teadvust üleval hoidva raamehitise – meele selgroo.

Massinimesest on saanud süsteemi organism ehk süsorg, kui kasutada küborgi etümoloogilist analoogiat. Temaga suheldes pole me enam kindlad, kas me räägime inimese või süsteemiga või kas meile vaatab vastu inimene oma personaalsete eelistuste- ja omailmaga või süsteemi kehand, süsorg, kelle meele ja mõistuse on kaaperdanud süsteemi ühismeele loomisel instrumentidena kasutatud ideed ja hoiakud.

Leebemas vormis jääb süsorgi loomus vähemtähtsates küsimustes, mida ühismeele arhitektid pole veel jõudnud hea-halva/positiivse-negatiivse/lubatud-lubamatu raamehitisse asetada, uinuvasse olekusse, kuid esimesel võimalusel, mil tuleb kaitsta süsteemi poolt õigena edastatud ideid, vallandub temas süsteemiorganismi käitumismuster.

Äkitselt kogeme, kuidas toimima hakkab süsteemi nähtamatu käsi, mis võtab isiku üle ja käitleb meie ees olevat inimest oma saadiku ja välise kehandina.

Väikese terminoloogilise märkusena võib öelda, et kuna küberneetika teadusliku mõistena tähistab mitte üksnes tehnilist-laadi informatsiooni juhtimist ja haldamist, vaid uurib ka sotsiaalse kommunikatsiooni valitsemise seaduspärasusi, siis on igati põhjendatud kasutada edaspidi süsteemiorganismist rääkides küborgi ehk küberneetilise organismi mõistet.

Süsteemiorganismi vaimse omailma puhul on märgatavad mitu tahku, mis välisel vaatlusel peaksid olema täiesti välistatud.

Vaimne küborg nimelt usub ja on sügavalt veendunud, et:

1) tema hoiakud on ainulaadsed, hoolimata kergesti tuvastatavast ja hõlpsasti kontollitavast tõsiasjast, et kuni 70, võib-olla isegi 80 protsendil inimestest on temaga väga paljudes küsimustes identsed hoiakud;

2) tema vaated on sügavalt isiklikud ja peaaegu et kordumatud, hoolimata sellest, et neid edendavad kõik massimeedia ja peavoolupoliitika agendid;

3) tema ideed on revolutsioonilised, reaktsioonilised ja on suunatud rõhuva süsteemi vastu, hoolimata sellest, et neid ideid propageerib lääne meelelahutustööstus, korporatiivne maailm ja massimeedia tervikuna – ehk kogu süsteem, mida ta oma elus üldse tundnud on.

Kui süsteemiorganism jaatab midagi, mis kuulub ühismeele pagasi tuumikusse nagu homoabielu, maskikohustust või sundvaktsineerimist, siis on tal tunne, et ta võtleb ülla mässajana nähtamatu vaenlase vastu, kes inimkonda mingil põhjusel tahab orjastada.

Kui süsteemiorganism istub nende väheste inimeste meeleavaldusel, kes ei lasknud end sundvaktsineerimist edendavast ja inimeste õigusi rängalt rikkuvast süsteemist kaasa kiskuda ja kannab tuulisel Toompeal oma näo ees maski ja käes plakatit "Mask on seksikas", siis on tal ilmselt tunne, et ta on lõpuks ometi tuvastanud need kurjamid, kes meie kõikide heaolu ohustavad. Ta on leidnud üles meie ajastu natsid ja tema on "Inglorious Bastards"'i Brad Pitt, kes on kutsutud inimkonna põhjakihi sigadused nüüd ja igaveseks ära lõpetama. 

Pilt, mis meie poolt, eriti peale koroonadiktatuuri vormis ühiskondlikku eksperimenti, vastu vaatab, on sünge.

Kuid siiski lohutab meid teadmine, et inimene pole eales pelgalt süsteemiorganism, mitte eales.

Alati on olemas tagasitee, alati on olemas lunastus, taastumine on võimalik, ent see on loomulikult kõvasti raskem, kui libaautentsus ja võltsvabadusvõitlus, mille süsteem suurema osa inimeste sisse on istutanud.

Sellel teel pole loota süsteemi aplausile, vaid oodata on irratsionaalset viha, mida süsteemivastane jutt selle kehandites esile kutsub.

Kuid ühtlasi on see maailma pilke ja põlguse hinnaga ostetud vabaduse ja kustumatu valguse maailm, millest ühismeele produkt võib vaid unistada.