Digitaalne isikutunnistus „BritCard" saab olema mälestusmärk praeguse Briti valitsuse autoritaarsetele kalduvustele ja jahmatavale ebakompetentsusele, kirjutab kolumnist Lauren Smith.

See on lõpuks käes – pärast aastakümneid, mil järjestikused valitsused on brittidele ähvardanud kehtestada kohustusliku isikutunnistuse süsteemi, on Ühendkuningriik nüüd valmis lõpuks „BritCardi" kasutusele võtma. Tööpartei peaminister Keir Starmer kavatseb taaselustada Tony Blairi aegse plaani muuta riiklik isikutunnistus Ühendkuningriigis kohustuslikuks. Valitsus plaanib need kaardid täielikult kasutusele võtta 2029. aasta lõpuks – enne, kui järgmine, eeldatavasti mitte-Tööpartei poolt moodustatud valitsus, selle peatada jõuaks.

Kava kohaselt antakse kõigile, kellel on õigus Ühendkuningriigis töötada, digitaalne isikutunnistus, mis salvestatakse nutitelefoni. See sisaldaks passilaadset fotot ning sellist teavet nagu täisnimi, kodakondsus, sünniaeg ja residendi staatus. Kaarti väljastatakse mitte ainult brittidele, vaid ka välismaal sündinutele, kellel on luba Ühendkuningriigis töötada.

Starmer on üsna mitteveenvalt väitnud, et BritCard aitab võidelda riigi kontrolli alt väljunud illegaalsete sisserändajate probleemiga. Ta on üritanud kujutada seda skeemi kui „suurt võimalust Ühendkuningriigi jaoks" ning tahab panna meid uskuma, et see „muudab ebaseadusliku töötamise selles riigis raskemaks ja meie piirid turvalisemaks".

Tema sõnul: „Sa ei saa töötada Ühendkuningriigis, kui sul ei ole digitaalset isikutunnistust. Nii lihtne see ongi." Kuid tegelikult ei ole asi sisserändes. Tehnokraatidel, nagu Starmeril ja enne teda Tony Blairil, on juba aastakümneid olnud tung kehtestada riiklik isikutunnistus, tuues ettekäändeks kõike – alates COVID-19 pandeemiast kuni tänavaaukude parandamiseni.

Mõte, et digitaalne isikutunnistus suudaks tõhusalt piirata ebaseaduslikku töötamist, on naeruväärne. Tööandjatel on juba seaduslik kohustus kontrollida, et iga töötaja omaks õigust Ühendkuningriigis töötada – selleks ongi riiklik kindlustusnumber ette nähtud. Ükski ettevõte, kes juba praegu ei kontrolli oma töötajate dokumente, ei hakka seda tõenäoliselt tegema ka pärast BritCardi kehtestamist.

Samuti pole tõendeid, et BritCard suudaks ebaseaduslikku sisserännet peatada. Riiklikud ID-kaardid on olnud Euroopa Liidus (EL) levinud juba aastakümneid. Kõik peale kahe EL-i liikmesriigi kasutavad mingit vormi isikutunnistust ning viieteistkümnes neist on kaardid kohustuslikud. Paljud riigid katsetavad ja on kasutusele võtavad juba ka digitaalseid versioone.

Kui need kaardid oleksid tõesti nii tõhusad määramaks, kes tohivad riigis olla ja kes mitte, miks siis kogevad paljud EL-i riigid endiselt rändekriise? Näiteks Saksamaal peab iga üle 16-aastane kodanik omama kas ID-kaarti või passi. Ometi on ebaseaduslik sisseränne ja mustalt töötamine seal endiselt tõsisteks probleemideks.

Isegi kui kohustuslik ID oleks tõesti toimiv lahendus ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks, ei tähenda see, et peaksime sellega leppima. Nagu Peter Hitchens on osutanud, karistab ja tüütab see skeem ainult seaduskuulekaid kodanikke valitsuse enda läbikukkumise eest. Miks peaksid britid olema sunnitud end registreerima või olema muidu koheldud kurjategijatena, lihtsalt seetõttu, et riik on katastroofiliselt ebaõnnestunud oma piiride kontrollimises?

Selleks, et näha digitaalsete ID-de ohtusid, ei pea olema vandenõuteoreetik. Esiteks tekib andmekaitse küsimus – kogu tööealise elanikkonna isikuandmete kogumine on meelitav sihtmärk pahatahtlikele häkkeritele. Pealegi ei ole Briti riik tuntud oma võime poolest digisüsteeme usaldusväärselt hallata ega andmeid kaitsta. Piisab, kui meenutada mõningaid valitsuse suurimaid ebaõnnestumisi tehnoloogia vallas. Näiteks Post Office Horizon'i skandaal, kus IT-tõrge süüdistas üle 900 postkontori juhataja rahavarguses, mille tõttu paljud kaotasid töö, sattusid vanglasse või hävinesid rahaliselt. Mõned sooritasid isegi enesetapu. Miks peaks BritCardi süsteem – mis on kordades ulatuslikum ja suurema riskiga – olema vähem katastroofiohtlik?

Isegi ideaalses maailmas, kus BritCardi rakendatakse veatult, peaksime sellele kategooriliselt vastu seisma. Vanasõna „kui sul pole midagi varjata, pole sul midagi karta" on täielik jama. Me kõik peaksime kartma oma põhivabaduste kaotamist. Pole raske ette kujutada, kuidas universaalsest ID-st saab kiiresti siseriiklik pass igapäevaeluks – töö juures, korteri üürimiseks, panganduseks, reisimiseks, meeleavaldustel osalemiseks ja avalike teenuste kasutamiseks. Üks IT-tõrge võib sind sõna otseses mõttes jätta ilma elatusallikata.

Midagi sarnast nägime juba COVID-19 pandeemia ajal, kui valitsus ähvardas siduda inimeste vaktsineerimisstaatuse nende õigusega normaalselt elada ja ühiskonnas osaleda. Veelgi murettekitavam on see, et digitaalne ID avab tee massilisele jälgimisele. Kui valitsuse ja erasektori andmebaasid omavahel seotakse, on võimalik reaalajas jälgida, kus sa käid, mida ostad ja kellega kohtud.

Kui selles olukorras üldse mingit lootusekiirt on, siis ainult selles, et Starmer seisab silmitsi tõsise vastuseisuga. Konservatiivid on selle skeemi vastu, samuti tavaliselt leiged liberaaldemokraadid. Reform UK liider Nigel Farage on samuti BritCardi vastu, hoiatades, et see on järjekordne viis „rahva kontrollimiseks, öeldes meile, mida me tohtime ja ei tohi teha, trahvides süütuid."

Ka paljud vasakpoolsed pole rahul – endine Tööpartei juht Jeremy Corbyn on nimetanud BritCardi „raskeks rünnakuks kodanikuõiguste vastu" ja „liigseks riigipoolseks sekkumiseks". Isegi Starmeri enda valitsuses on rahulolematuid: parlamendisaadik Nadia Whittome (Nottingham East) nimetas skeemi „lõhestavaks, autoritaarseks jamaks" ja Clive Lewis (Norwich South) on lubanud toetada „kõiki ametiühinguid ja kodanikuühiskonna organisatsioone ja kampaaniagruppe, kes sellele düstoopilisele plaanile vastu astuvad." See viitab haruldasele erakondadeülesele liidule, mis võiks ehk veel meie kodanikuvabadusi kaitsta.

Starmer on juba näidanud oma autoritaarset loomust, jälgides oma valitsusega inimesi, kes väljendavad internetis immigratsioonivastaseid vaateid ning rakendades veebiturvalisuse seadust (Online Safety Act), mis piirab veelgi sõnavabadust. Anda sellisele valitsusele ligipääs iga Ühendkuningriigis töötava inimese isikuandmetele on kohutav idee. Ja loota, et järgmine parlament sellise ulatusliku jälgimissüsteemi lammutaks, on kindlasti soovmõtlemine. Peame lootma, et seekord töötab Briti riigi ebakompetentsus meie kasuks, enne kui meie vabadusi veelgi enam röövitakse.

Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservtive. Tõlkis Martin Vaher.