Eestis inimestel tuleb endalt küsida: kas ma olen nõus, et eesti inimesed võtavad enda kanda veel umbes poole miljardi jagu rahalist kohustust, et saaks sõda jätkata kuni viimane ukrainlane on surnud, kirjutab Martin Helme sotsiaalmeedias.
Küsisin eelmisel nädalal Michali käest, kui suur oleks Eesti maksmumaksja taskust võetav rahaline kohustus juhul, kui kukub läbi Brüsseli plaan Vene külmutatud varade Ukrainale andmiseks.
Me teame, et Brüsseli nö plaan B on võtta liikmesriikide nimel ühislaen, mille tagasimaksmine hakkab käima riikide eelarvest.
Vastust Michalilt muidugi ei saanud, tavaline jutt sellest, kuidas lepime nüüd kokku, et Venemaa on süüdi ja peab maksma. Lahtisest uksest murrab sisse, keegi ei vaidle, et Venemaa on sõja alustaja ja õiglases maailmas peaks just tema sõjakahjusid maksma. Kõik on nõus! Kõik…peale Venemaa muidugi. Ja praegu ongi seis selline, et eestlased-sakslased-poolakad lepivad kokku, et Moskva peab raha maksma.
Nüüd on Politico teinud pikema loo, milles neid arve Michali eest avab. Kogu ühislaenu suurus oleks 210 miljardit, millest antaks raha Ukrainale nii pensionite maksmiseks kui sõja pidamiseks.
Aga suur osa tuleks tagasi lääneriikidele ehk läheks varasema laenu tagasimakseks. Eeldusel, et kõik EL riigid selles paketis osaleks, peaks Eesti enda kanda võtma 466 miljonit eurot. See on saja miljoni võrra suurem summa, kui meil kulub kogu kultuurivaldkonnale, näiteks. Ja kaks korda suurem summa, kui riigieelarvesse toob automaks.
Aga tegelikult saab meie osa olema ilmselt veelgi suurem, sest terve hulk Euroopa riike on juba ette öelnud, et nemad selles laenus osaleda ei kavatse ning sellevõrra läheb ülejäänute osa suuremaks.
Ja veel. Isegi, kui ei minda seda teed, et hakatakse eurooplaste ühislaenuga Ukraina korruptsioonipesa toetama ning pressitakse edasi plaaniga Vene külmutatud varade ära võtmiseks, on nüüdseks selge, et see toob kaasa kahjunõuded ja hilisemad hüvitiste maksmised (sest maailma rahandus ja rahandusreeglid ei koosne ainult EL-ist, vaid siin on ka Aasia ja Ameerika) sest Belgia on nõus vene raha kasutusele võtma ainult tigimusel, et teised EL riigid annavad talle tagatisi.
See tähendab, et ikkagi tuleb Eesti maksumaksjal arvestada, et meile kukub kaela kohustus umbes samas suurusjärgus välja maksta. Mis sest, et me ise arvasime, et see oli Moskva raha, mida me jagasime.
Seega tuleb Eestis inimestel endalt küsida: kas ma olen nõus, et eesti inimesed võtavad enda kanda veel umbes poole miljardi jagu rahalist kohustust, et saaks sõda jätkata kuni viimane ukrainlane on surnud?
Mina ei ole. Sest ma ei arva, et eesti inimesed peavad üleval pidama teist, endast palju suuremat riiki ja ma ei arva ka, et see näitab erilist Ukraina toetamist, kui sa soovid, et neil sõda jätkuks niikaua, kuni ukrainlased otsa on saanud.