Compact Magazine'i toimetajad Sohrab Ahmari ja Matthew Schmitz osutavad, kuidas Donald Trumpi süüdistatakse "stohhastilises vägivallas". Samas oma kõnepruugiga loovad vägivalla tõenäosust eelkõige ühisparteilased ise.
Kas Donald Trumpi atentaadikatsele aitas kaasa tema pidev kujutamine autoritaarse ohuna demokraatiale? Me ei tea seda. Pahempoolsed vihkasid kindlasti Ronald Reaganit, kuid tema pihta tulistaja ajendiks oli soov avaldada muljet Jodie Fosterile. Kuid Trumpi atentaadikatse (13.07.2024), mis lõppes ühe kampaaniaürituse osalise surmaga, paljastas Ameerika Ühendriikide poliitilise retoorika tohutud topeltstandardid.
Sõnaveeb annab "stohhastiline" vasteks: (statistilisel) juhusel, juhuslikkusel-, tõenäosusel põhinev.
Alates 2015. aastast kui Trump ilmus poliitilisele areenile, on poliitikud, teadlased ja ajakirjanikud pannud kokku tema retoorika ning teatud vägivallajuhtumid. Samal ajal on need samad inimesed eiranud, õigustanud elik võtnud omaks kõnepruugi, mis esitab Trumpi Ameerika Ühendriikide poliitilise süsteemi elunatukest ähvardava ohuna. Kui need ajakirjanikud ja arvajad tahavad, et neid peale Trumpi atentaadikatset tõsiselt võetakse, peaksid nad järgima järjepidevaid seisukohti: kas lõpetatakse rahvameheliku kõnepruugi seostamine vägivallaga või tunnistatakse, et samamoodi võivad inimesed vägivallatsema ajada vasaknomenklatuuri poolt lubatavaks kuulutatud jutupunktid.
Üritused seostada Trumpi poliitilise vägivallaga toetuvad suuremas osas "stohhastilise terrorismi" käsitlusele. "Stohhastliline terror" on nähe, mis tekib väidetavalt siis kui juhtiv poliitik loob oma sõnadega nii äkilise hirmu või viha atmosfääri, et see toob kaasa vägivalla. Selleks pole isegi vaja kedagi otse vägivallale üles kutsuda. Näiteks Vox [USA pahemäärmuslik meediakanal] selgitab: "Isegi kui võimul olevad inimesed ei kutsu järgijaid üles vägivallale, siis selle kui õiguspärase tegevusega mängimine; või platvormil, mille kaudu jõutakse miljonite inimesteni, poliitilistele vastastele saba ja sarvede külge manamine, võib üks neist miljonist inimesest saada sellise poliitiku sõnadest innustust vägivaldseks tegevuseks." Sarnased artiklid on ilmunud meediakanalites alates Mother Jones'ist ja New Republicust kuni New York Timesini.
Kui selline teooria peab paika, siis miks ei peaks see kehtima Trumpi siunava kõnepruugi puhul? Endine senaator Claire McCaskill rääkis telekanali MSNBC saates, et Trump "on hulga hullem" kui Adolf Hitler ja Benito Mussolini. 2024. aasta juunis avaldatud Demokraatliku partei pressiteates kuulutati: "Kui Donald Trump saab taas võimule, siis on ohus meie demokraatia püsimine." Joe Biden säutsus peale televäitlust Trumpiga: "Donald Trump on meie riigile päris oht. Ta ähvardab meie vabadusi. Ta on sõna otseses mõttes ohuks kõigele, mille eest Ameerika Ühendriigid seisavad."
Samasugust kõnepruuki viljelevad loendamatu arv teadlaseid ja ajakirjanikke, millest sündis juunikuise New Republicu kaanepilt. Hitleri kuulsale 1932. aasta valimisplakatile on pandud tema soengu ja vuntsidega Trumpi pilt. Lugejaid hoiatatakse Saksamaa natsionaalsotsialistide lemmikkirjatüübiks olnud punases gooti kirjas "Ameerika fašismi" eest.
Paljud inimesed kutsuvad üles poliitilist sõnakasutust hoidma vaos, mis on igati õige. Kuid päris poliitilise sõnakasutuse talitsemine tähendab Trumpi demokraatia ohuna kujutamise lõpetamist, mis kujutab samas endast ainult kõige tavalisemat Andrew Jacksoni aegadesse tagasi ulatuvat Ameerika Ühendriikide populistide traditsiooni taaselustamist. Kas selline kõnepruuk ajab kedagi vägivallatsema või mitte, pole teada, kuid see ei saa aru põhjusest, miks Trump inimestele meeldib. Nii, nagu me oleme pikalt seletanud: Trumpi populaarsus on tingitud inimeste ihalusest mõõdukuse järele. Samamoodi anti palju hääli Joe Bideni poolt, kuid seda teistsugustel põhjustel.
Trumpi kritiseerimiseks on mitmeid asjalikke põhjuseid. Ameerika Ühendriikide demokraatiat iseloomustab ajast-aega jõuline retoorika. Kuid inimesed, kes hoiatavad avalikkust "stohhastilise vägivalla" eest, paistavad arvavat, et see ei kehti, kui seda kasutada Trumpi poolt ja kehtib alati, kui seda kasutada tema vastu.
Mis on kummaline, siis juuli keskel sai teatavaks, et juhtivad demokraadid siiski ei pea Trumpi ohuks demokraatiale. Ezra Klein vahendas, et see on põhjus, miks nad siiani pole asendanud nõtra presidendikandidaati Bidenit kellegi teisega. Võib-olla peaksid juhtivad demokraadid kohendama oma sõnakasutust vastavalt sellele, mida nad päriselt usuvad.
Tõlkis Karol Kallas