Jordan Petersonile määrati sootüsistamise ja sooideoloogia kritiseerimise eest Ontario vaimuhaiguste ekspertide kolleegiumi poolt meelsuse parandamise koolitus. Peterson kirjutab National Postis, et agarad ümberkasvatajad pole ennast aga senini veel näole andnud.
Kõikidele inimestele, kes viimaste aastate jooksul on mõningal määral muutunud küüniliseks, võivad pakkuda huvi arengud minu võitluses Ontario Psühholoogide Kolleegiumi kaastunde türannide, ebapädevuse meistrite ja hiljuti nende sekka lisandunud käitumise analüütikutega. Viimased on minu küünilise hinnangu kohaselt Kolleegiumi kaasatud ainult minu pärast ja selles täiesti ebavajalikud lisandused. Nende inimeste nimesid varjatakse avalikkuse eest tänu nende minuga seotud tegevusele ja sellega seoses võimalikule raevukale rahvusvahelise avaliku arvamuse survele. Kas te mäletate või saate alles nüüd teada, siis ma pean läbima erialase koolituse, mida viivad läbi kolleegiumi määratud inimesed ja mis määrati mulle enda arvamuse avaldamise eest riigis [Kanadas], mis ilmselt ei pea enam vastuvõetavaks, et eriala eksperdid niiviisi teevad (mis sõltub loomulikult sellest, milliseid arvamusi avaldatakse). Ma kaebasin otsuse edasi, kuid viimane kohtuaste lükkas mu palve 27. augustil tagasi.
Mõned päevad pärast seda saatsin ma kolleegiumis kõrgematele jõududele nõude, seda täielise alandlikkusega, et see avaldaks nende võlurite või nõidade nimed, kes on valmis mind ümber kasvatama. Kes veenaksid mind minu sõnade ja tegude patususes, kes tegeleksid minu ühiskonda ennistamisega (rehabiliteerimisega), et minust saaks järjekordne ilma oma arvamuseta varju hoidev argpüks, kes kohusetundlikult toetab soomuutjatest laste suguorganite ära lõikajaid ja suguvõimetuks muutjaid, Justin Trudeau valitsuse ajusurnud imetlejaid (või vaikides vihkajaid) ning selle mitmekesiseid roheidiootidest utopistidest üleilmastujaid, ennasttäis mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse (Diversity, Inclusion, Equity; DIE) mantraga rassiideoloogia levitajaid.
Ma tegin seda sellepärast, et peale minu kaotust ärklevas ja [progressistliku riigisüsteemi poolt] hõlvatud Kanada kohtusüsteemis, tuleb mul enda isiksust kuni kolme kuu kestel põhjalikult muuta, millega ühtlasi soovisin näidata kõige selle juures välja oma jubedat kahetsemist.
Mina, kõike seda ära teeninud inimesena – vähemalt kolleegiumi otsuse kohaselt ja kohtu mandariinide hinnangul – tahan seda kõike teha. Ma kuuletusin. Ma olen nõus. Ma olen valmis kandma karistust. Ma ootan kuuleka ponina, millal minu parandamine pihta hakkab. Kõik seaduslikud viisid (karistusest pääseda, mis läks väga kalliks maksma) on ammendatud. Seega COPABA (The College of Psychologists and Behaviour Analysts of Ontario) poisid ja tüdrukud: hakkaks selle etendusega nüüd peale!
Mulle edastati dokument, milles väidetakse, et "sotsiaalmeedia asjatundjad" on minu tõrksa psüühe kallal valmis panema toime oma loitsusid. Seda lubati hoolimata tõigast, et ametlikult pole sellist eriala kui "sotsiaalmeedia ekspert" olemas. Samuti keegi, kes võib osutuda nii harva esinevaks elukaks, ei laskuks ilmselt nii madalale, et hakkaksid rääkima mulle minu väärtegudest, kuna ilmselt on nende jaoks hulga kasulikum tegeleda oma miljonite päris järgijate harimisega, kuna järgijate arv on nende paljukiidetud ekspertiisi ainsaks väljenduseks.
Selle dokumendi juures oli siiski üks probleem. Need read dokumendis, millel osutati mind ümber kasvatavatele ekspertidele (nende nimed, e-posti aadressid, amet ja telefoninumbrid), olid varjatud. Seda tehti kahtlemata nende inimeste hapra ja anonüümseks jääda lootvate isiksuste kaitsmiseks minu poolt enda õigustamatu kaitsmise eesmärgil valla päästetavate tagurlastest trollileegionite eest.
Peatselt saadeti siiski mulle kirjalikult selgitav teatis, et teatud (sobival kombel täpsustamata) administratiivsete segaduste tõttu pole ekspertide nimed hetkel teada. Head kolleegiumi inimesed olid siiski valmis minu purgatooriumi aega, mis pidi aset leidma kolme kuu jooksul, ilmselt lõpmatuseni (?), pikendama, kuniks vajalik teave kokku kogutakse ja mulle edastatakse.
Mõne nädala pärast võtsid kolleegiumi juristid ühendust minu juristidega ja teavitasid neid, et võimalik võib olla kokkuleppe saavutamine. See ettepanek, mida oli ette näha, on (ilmselt) üpris mõistlik, kuna seda soovisin avalikult ka mina kirjutades sellest käesolevas väljaandes.
Ma tegin ettepaneku, et kolleegium peaks muutma oma poliitikaid ja eriala eksperte, kelle tegemisi see väidetavalt haldab, ei saaks piinata ja kohtus vaeseks kurnata ühegi suvalise ideoloogilise idioodi valelike ning mürgiste kaebustega.
Edaspidi võiks kaebuste esitamise õigus olla vaid vastavas valdkonnas töötavatel inimestel, olgu need nii väärtusetud kui tahes, ja ainult konkreetse provintsi (käesoleval juhul Ontario) või vähemalt Kanada elanike huvides.
Minu süüdimõistmise puhul midagi sellist ei toimunud ja see näitab, kui asjatundmatud ning nürimeelsed on kõik kaebuse esitamisse puutuvad osapooled (kaebajad ja kolleegium) ja kui absoluutselt tühjaks imetud on nende maailmanägemus.
Tõlkis Karol Kallas