Suure Nädala aegumatu õppetund on, et usulistes ja poliitilistes võimusüsteemides toimetavate võimukandjate esimene instinkt ei ole siiras tõetaotlus ega õiglusejanu, vaid oma positsioonide säilitamine ja kindlustamine, kirjutab teoloog Veiko Vihuri.

Alanud on Suur ehk Vaikne Nädal, mis tipneb Kristuse ristisurmaga Suurel Reedel. On taas kord põhjust meenutada selleni viinud sündmustejada ja kõneleda selle tähendusest, aga mitte ainult religioosses, vaid ka üldisemas, meie inimliku maailma toimimise mõttes.

Johannese evangeeliumis on ära toodud vestlus Rooma okupatsioonivõimu sõjalise administraatori Pontius Pilaatuse ning surmaotsuse langetamiseks tema ette toodud juutide „kuninga" vahel. Üks koht sellest kõlab ametlikus piiblitõlkes järgmiselt: „Jeesus vastas: „Need on sinu sõnad, et mina olen kuningas. Mina olen selleks sündinud ja selleks tulnud maailma, et ma annaksin tunnistust tõe kohta. Igaüks, kes on tõe seest, kuuleb minu häält. Pilaatus küsis temalt: „Mis on tõde?""

Püüdkem seda stseeni ette kujutada. Vastamisi on universaalne võimuesindaja ja lokaalne vaimuesindaja. Võimu esindab Rooma maailmariigi täievoliline asehaldur. Tema käsutuses on Rooma leegionid, arenenud justiitssüsteem, tipptehnoloogiad, teda ümbritseb gloria Romae, Rooma hiilgus ja võim, tal on soosingualusena keisri sõbra staatus – ta on nimelt amicus Caesaris.

Võimuesindaja ees seisab naeruväärne „juutide kuningas", peas kibuvitsakroon – keegi habemesse kasvanud külaprohvet, kes kuulutab kangekaelselt oma tõde. Ta on kohtu all süüdistusega, et on ise ennast kuningaks tõstnud ehk teisisõnu, Rooma tsivilisatsioonile ja korrale vastu hakanud, ehkki tema kuningriik ei olevat tema enda väitel siit maailmast.

Pilaatust ei huvita, mis provintslikku, kodukootud tõde too mees kuulutab. Teda ei huvita põrmugi targutamine tõe üle. Küsimuse „Mis on tõde?" (kreeka keeles ti estin aletheia?, ladina keeles, milles Pilaatus tõenäoliselt rääkis, quid est veritas?) võiks tõlkida osatamiseks: „Mis tõde?". Niisiis kostab Pilaatus Kristusele: „Mis tõde? Ibis in crucem. Lähed ristile." Tõsi, sõnu ibis in crucem me evangeeliumist ei leia, kuid neid kasutati ristisurma mõistetud kurjategijate puhul. Ühel hetkel kõlasid need ka Galilealase kohta.

Kristuse kohtuprotsess representeerib võimuaparaadi modus operandi't, harjumuspärast toimimisviisi, olukorda, kus küsimus tõest ei aktualiseeru ning võimu hingetu masinavärk lämmatab tõe hääle. Silmakirjalikud usuliidrid nõuavad võõrvõimult surmanuhtlust nende endi seast pärinevale teisitimõtlejale. Võimuteostajaid ei huvita vaidlused tõe üle, ammugi usulise tõe üle, vaid avaliku korra ja julgeoleku tagamine. Täpsemalt – et vastuhakku ei tekiks ja stabiilsus ei lööks kõikuma. Ei saanud lubada, et isehakanud prohvetid pühade ajal kokku tulnud rahvast üles ässitavad. Kristuse protsessil oli kaalul koguni asehalduri läbisaamine keisriga Roomas. Pilaatusele öeldi näkku: „Kui sa tema vabaks lased, siis sa ei ole keisri sõber. Igaüks, kes tõstab enese kuningaks, hakkab vastu keisrile."

Ka usuliidreid ei huvita tõde ja õigus, nad juhinduvad status quo säilitamise vajadusest. Mõjukatel usutegelastel on võimuga oma väljakujunenud suhted. Tolle Naatsareti mehe osas arutlesid nad isekeskis: „Kui me jätame ta rahule, hakkavad kõik temasse uskuma, ning siis tulevad roomlased ja võtavad ära nii meie pühapaiga kui ka rahva." Riigimehelik mõttekäik, kas pole – väärtused ja rahva julgeolek ennekõike! Kas polnud ülempreestril õigus, kui ta, täis sügavat vastutustunnet, sõnastas lahenduse nõnda: „Teile on parem, et üks inimene sureb rahva eest, kui et kogu rahvas hukkub"?

Tegelikult oli see täiesti küüniline näitemäng. Juutide usuliidrid nägid naatsaretlases ohtu oma positsioonile ja usutõlgendusele, kuid presenteerisid teda Rooma asehaldurile kui poliitilist mässajat ehk terroristi, nagu tänapäeval ütleksime, et saavutada tema surmamõistmine. Las roomlased tegelevad selle tõekuulutajaga, kes on meile pinnuks silmas! Pilaatus nägi selle mängu läbi, ent mängis kaasa, et säilitada n-ö töised suhted okupeeritud territooriumi omavalitsusjuhtidega. Ta ringutas käsi ja kurtis õigusriigi austajana, et naatsaretlase süü ei ole päris selge; seejärel pakkus ta pühade puhul armulikult ühe vangi vabastamist; siis pesi ta kõikide ees oma käed demonstratiivselt justiitsmõrvast puhtaks – aga lõppude lõpuks langetas surmaotsuse tema ja ei mitte keegi teine.

Tihtipeale on nii, et usulistes ja poliitilistes võimusüsteemides toimetavate võimukandjate esimene instinkt ei ole siiras tõetaotlus ega õiglusejanu, vaid oma positsioonide säilitamine ja kindlustamine. Selleks on vaja säilitada kontroll valitsetavate üle. Kristuse kohtuprotsess näitab, et kui lihtne on inimestega manipuleerida. Neid saab kerge vaevaga panna karjuma: „Löö risti, löö risti!" Mis tõde? Mis see siia puutub? Kui keegi ei allu, rakendub tema suhtes võimu vägivallaaparaat. Ibis in crucem. Pole inimest, pole probleemi. Süsteem tasalülitab igaühe, kes ilmutab tõrksust.

+ + +

Suure Reede õhtuks olid kõik probleemid lahendatud. Kurjategijate – Galilealase ja kahe röövli – surmaotsused olid naeru ja pilgete saatel täide viidud. Rahvas irvitas: „Kui sa oled Jumala poeg, astu ristilt alla!" „Teisi on ta aidanud, aga iseennast ei suuda päästa!" „Vaadake nüüd seda templilammutajat, kes lubas kolme päevaga uue pühakoja ehitada!" Pärast ristilt mahavõtmist suleti rahurikkuja surnukeha lähedalasuvasse hauakambrisse, mille sissepääsu ette veeretati raske kivi. Consummatum est! Haud võeti valve alla ja kõik läksid tujuküllaselt pühi pidama.