Kolumnist Lauren Smith juhib oma arvamusloos tähelepanu tüdrukute ja naiste vastu suunatud seksuaalkuritegudele, mida panevad Euroopas toime illegaalsed immigrandid, kes üldse ei tohikski siin viibida. Smith heidab Euroopa poliitilisele eliidile ette, et vaatamata nendele koletutele juhtumitele eelistatakse jätkuvalt pead lihtsalt liiva alla peita ning probleemi eirata.
Kui see ei oleks nii masendav, oleks see peaaegu naljakas. Eelmisel nädalavahetusel vaatas Suurbritannia õudusega pealt, kuidas Metropolitani politsei käivitas kahepäevase inimjahi, et tabada süüdimõistetud seksuaalkurjategija ning illegaalne migrant, keda kogemata vanglast vabastati.
Kuidas me selle olukorrani jõudsime? Hadush Kebatu, 41-aastane etiooplane, sisenes Suurbritanniasse väikese paadiga tänavu juunis ning paigutati varjupaigakeskusesse Bell'i hotellis Eppingis, Essexis. Kõigest mõni päev pärast saabumist lähenes ta Eppingi kesklinnas 14-aastasele tüdrukule, kes kandis oma koolivormi ning tegi tema suunas seksuaalseid kommentaare ning üritas teda suudelda. Järgmisel päeval üritas ta suudelda ühte teist naist. Seejärel kohtas ta uuesti seda 14-aastast tüdrukut ning ründas teda seksuaalselt. Ta arreteeriti ja talle esitati süüdistus.
Kebatu elu Suurbritannias ei alanud just hästi. Uudised tema kuriteost kutsusid esile suuri proteste – esmalt Eppingis, Bell'i hotelli ees, kus raevunud kohalikud nõudsid migrantide äraviimist, kartes naiste ja laste turvalisuse pärast. Hotell, mis oli juba varasemalt majutanud ühte seksuaalkurjategijat, asus kõigest 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel ühest keskkoolist. Need varjupaigahotellide vastased protestid levisid üle Suurbritannia, päädides läbi suve kestvate meeleavaldustega.
Samal ajal kui need dramaatilised sündmused lahti rullusid, mõisteti Kebatu üle kohut ning ta mõisteti süüdi. Septembris mõisteti ta süüdi kahes seksuaalse rünnaku episoodis, ühes seksuaalse rünnaku katses, ühes tüdruku seksuaalsele tegevusele ahvatlemise episoodis ja ühes ahistamise episoodis ilma vägivallata. Kokku mõisteti talle karistuseks 12 kuud vanglas. Samuti kantakse ta 10 aastaks seksuaalkurjategijate registrisse ning teda hoiatati, et teda võidakse riigist välja saata.
Eelmisel nädalal pidigi see ähvardus saama täide viidud. Kebatu vabastati HMP Chelmsfordi vanglast ning teda oleks pidanud viidama väljasaatmiskeskusesse. Kuid mingil põhjusel – väidetavalt "inimliku eksimuse" tõttu – käis ta vanglaametniku juurest läbi, talle anti 76 naela vabanemisraha ning ta saadeti rõõmsalt vabadusse.
Mida tegi Kebatu oma vastleitud vabadusega? Ta üritas tagasi vanglasse pääseda. Üks kuller ütles, et ta nägi pealt, kuidas Kebatu naasis Chelmsfordi vangla juurde neli või viis korda pooleteise tunni jooksul. Ta paistis olevat "väga segaduses". Mõistes, et vangla ei tahtnud temaga mingit tegemist teha, võttis ta rongi Londonisse, kus ta sihitult ringi hulkus, olles endiselt riietatud oma hallidesse vangla spordidressidesse.
Chelmsfordi vanglavõimudel kulus tervelt tund aega enne kui nad taipasid, mis oli juhtunud – seejärel teavitasid nad Metropolitani politseid, kes omakorda pani välja kiireloomulised kuulutused, kus paluti inimestel teada anda, kui nad Kebatut näevad ning ühtlasi paluti Kebatul end üles anda. Pärast kahte päeva, mil ta rahulikult mööda maailma enim jälgitavat linna ringi jalutas, arreteeris politsei ta Finsbury pargis.
Peaminister Keir Starmer on nüüd lubanud, et Kebatu saadetakse riigist välja ning algatatakse uurimine, mis peaks välja selgitama, miks ta vanglast vabastati. Kuid see ei muuda tõsiasja, et ta ei oleks tohtinud üldse Suurbritannias olla. See farsilik intsident peaks igal juhul sundima valitsust viimaks astuma reaalseid samme peatamaks dokumentideta migrantide voolu Suurbritanniasse. Kuid nüüdseks teame me kõik, et seda ei juhtu.
Kuni see lugu suure kella külge pandi, ei näidanud valitsus üles erilist huvi, et peatada Kebatu ja kümnete tuhandete temasarnaste migrantide ebaseaduslikku saabumist üle kanali. Kuigi see on samm õiges suunas, et Kebatu saadetakse nüüd loodetavasti tagasi Etioopiasse, on ta kõigest üks mees ning seega vaid üks väikene osa palju suuremast probleemist.
Saades teada uudisest, et noort tüdrukut on vägistatud või muidu rünnatud, koonduks iga terve ühiskond koheselt kokku ning nõuaks õiglust. Võiks loota, et riik hakkab tegelema ükskõik millise veaga, mis võimaldas sel juhtuda. See on aga harva nii, kui kuriteo toimepanija on migrant või varjupaigataotleja.
Eelmisel nädalal tuletati seda kurba tõsiasja meelde Iirimaale, kui lahvatas uudis, et 10-aastast tüdrukut vägistati väidetavalt 26-aastase Aafrika varjupaigataotleja poolt, kelle taotlus oli tagasi lükatud ning keda ootas riigist väljasaatmine. Ootuspäraselt vastasid iirlased suure pahameeletormiga, mis kees üle rahutusteks Dublinis. Iiri valitsus oli aga kiirem hukka mõistma rahutusi, kui väidetavat tegu, mis need vallandas. Me kõik saame loota, et kuriteo toimepanija tuuakse kiiresti õigusemõistmiseks kohtu ette ning kui ta süüdi mõistetakse, siis saadetakse riigist välja. Kuid kas see kohutav juhtum sunnib Iiri poliitilist eliiti tegelema massilise immigratsiooniga laiemalt? Tundub, et nad on oma pead sügavale liiva alla peitnud.
Sama saab öelda Rootsi kohta. Eelmisel aastal vägistati toona 16-aastane Meya Åberg, kui ta jalutas pärast vahetuse lõppu koju McDonald'sist, kus ta töötas. Kui ta läbis ühte tunnelit, ründas teda Yazied Mohamed, Eritrea pagulane. Nõudis suurt pingutust, et Mohamedi üle saaks üldse kohut mõista – kui Åberg esmalt politseid sellest rünnakust teavitas, siis mõisteti Mohamed õigeks puudulike tõendite tõttu. Kuid pärast selle juhtumi edasikaebamist määrati talle kolme aastane vanglakaristus ning tal kästi maksta ohvrile 240 000 krooni. Hoolimata sellest ei peetud seda kuritegu piisavalt raskeks, et Mohamed riigist välja saata. Ülem-Norrlandi apellatsioonikohtu kohaselt ei olnud see rünnak "äärmiselt tõsine", kuna Åbergi ei vägistatud piisavalt kaua.
Kui lapse vägistamine ei ole piisav põhjus riigist väljasaatmiseks, siis mis on? Kui paljusid Rootsi tüdrukuid tuleb rünnata enne, kui võimud leiavad, et asi on piisavalt tõsine? Kui Mohamed oleks Åbergi tapnud, kas ta oleks siis riigist välja saadetud? Need on seda tüüpi kompromissid, mida meie immigratsiooni pooldavad eliidid on valmis tegema. Nende jaoks ei ole probleem ohverdada naisi ja tüdrukuid, selleks et paista vooruslike ja sallivatena.
Veel üks haiglane näide sellest trendist on Lola Davieti juhtum. 2022. aastal vägistas ja tappis selle 12-aastase Prantsuse koolitüdruku Dahbia Benkired, 27-aastane Alžeeria naine, kes elas Prantsusmaal ebaseaduslikult. Benkiredile mõisteti eelmisel nädalal eluaegne vanglakaristus ilma tingimisi vabastamise võimaluseta – sellega sai temast esimene naine Prantsusmaal, kellele selline karistus määrati.
On hea, et talle määrati karmim võimalik karistus. Kuid taaskord, ta ei oleks pidanud üldse Prantsusmaal olema. Tema üliõpilasviisa oli aegunud, tal ei olnud tööd ega püsivat elukohta. Kuriteo sooritamise ajal oli antud korraldus ta riigist väljasaatmiseks.
Natuke aega pärast Davieti mõrva esitati parlamendile immigratsiooni kontrolli all hoidmise ja integratsiooni parandamise eelnõu, mille eesmärk oli muuhulgas muuta kergemaks välismaalastest kurjategijate riigist väljasaatmine. Kuid selleks ajaks, kui sellest sai 2024. aastal seadus, oli seda oluliselt pehmendatud, kuna see sattus inimõiguste rühmituste surve alla. Selle tragöödia tulemusena ei muutu sisuliselt mitte midagi.
Miks näivad lääne valitsused nii vähe hoolivat naiste ja tüdrukute kaitsmisest? Miks peavad nad tähtsamateks ohtlike uustulnukate nagu Kebatu, Mohamedi ja Benkiredi õigusi kui inimeste turvalisust, kes on nendes riikides kogu oma elu elanud? Naiste õigused on kuum teema, kui tähelepanu all on sooline palgalõhe, naistele tänaval järele hüüdmine ja mikroagressioonid. Kuid kohe kui teemaks kerkib välismaalastest seksuaalkurjategijate koju saatmine ning kümnete tuhandete täiesti tundmatute inimeste riiki lubamise peatamine, siis läheb tuju kohe kehvaks. Siis ei ole naised järsku enam nii olulised.
Euroopa tütred väärivad paremat. Nad väärivad valitsusi, kes neid ka tegelikult kaitsevad ning kes jätkavad nende turvalisuse eest hoolitsemist ka pikalt pärast seda, kui uudistetsükkel on edasi liikunud. Maailm võib unustada Lola ja Meya. Me unustame selle 10-aastase tüdruku Iirimaal või 14-aastase Eppingis. Kuid me oleme sunnitud kokku puutuma veel paljude teiste tüdrukute nimede, nägude ja lugudega, kui meie eliidid samal rajal jätkavad.
Artikkel ilmus algselt väljaandes The European Conservative. Tõlkis Martin Vaher.