Maailma Terviseorganisatsiooni endine ametnik ja Brownstone Institute'i juhtivteadur David Bell leiab, et inimlik ühiskond saab jääda alles ainult siis kui selle tuumaks on tõde.
Ümberringi toimuv tekitab segadust. Üldiselt rääkides, enamus inimesi ootasid ennevanasti, et neile räägitakse üldjuhul tõtt, või vähemalt midagi, mis seda meenutab. Inimesed ootavad seda tavaliselt üksteiselt, samuti ajakirjanduselt ja võimudelt või rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, mille kõigi väidetavaks eesmärgiks on ühiskonna teenimine. Ühiskond ei saa ilma tõeta stabiilselt ja sidusalt toimida, samamoodi kui inimesed oma asjadega hakkama ilma kedagi usaldamata.
Olemise keerukuses kurssi määrates otsivad inimesed üldjuhul juhiseid usaldusväärsetest allikatest, mis annab neile aega mitmetimõistevamate olukordadega tegelemiseks. Mõned inimesed väidavad, et nad on kogu aeg teadnud, et kõik on üks suur pettus, kuid neil pole õigus, sest see pole tõsi. Alati on olnud valetajaid, avalikkuse eksitamise kampaaniaid, vihkamise või armastuste propagandat, kuid selle juures oli ühiskonna tuumaks arusaamine, et kõige keskel peavad olema teatud kindlad normid ja standardid, mida vähemalt teoreetiliselt tuleb järgida. Ühiskonnas peab olema midagi ankru moodi. Tõde pole võimalik hävitada, kuid katki saab rebida inimesi sellega ühendava ankruketi, mis tekitab olukorra, kus tõde inimesi suurt enam ei mõjuta. Mille peale hakkab ühiskond triivima.
Tõde pole võimalik hävitada, kuid katki saab rebida inimesi sellega ühendava ankruketi, mis tekitab olukorra, kus tõde inimesi suurt enam ei mõjuta.
Selline triivimine on leidnud aset viimase viie aasta jooksul. Probleeme jagus küllaga varemgi, kuid nende aastate jooksul purustati avaliku elu keskmes olev tõekspidamiste sammas. Võib olla see läks katki hetkel kui valitsustesse sattusid teatud isiksusehäiretega inimesed, kes hakkasid valijatele valetama määral, mida pole eales nähtud. Need poliitikud panid inimesed tegema asju, mida viimased täie mõistuse juures olles poleks varem kunagi teinud: oldi nõus matusetalituste keelamisega, avalikkuses nägude katmisega, taluti politsei vägivalda ja vanurite üksindusse jätmist. Meedia, tervishoiutöötajad, poliitikud ja tuntud kultuuritegelased võtsid kõik sellest valest osa ning osalesid vale taga olevas tegevuskavas. Seda tegid sisuliselt kõik riigi suuremad institutsioonid. Nende valede levitamist jätkatakse tänaseni, nende ulatust laiendatakse ja neist on saanud uued normid.
Täna lõikavad ühiskonnad külvatud mittetõe saaki.
Täna lõikavad ühiskonnad külvatud mittetõe saaki. Meedia võib avalikult eitada kõike, mida ta mõned kuud varem ühe presidendikandidaadi või teatud kohustusliku vaktsiini tõhususe kohta kuulutas. Üks partei võib pea sõrmenipsu peale muuta parteijuhi isikuomadusi puudutavaid jutupunkte. Inimesed, kellele makstakse palka "tõikade kontrollimise" eest, väänavad reaalsust, leiutavad uusi "fakte" ja varjavad tõde, mille juures neid kuidagi ei sega, et nende pettused on läbinähtavad. Suured tarkvaraettevõtted kontrollivad levivat teavet ja sõeluvad sellest välja tõed, mis juhtuvad olema vastuolus rahvusvaheliste organisatsioonide väidetega. Moraali ja terve mõistuse aseaineks on võim.
Rahvusvahelises plaanis materdavad inimesi organisatsioonid nagu ÜRO, Maailmapank, G20 ja Maailma Terviseorganisatsioon eesmärgiga sundida neid loobuma põhiõigustest, andma oma uutele isandatele ära oma vara selleks, et nemad saaksid astuda vastu ohtudele [nt "pandeemia" ja "kliima"], mille kohta saab üheselt väita, et tegemist on pettusega. Kinnimakstud endised riigijuhid, kes üritavad saavutada tõsiseltvõetavuse suurte mõtlejate pärandi ära kasutamise kaudu, jõustavad oma sõprade kasu nimel massivalesid. Uueks normaalsuseks on saanud väärastumised ja pettused, millele meedia oleks kunagi rõõmuga tähelepanu juhtinud, kuid mille levitamises on seesama meedia täna ise avalikult kaasosaline.
Hirmutav on üldine huvipuudus tõe vastu.
Hirmutav ei ole selle kõige juures mitte valetamine, mis on inimeseks olemise juurde kuuluv paratamatus, vaid üldine huvipuudus tõe vastu. Valed võivad mõnda aega püsida tõde hindavate inimeste ja institutsioonide vastu, kuid lõpuks need paljastatakse. Kui tõde ei peeta enam väärtuslikuks, kui see pole enam isegi ähmane poliitika või ajakirjanduse reegel, siis võib juhtuda, et taastumine pole enam võimalik. Täna elab maailm äärmiselt ohtlikul ajal, sest valesid mitte ainult ei sallita, vaid neist on saanud vaikimisi käsud, seda nii riiklikul kui rahvusvahelisel tasandil. Neljas võim, mille ülesandeks on kõigele säherdusele valgust heita, on ise viskunud pimeduse rüppe.
Ajaloos on sarnaseid olukordi tulnud ette varemgi, kuid märksa tagasihoidlikumal määral. Saksamaal põhjustas ühiskonna juhtimise laad miljonite inimeste surma, alates neist, kelle puudeid peeti ühiskonnale liigseks koormaks, kelle seksuaalseid eelistusi peeti ohtlikuks, kuni tervete rahvusgruppideni. Need olid täiesti tavalised inimesed, kes aitasid kaasa massimõrvadele. Neid viis eksiteele valede jada, mis lubas neil lahutada enda isiksuse oma südametunnistusest või headusest. Hannah Arendt kirjeldab sellist olukorda:
"Kurb tõde on selles, et suurem osa kurja saadetakse korda inimeste poolt, kes ei mõtle kunagi enda jaoks välja, mis on hea ja mis halb."
Ja veel:
"Totalitaristliku korra ideaalne alam ei ole mitte veendunud natsionaalsotsialist või kommunist, vaid inimene, kelle jaoks erinevust tõikade ja väljamõeldise (st reaalsuse kogemuse) ning tõe ja vale (st mõtlemise standardite) vahel pole enam olemas."
Samas selline inimeste passiivsus pole tingimata vältimatu või ühiskonnale tervikuna rakendatav. Kõik inimesed on võimelised teisi türanniseerima, kuid see ei muuda olematuks inimeste võimet jõustada võrdsust. Või käesolevas kaastekstis teisiti sõnastades, vabadust.
Režiim, mille valede eest Arendt põgenes, peatati sisse tunginud välisvägede poolt. Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidus hääbus stalinistlik režiim peale Stalini surma. Kuid täna on maailm olukorras, kus kõike ja kõiki anastavaks diktaatoriks on fašistlike huvide koalitsioon, mis on küllalt vastupidav puhuks, kui mõni selle liige juhtub surema. Samuti pole sellel füüsilisi piire, kuhu keegi saaks sisse tungida.
Kuigi feodalism on ühiskonna põline ahnusest tingitud vaikimisi olek, on tänaseks jõutud kaardistamata alale, kus üleilmses mastaabis teevad koostööd kõikehävitavad huvid, millisele olukorrale pole ajaloos varasemat vastet. Need huvid pühitsevad ametisse riigijuhid alates Uus-Meremaast kuni Ameerika Ühendriikideni ja Aafrika riikidest kuni Euroopa Liiduni ning kontrollivad, mida nende kohta teada tohib. Kui inimesed varjuvad oma punkritesse, "käituvad viisakalt", hoiavad oma arvamused enda teada; söövad seda, mida kästakse ja üritavad kõigest väest olla "normaalsete" inimeste moodi, siis ei tule ka ükski valge rüütel kedagi päästma.
Need on ainult iga üksik inimene ise ja eraldi, kes saab totalitaristlikele arengutele vastu hakata.
Need on ainult iga üksik inimene ise ja eraldi, kes saab sellistele arengutele vastu hakata. Kui midagi sellist ei juhtu, siis on inimkond kaotanud. Seisukoha võtmiseks on võimeline iga inimene. Esiteks tuleb teadvustada, millises olukorras täna ollakse. Siis tuleks teha raskeid otsuseid, riskida põlu alla sattumisega ja toetada inimesi, kelle kohta inimene oskab iseseisvalt arvata, et ta räägib tõtt. Sellega koos tuleb välistada kõigi inimeste toetamine, kes seda ei tee. Sedasi käitudes suuremat poolehoidu keegi ei kogu. Ometigi on inimesi, kes kaitsesid oma naabreid, mitte ei kaevanud nende peale võimudele, kui nood juhtusid Covidi komandanditunni ajal õues käima, kes ei "pannud õlga alla" või kes ei vehkinud käsu peale väikese punase raamatuga. Neid inimesi alandati, mõnitati ja kuulutati meedia poolt kahjuriteks.
Seisukoha saab võtta töökohas, perekonna keskel ja sõpradega rääkides. See võib olla paljudega neist viimane jutuajamine. Samamoodi saab seisukoha võtta valimiskasti juures, mis võib tähendada valikuid, mis on risti vastupidised kõigile varasematele poliitilistele eelistustele ja "ilmseksimatutele" tõekspidamistele. Valikuid vastupidiselt kõigele, mille eest varem seisti ja mida meediakanalid neile kinnitasid. Selle eest ei oota kedagi lõpus auhind, sedasi ei koguta sotsiaalmeedia meeldimisi ja järgijaid. Arendt arvas veel:
"Andestamine on ainus viis pöörata tagasi ajaloo vältimatu vool."
Kuid ka andestamine muudab inimesed ärapõlatuks ja vihatavaks, isegi nende poolt, keda varem peeti liitlasteks.
Poliitikas, rahvatervises, rahvusvahelistes suhetes ja ajaloos on alati olnud kõige paremad ajad siis kui üle kõige on hinnatud tõde, ükskõik kui ebatäiuslikult seda poleks ka rakendatud.
Samamoodi võib inimene asuda eksituste poolele, tuimestada oma mõistuse; tunnistada, et minevikku pole kunagi juhtunud ja asetada pea meedia poolt täis topitud valede padjale. Võib uskuda valetajate analüüse ja järgida nende juhiseid ning eirata, mida inimese enda silmad näitavad ning kõrvad kuulevad. "Tõest" võib saada mugavuskaup, mis vastab sellele, mida inimese töökaaslased ja sõbrad eelistavad. Igal inimesel on võimalik osaleda farsis, emmata enesepettuse pimestavat mugavust ja teha selle juures nägu, et kõik on nii, nagu alati. Ainult, et nii avastatakse ühel päeval ennast ja oma lapsed olevat juba liiga sügaval augus.
Poliitikas, rahvatervises, rahvusvahelistes suhetes ja ajaloos on alati olnud kõige paremad ajad siis kui üle kõige on hinnatud tõde, ükskõik kui ebatäiuslikult seda poleks ka rakendatud. Mida meedia, valitsused ja neid juhtivad tühjad kestad selle asemele pakuvad, on hoopis midagi muud. Jääb ainult loota, et piisavalt paljude inimeste jaoks on see piisavalt jälk, et astuda vastu uue normaalsuse ärapõlgamisega kaasnevatele ohtudele. Turvalisuse otsimisest pole kasu. Tuleb astuda ohtusid täis rajale. Valgus võidab pimeduse, kuid valgus teeb pimeduse jaoks ka äärmiselt keeruliseks enda varjamise. Väga tumeda tuleviku saab ära hoida, kui selle juurpõhjused tiritakse valguse kätte.
Tõlkis Karol Kallas