Kui pealtnäha paistab, et poliitiliselt on kõige jubedam klass haritud ja jõukad valged naised, näitab elu siiski, et leidub ideoloogiliselt veelgi hullema mõjuga kooskond, kirjutab Karol Kallas.
Lumpenproletariaat on valgetest haritud jõukatest naistest (affluent white liberal females – AWLF) märksa suurem poliitiliselt aktiivne ühiskonnagrupp, mis moodustab ärkleva maffia maaväe, vahendab ülevaates HotAir.
AWLF-id on ärklemise kriitikutele lihtne sihtmärk, kuna neile meeldib väga esineda, nende käsutuses on vahendid oma väidetavate vooruste väljanäitamiseks ja kultuuriruumis kehtestamiseks. Neil on oma telesaated (The View) ja nad liiguvad ringi sotsiaalsetes sfäärides, millel on kultuurivalla institutsioonidele oluline mõju. Kuigi nad kuuluvad ise kodanlaste hulka ja naudivad klassi võlusid, on nad samas naeruväärsete variseridena kodanluse häälekad kriitikud.
Nõndanimetatud lumpenproletariaat on AWLF-idest märkimisväärselt erinev ja üldjuhul noorem seltskond. Neil on sama haridus, kuid nad on poliitiliselt äärmuslikumad, mis on tingitud pigem vimmast kui süütundest teenimatu vara pärast. Need on inimesed, tänu kellele on poliitikamaailmas kandepind tõeliselt äärmuslikel mõtetel. Lumpenproletariaadi moodustavad kõrgharidusega ja madalapalgalised isikud, kes on veendunud, et ühiskond on nad reetnud.
Nemad on põhjus, miks Ameerika Ühendriikide suurlinna New Yorki linnapeaks ähvardab saada islamistist kommunist Zohran Mamdani. Mamdani on eriti populaarne ülikooliharidusega inimeste seas, kes teenivad aastas vahemikus 70 000–140 000 dollarit. Kuigi paljudes Ühendriikide piirkondades on tegemist hea sissetulekuga, siis absurdselt kallis New Yorkis ei saa sellise sissetulekuga paljud lubada omale mugavusi, mida riigi kodanlus peab loomulikuks elu osaks.
Kui pöörduda Karl Marxi poole, siis nimetatud gruppi võib nimetada lumpenproletariaadiks. Nad on inimesed, kes on investeerinud haridusse ja võtnud omaks ülikoolide progressiusu ning ootavad lõpetamise järel teadmisvalla töökohta, mis pole ainult rahaliselt tasuv, vaid ka sotsiaalselt rahuldav ning väärtustatud. Nagu näiteks töö mõnes valitsusvälises organisatsioonis, doktorantuur, täiskohaga professor, tunnustatud kultuuriinimene või head palka teeniv tähtsusetu loovisik.
Politoloogid on aastaid juhtinud tähelepanu, kuidas vasakaparteide kõige kindlam toetajaskond on "kõrgharidusega madalapalgalised valijad". Antud kohort moodustas ärkluskonna tuksuva südame juba siis kui ärklemine oli popp ja noortepärane. Tänaseks on ärklemine taandunud, kuid osutatud klass on selle viimaseks kantsiks.
Mamdani ise on pärit rikkast perest ja lõpetanud eliitülikooli. Ta on sotsiaalsele õiglusele pühendunud elupõline aktivist, läbikukkunud räppar, ta on olnud ema filmide tootmise juures abitööline ja tal on ühismeedias suur järgijaskond. Tegemist on sisuliselt laboris kasvatatud tegelasega, kes lummab lumpenproletariaati.
AWLF-id ei käi kunagi linnatänavatel märatsemas, nad ei liimi ennast kunstiteoste külge, ei karju loosungeid, ega loobi politseinikke molotovi kokteilidega. AWFL-id avavad 200 dollarit maksva pudeli veini, näksivad juurde peent toitu ja peavad aru Ibram X. Kendi rassiteooriate ning sotsiaalse õigluse teemal. Nende pahempoolsus on näitlemine, mille eesmärgiks on üksteisele muljet avaldada. Seda tüüpi äärmuslane on näiteks "Seksi ja linna" näitlejanna Cynthia Nixon.
Lumpenproletariaat ehk näiteks tähtsusetud loovisikud tahavad samamoodi paremat elu, milleni jõudes kujutavad nad ennast ette töölisklassi vabastajatena. Kuid rikkuse ja tunnustuse asemel orjavad nad kuskil vabaühenduses ja madala järgu loovisikutena ei kõlba nende karjääriväljavaated kuhugi.
Nad kuulutavad, et võitlevad sotsiaalse õigluse eest, kuid nende tegelik probleem on asjaolus, et nende näideldud voorusel (performative virtue) puudub igasugune majanduslik väärtus. Nad elavad kuskil kehvas linnaosas mitmekesi 50-ruutmeetrises sandis seisukorras korteris ja kuigi mustad elud on nende jaoks tähtsad, ei paku nende enda elu neile midagi.
Need inimesed tajuvad, et elu on nede vastu ebaõiglane. Neile müüdi ülikoolis maha idee, et tehes head saab rikkaks, mis osutus valeks. 500 000 dollarit ja rohkem teenivad professorid õpetasid neile sotsiaalset õiglust ja süsteemi kukutamist. Nad selgitasid, et rikkuse tagaajamine on paha, kuid nende oma elu näitab, et vaene olemine on samuti paras vaev ja häda.
Mille tõttu neile meeldib Mamdani. Nemad tahavad samuti olla sotsiaalse õigluse räpparid ja nad soovivad samasugust pehmet turvavõrku, kuhu langeda, kui Hamasi eest meele avaldamine ei too neile soovitud kuulsust ning rikkust.
Marxi äärmuslust toetas Friedrich Engels, kuid tänapäeval tuleb välja, et isegi USAID-i raha ja George Sorose toetused ei kata tähtsusetute loovisikute soovitud elustiili kulusid. Nad tahavad rohkem.
Olemuslikult on lumpenproletariaat linnade nähtumus, mis on koondunud New Yorki, Chicago ja San Francisco moodi suurlinnadesse. Neid ei leia Omahast ja Houstonist, kuna seal puudub vastav "pulbitsev loomekeskkond".
Keerukust uuriv teadlane Peter Turchin väidab, et Ameerika Ühendriikide ühiskondlikud probleemid on tingitud "eliidi ületootmisest". Ehk tegemist on inimestega, kes käivad ülikoolis, peavad kuuekohalisi esimese töökoha palganumbreid inimõiguseks, kuid kelle oskused ja kogemused ei õigusta isegi poolt sellistest ootustest.
Kunagi väideti, et ülikoolis käimine tähendab kõrgemat palka. Tänaseks on olukord siiski sealmaal, et elektrik ja torumees teenivad rohkem kui keskmine ülikoolilõpetaja. Sooteaduse kraadiga leiab ehk omale barista koha ja ülikoolide professorikohti jagub ainult vähestele.
Ärklemine on saavutanud tipu ja sellest on saanud selge ennast rõhutuna tundvate, elus edasi jõuda soovivate inimeste – loovisikute, teatud erialainimeste ja teabetöötajate – maailmanägemust esindav ideoloogia, kes leiavad, et nende palk ei vasta nende haridusele, võimetele, sotsiaalsele staatusele ja moraalsele sisekaemusele. Islamistist sotsialist Mamdani paistab sellistele inimestele probleemide lahendusena.
Toimetas Karol Kallas