Me vajame rahvana püsimiseks oma lugu ja peame selle loo kirjutama ise, mitte kasutama suhete hoidmiseks või hirmust kellegi teise kirjutatut, eriti veel, kui see on meie oma arusaamadest eemale kaldu, kirjutab erakonna Eesti Rahvuslased ja Konservatiivid juhatuse liige Andres Aule.
Samal ajal, kui Venemaa viib läbi nn sõjalist erioperatsiooni Ukraina rahva kallal, viivad jõustruktuurid Eestis läbi ideoloogilisi erioperatsioone eesti rahva suhtes. Kuidas täpselt keegi oma tegevust nimetab, kas erioperatsiooniks või lihtsalt operatsiooniks, ei ole oluline. Loevad eesmärk ja sisu.
Veidi rohkem kui aasta tagasi leidsin e-postkastist kirja, mis kohustas mind ilmuma karistusseadustiku § 151-prim lõike 1 järgi menetlusaluse isikuna politsei eriasjade uurija juurde. Sain selle kutse põhjusel, et olime pannud koos Jaak Valgega 22. juulil 2023 Tallinna kesklinnas Juhan Smuuli bareljeefi juurde üles Eesti NSV lipu.
Sellest, et lipp oli mõeldud protestiks eestlaste küüditamisel osalenud stalinistliku propagandisti mälestuse jätkuva austamise vastu avalikus ruumis, andis Jaak Valge avalikult teada juba 23. juulil, ammu enne, kui mina oma kutse sain.
Nimetan meie vastu algatatud väärteomenetlust ideoloogiliseks erioperatsiooniks seetõttu, et Jaak Valge selgitusest hoolimata pidasid Eesti politseijõud vajalikuks algatada meie vastu väärteomenetluse sellesama § 151-prim alusel, mis keelab teatava sümboolika vaid juhul, kui seda kasutatakse rahvusvahelisi kuritegusid toetaval või õigustaval viisil.
Meie kasutasime sümboolikat vastupidisel viisil: eesmärgiga juhtida tähelepanu inimsusevastases kuriteos osalenud mehe avalikule isiklikule austamisele, mis on eetiliselt küsitav.
Kohtumenetluse toimikust sain teada, et väärteomenetlust alustas politsei enda algatusel, sest menetlustoiminguid (meie isikute tuvastamine kaamerafotode abil) käivitati enne, kui politseile laekus väärteoteade, mis esitati alles pärast seda, kui Jaak Valge oli meie aktsiooni avalikult põhjendanud kui protesti.
Trahvi määras politsei meile siiski mitte selle paragrahvi alusel, vaid avaliku korra rikkumise eest, mida reguleerib korrakaitseseadus. Kohus mõistis meid õigeks.Minul läks enda süütuse tõendamisele mitu tööpäeva isiklikku tööd ja aega, mida keegi mulle ei hüvita. Samal ajal said politseitöötajad minu asjatu süüdistamise eest oma tavalist töötasu.
Karistusseadustiku § 151-prim võeti riigikogus vastu 21. aprillil 2022 ja see oli "suuresti ajendatud asjaolust, et Venemaa Föderatsioon on agressiooni toimepanemisel ja selle toetamiseks kasutanud erinevaid sümboleid (ennekõike nt laialdast meediakajastust saanud "Z" täht), mida on asutud kasutama ka agressioonis mitteosalevate isikute poolt", nagu võib lugeda nii eelnõu seletuskirjast kui ka tollase justiitsministri Maris Lauri (Reformierakond) selgitustest riigikogu stenogrammis. Vaevalt oleks riigikogu säärast väljendusvabaduse reservatsiooni vastu võtnud ilma Ukraina sõja kontekstita.
Oletan, et seda karistusseaduse paragrahvi on politsei kohaldanud ka Vene šovinismi või Nõukogude okupatsioonisümboolika ilmingute vastu, kuid näib, et PPA kaalutlusõigus ei toeta selles küsimuses alati põhiseadusega tagatud sõnavabadust ja eesti rahvuslikke huve.
Kui esitasime Jaak Valgega PPA-le 2023. aasta sügisel sellesama paragrahvi alusel väärteoteate selle kohta, et Tallinna kesklinnas ripub Juhan Smuuli bareljeefi näol inimsusevastase kuriteoga seotud sümboolika, mis on eksponeeritud Smuuli tegevust toetaval või õigustaval viisil, otsustas PPA jätta väärteomenetluse algatamata. Eesti iseseisvuse vastu võidelnud Smuuli bareljeef jätkab oma austusväärsel positsioonil kui vaidlustamisele mittekuuluv osa meie ajaloost.
Küll aga näib, et § 151-prim sobib kasutamiseks ideoloogilistes erioperatsioonides Eesti iseseisvuse eest võidelnute mälestuse jäädvustajate vastu.
Käesoleva aasta 1. septembris pidi Lihulasse eramaale paigaldatama mälestusmärk Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud ja langenud eesti meestele. Teel Lihulasse otsustasid Eesti jõustruktuurid selle mälestusmärgi otse kaubikust konfiskeerida põhjendusel, et "monumendil on karistusseadustiku § 151-prim tunnused ja on alust arvata, et monumenti võidakse püstitada avaliku eksponeerimise eesmärgil".
Kuna politseil oli piisavalt infot, et just see kaubik peatada, kraana mälestuskivi teisaldamiseks jõudis kohale vaid mõne minutiga ja siseministrit oli teavitatud enne selle operatsiooni algust, ei ole minu arvates kahtlust, et tegu oli ideoloogilise erioperatsiooniga, mis hõlmas ka eelnevat jälitustegevust.
Lihulas paigaldati – võimalik, et politseijõudude meelehärmiks – natuke hiljem, 1. septembri õhtul sinnasamasse eramaale siiski üldjoontes samalaadne mälestuskivi, mis oli korraldajatel varem olemas. See ei muuda aga tõsiasja, et Eesti jõustruktuurid on konfiskeerinud eraomanikult tema omandis oleva eseme, mida see eraomanik soovis paigaldada omaenda kinnisasjale.
PPA väide avaliku eksponeerimise kohta näib niisuguses olukorras otsitud. Tegu näib olevat sõna- ja väljendusvabaduse ning eraomandi rikkumisega ning ma ei ole õnnelik, et minu riik seesuguste ideoloogiliste erioperatsioonidega tegeleb.
Viimati nimetatud mälestusmärgiga seoses on küsimus meie oma, Eesti ja eestlaste ajaloos ning selle ühe, rahvusliku eneseteadvuse seisukohast olulise osa vaigistamises või mahasalgamises.
Eesti ajalugu ja selle jäädvustamist ei saa ega tohi vaadata ainult kriminaalõiguslikust aspektist. Meil on rahvana kohus vaadata enda minevikku ka ajaloolisest, poliitilisest, kultuurilisest ja etnilisest vaatenurgast. Me vajame rahvana püsimiseks oma lugu ja peame selle loo kirjutama ise, mitte kasutama suhete hoidmiseks või hirmust kellegi teise kirjutatut, eriti veel, kui see on meie oma arusaamadest eemale kaldu.
Mehed, kellele on pühendatud konfiskeeritud, nimedeta mälestuskivi, teadsid, et nad lähevad võitlusse, vahest ka surma Eesti riigi iseseisvuse taastamise nimel, ja üldjuhul ei olnud neil võimalik vabalt valida, millises mundris nad seda teevad.
Konfiskeeritud mälestuskivil olevast tekstist nähtuvalt on see pühendatud vaid nendele, kes langesid Eesti eest.
Kui me praegu otsustame, et salgame nende kollektiivse mälestuse maha, sest mõne arvates ei sobi nende toonane võitlus või selle vormilised küljed tervikuna poliitkorrektsesse maailmapilti, anname sellega signaali ka neile, kelle kaitsetahtest praegu ja edaspidi oleneb Eesti Vabariigi julgeolek ja saatus: võidelge, poisid, aga kui te satute Eesti eest võitlema õiguslikult või poliitiliselt vales võtmes või vales vormis, olgu või peaministri üleskutsel, ei hakata teid mälestama, vaid eelistatakse teid eestlaste ajaloolisest mälust kustutada.
Ei ole just kõige motiveerivam väljavaade.
Artikkel avaldati algselt ERR-i uudisteportaalis. Objektiiv avaldab teksti autori loal.