Politoloog ja ajaloolane Rafael Pinto Borges leiab, et kui jõukus tõesti midagi meie sklerootilistele institutsioonidele tähendaks, investeeriksid nad vähem immigratsioonipoliitikasse ja rohkem innovatsiooni. Kontinent, mis leiutas trükipressi ja reaktiivmootori, ei peaks tulevikku loovutama madala kvalifikatsiooniga võõrtöölistele.

Sellest on saanud üks meie hilissovetliku Euroopa – või täpsemalt Euroopa Liidu – ajastu kõige sagedamini korratud mantratest: „Me vajame immigratsiooni." Mandrile, kus on liiga vähe sünde ja liiga palju võlga, ütleb poliitiline klass üha uuesti, et ta suudab ellu jääda vaid siis, kui toob kolmandast maailmast miljoneid uusi töölisi.

Seda ideed kordavad poliitikud, kvantifitseerivad majandusteadlased ja kajastavad ajakirjanikud. Kuid aastakümnete pikkune massiline sisseränne on jätnud Euroopa suhteliselt vaadatuna vaesemaks, kui ta on olnud vähemalt alates 15. sajandist. Eurooplastele on söödetud valet.

Faktid räägivad enda eest. Aastatel 1995–2024 kasvas ELi välismaal sündinud elanikkond peaaegu 140% – 26 miljonilt enam kui 62 miljonile inimesele, mida on rohkem kui kogu Itaalia rahvaarv. See protsess on enneolematu Euroopa ajaloos, eriti kui arvestada, et varasemad massilised rändeliikumised – nagu 3. – 6. sajandil toimunud rahvasteränded – olid vägivaldsed ja teisalt pandi toime peamiselt teiste eurooplaste poolt, kes olid juba palju suuremal määral romaniseerunud, kui kaasaegsetes analoogiates sageli tunnistatakse. Seetõttu puudub tegelik ajalooline paralleel nii praeguse demograafilise muutuse iseloomu kui ka kollektiivse ja institutsionaalse passiivsuse taseme osas, millega seda aktsepteeritakse.

Seda dramaatilist muutust pole kiitnud üksnes vasakpoolsed, kes unistavad uute vooruslike multikultuursete ühiskondade rajamisest. Ka ärihuvid on seda toetanud, väites, et Euroopa madal sündimus ja vananev tööjõud muudavad massiimmigratsiooni vältimatuks, et säilitada fiskaalne stabiilsus ja majanduslik heaolu. Kui massiline immigratsioon tõesti kasvataks majandust, oleks viimased kolmkümmend aastat pidanud olema tõeline majanduslik kuldajastu. Ometi on Euroopa keskmine SKT aastakasv langenud poole võrra – 2,1%-lt vaevu enam kui 1%-ni.

Prantsusmaa, Suurbritannia ja Holland registreerisid tänavu rekordilise arvu sisserändajaid; kõigil kolmel on stagneerunud palgad, stagneerunud tootlikkus ja kahanev majanduskasv elaniku kohta. Saksamaa, Euroopa tööhobune, on alates 2015. aastast vastu võtnud umbes 7 miljonit uut tulijat. IMF nimetab Saksamaa majanduslikku olukorda nüüd „peaaegu püsiva stagnatsiooni" seisundiks.

Prantsusmaal on välismaal sündinute töötuse määr 12,5%, mis on rohkem kui kaks korda kõrgem kui põliselanikel (5,1%). Rootsis ei tööta täiskohaga üle 55% täiskasvanutest, kes on sündinud Iraagis või Somaalias. Saksamaal on 44% pagulastest endiselt tööta isegi viis aastat pärast saabumist.

Kõik see toimub olukorras, kus põhjus, miks nii palju oskusteta tööjõudu üldse imporditakse – milleks on Euroopa kahanev tööjõud –, kaob kiiresti tänu tehnoloogiale. Hiina, mille demograafiline langus on veel järsem kui Euroopal, naudib endiselt tugevat majanduskasvu, valides täiesti teistsuguse tee. Massilise immigratsiooni asemel on ta võtnud omaks massilise automatiseerimise.

Aastal 2024 võeti Hiinas kasutusele 295 000 uut tööstusrobotit – rohkem kui kogu ülejäänud maailmas kokku ehk 54–57% ülemaailmsest koguarvust. Tootlikkus töötaja kohta tootmises on Hiinas viimase kümnendi jooksul kasvanud 80%, keskmiselt 7–8% aastas. Euroopa tootlikkus on samal ajal vaevalt kasvanud. Lõuna-Korea, maailma madalaima sündimusega riik, on läinud sama teed – seal on maailma suurim robotite kontsentratsioon, üle 1000 roboti iga 10 000 töötaja kohta. Soul ei ole pidanud vajalikuks importida kümneid miljoneid võõrtöölisi.

Euroopa aga jätkab illusiooni, et rohkemate inimeste sissetoomine kompenseerib uuenduste puudumise. Vana mandri osa maailma tööstustoodangus on langenud 30 protsendilt 1990. aastal 15 protsendile tänapäeval, samal ajal kui mediaanvanus on tõusnud 35-lt 44-le. Brüssel üritab entroopia vastu võidelda bürokraatiaga.

Massiimmigratsiooni toetajad – veider koalitsioon neoliberaalsetest ideoloogidest ja irratsionaalsetest, ebamäärastest progressiividest – väidavad, et sisserändajad „teevad tööd, mida eurooplased ei taha teha". See on järjekordne vale. Tegelikkuses on immigratsioon loonud madalapalgalised majandused, mida toetavad sotsiaaltoetused. Hispaanias ja Prantsusmaal on sisserändajatel kolm korda suurem tõenäosus elada vaesuses kui põliselanikel. Rootsis ja Saksamaal moodustavad sisserändajad vastavalt umbes 50% ja 40–45% kõigist sotsiaalabi saajatest.

Kui jõukus tõesti midagi meie sklerootilistele institutsioonidele tähendaks, investeeriksid nad vähem immigratsioonipoliitikasse ja rohkem innovatsiooni. Kontinent, mis leiutas trükipressi ja reaktiivmootori, ei peaks tulevikku loovutama madala kvalifikatsiooniga võõrtöölistele. Selle asemel tuleks ellujäämiseks raha suunata robootikasse, automatiseerimisse ja haridusse – need on tootlikkuse mitmekordistajad ja seega tõelised rikkuse allikad. Selle asemel on aga Brüsseli kinnisideeks „tööjõu liikuvus", justkui oleks veel rohkemate inimeste ümberpaigutamine parem lahendus kui inimeste tootlikkuse kasvatamine. See ilmselgelt pole nii.

Rääkimata tulevikust. Kui neljas tööstusrevolutsioon marsib täiskäigul edasi ning rahvad muutuvad tundmatuseni, püüab Euroopa ajalooharjal puhkevat tsunamit tagasi hoida, muutes end järjest enam madala lisandväärtusega, iganenud ja perifeerseks alaks maailmamajanduses. Varem või hiljem – ja pigem varem kui hiljem – saavad eurooplased aru, nagu mõistis hiline Qingi dünastia Hiinas, et tsivilisatsioonid saavad kas omaks võtta tehnilise progressi või jääda sõltuma nende armust, kes seda tegid.

Kui see juhtub, püüab Euroopa rongile tagasi hüpata, kuid leiab end aheldatuna tohutute, välismaal sündinud elanikkondade külge, kes on majanduslikult kasutud, ei suuda end ise ära elatada, on kultuuriliselt erinevad ja täis rahulolematust. Juba praegu on raske hoida sotsiaalset sidusust mitmekultuurilistes ühiskondades, kus enamikul inimestel on töö. Kui kümned miljonid Euroopa töökohad asendatakse tehisintellekti ja automatiseerimisega, saab see olema mõõtmatult raskem.

Rahvuslikkuse, identiteedi, julgeoleku ja sotsiaalse sidususe ning majandusliku jõukuse vahel pole vaja teha kompromissi. Hoides palgakasvu madalal või olematul tasemel, on immigratsioon ise stagnatsiooni mootor. Meie hädade lahendus peitub mujal: automatiseerimises, leiutamises, Euroopa peredes, kellel on tahe ja võimalused lapsi saada, ning taasavastades meie enda võime tulevikku luua, mitte seda laenata.

Rafael Pinto Borges on Lissabonis tegutseva konservatiivse ja patriootliku mõttekoja Nova Portugalidade asutaja ja esimees. Ta on politoloog ja ajaloolane, kelle artikleid on avaldatud paljudes rahvusvahelistes väljaannetes.

Artikkel avaldati algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.