Euroopa Keskpanga digieuro projekt on üles ehitatud viisil, et see ohustab euroala rahandussüsteemi, mille maandamiseks piiritakse digieuro rahakoti suurust 3000 digieuroga.
Euroopa Keskpanga (EKP) digieuro puhul peaks meeles pidama, et sellist asja pole veel olemas ja täna elektrooniliselt liikuv raha – kui kaupade ja teenuste eest ei tasuta füüsiliste müntide elik rahatähtedega – ei ole sama, mis digieuro, vahendab Euractiv.
Käesoleva aasta oktoobris lõpeb Euroopa Keskpanga kaheaastane digieuro "ettevalmistustsükkel", millele järgneb mõne aasta jooksul suure tõenäosusega keskpanga digieuro kasutuselevõtt.
Tänaseks pole kõik digieuro omadused avalikkusele teada. Väidetavalt on tegemist ainult digitaalsel kujul eksisteeriva rahaga, mis on nii sularaha sarnane kui vähegi võimalik.
Esiteks on digieuro üllitamise õigus ainult EKP-l, mis on selle väärtuse tagaja.
Teisena tagab EKP digieuro hoiused erinevalt tänastest eurohoiustest täies ulatuses. Hetkel kehtib kord, et Euroala pankades hoiustatud raha on panga tegevuse lõppemise korral kindlustatud 100 000 euro ulatuses.
Digieurot saavad teoreetiliselt kasutada kõik Euroopa Liidu kodanikud ja elanikud, sealhulgas inimesed, kellel erinevatel põhjustel pole võimalik avada tavapangaarvet.
Digieuro "rahakotid" asuvad kas inimeste telefonides, tahvelarvutites, nutikellades elik -sõrmustes, ning selles olevat raha on võimalik kasutada samal moel kui sularaha.
Väidetavalt ei ole EKP-l kavas sularaha digieuroga asendada, vaid viimase puhul on tegemist ainult maksevõimaluste laiendamisega. Samuti pole digieuro puhul väidetavalt tegemist kohustusliku maksevahendiga.
Digieurot on EKP sõnul vaja põhjusel, et sularaha kasutamine Euroopa Liidus järjest väheneb – ajavahemikus 2015. aastast 2024-ni 79 protsendilt 52 protsendini – ja kaardimaksete osatähtsus suureneb (sama ajaga 19% > 39%).
Järgmisena digieuro vajaduse põhjusena tuuakse välja, et maailm muutub üha digitaalsemaks ja digieuro oleks digitaalse euroala "rahaline ankur".
Olulised on muuhulgas geopoliitilised ajendid. Eurotsooni digimaksete platvormid kuuluvad kõik Ameerika Ühendriikide teenusepakkujatele (suuremas osas Visale ja Mastercardile). Kuna Donald Trumpi juhitavad Ühendriigid on kaotanud Euroopa Liidu ja EKP usalduse, siis nähakse lahendusena digieurot. Demokraatide võimu ajal Ühendriikidega usalduse probleemi polnud.
Suurima takistusena digieurole nähakse ohtu privaatsusele. Digieuro tehingud pole võrreldavad sularaha tehingute salajasusega.
Teise suure ohna nähakse võimalust, et kui inimesed hakkavad massiliselt oma raha digieurodeks vahetama, siis jätab see pangad kapitalist ilma, mis omakorda piirab nende tegutsemisvõimet ja hullemal puhul ajab pankrotti.
Privaatuse ohu puhul väidab EKP, et digieuro ilmavõrguta maksed on anonüümsuselt võrreldavad sularaha maksetega .
Teise ohu puhul pakub EKP välja, et digieuro digirahakoti piiriks võiks olla 3000 eurot. See on piisavalt suur summa igapäeaostude sooritamises ja teisalt ei ohusta rahandussüsteemi. Mille juurde lisatakse, et kui päris euro hoiused teenivad intressi, siis digieurode puhul selline võimalus puudub.
Lisaks soovib EKP digieuro rahakoti otsa lisada "tagurpidi kose" (reverse waterfall) mehhanismi. Tagurpidi kose lahendus tähendab, et kui digieurode hulk inimese digirahakotis ületab 3000 euro piiri, siis digirahakoti limiiti ületav summa võetakse automaatselt ära inimeste pärisraha hoiuselt.
Analüütikud osutavad, et olukord digieuroga on seni pisut segane, kuna ühelt poolt tahetakse digieuro kasutusele võtta, teisalt aga tuleb tagada olukord, et see inimestele liiga meeldima ei hakkaks.
EKP kinnitab siiski, et kuigi digieuro kasutamine võib olla piiratud, on seda eelkõige vaja geopoliitilistel põhjustel. Digieurot nimetatakse rahandussüsteemi "geopoliitiliseks varurattaks".
Toimetas Karol Kallas