Eesti majanduslikku ja poliitilist olukorda arvestades peaks rahvas olema tänavatel. Aga meeleavaldusi praktiliselt pole, on vaid tuim endasse tõmbumine. Kas rahvas on ennast karistamatult tundva võimu ees tardunud või on asi eestvedajate puudumises, küsib kolumnist Veiko Vihuri.

Lõppev aasta 2025 läheb ajalukku kui Eesti lähiajaloo üks masendavamaid. Pea iga päev tuleb uudiseid, et Eesti on mõne statistilise näitaja poolest langenud viimaste sekka Euroopas. Eesti majandus olnud viimastel aastatel Euroopa Liidus kõige halvemas seisus (Delfi, 03.04.2025). Eesti on miinimumpalgaliste ostujõu poolest ELis viimasel kohal (Eesti Ekspress, 31.07.2025). Eesti jääb palgatasemelt ELi tagumisse poolde, hinnatase sööb ostujõu ära (Postimees, 21.12.2025). Samas on Eestis toidukorv üle viie protsendi kallim kui Euroopa Liidus keskmiselt (15.12.2025). Jne. Sel taustal tundub ootuspärane, et lõppev aasta võib tuua kaasa madala sündimuse rekordi (ERR, 23.12.2025).

Samuti on kinni jooksnud demokraatia – võimul on valitsus, mille toetus küündib pisut üle 10 protsendi. Rahva võimalused mõjutada valitsuse poliitikat näivad puuduvat. Mehhanismid sellise valitsuse mahavõtmiseks enne korralisi riigikogu valimisi näivad samuti puuduvat. Meil pidavat olema esindusdemokraatia – aga keda see valitsus õigupoolest esindab? 2023. aasta valimistel realiseerunud enamuse tahet? Kuid valimissüsteem, täpsemalt e-hääletus, ei ole põrmugi usaldusväärne. Kes tegelikult määrab, millised poliitilised jõud parlamendis kohti saavad? Rääkimata sellest, et võitjaks kuulutatud erakond valetas enne valimisi oma maksupoliitika kohta.

Kõike seda arvestades peaks tüssatud rahvas olema tänavatel. Sest kui poliitiline võitlus parlamendis on ära tapetud, peaks see kanduma tänavatele. Aga meeleavaldusi praktiliselt pole, on vaid tuim endasse tõmbumine. Viimane suurem meeleavaldus jäi 2023. aasta kevadesse, kui sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks kutsus inimesi üles protestima abieluinstitutsiooni rüvetamise vastu. Toona tuli Toompeale üle 5000 inimese – Eesti puhul oli tegemist päris korraliku meeleavaldusega. Äsja võimule saanud koalitsioon ei lasknud end sellest häirida.

Võib-olla siin peitubki üks seletusi – rahvas saab aru, et võimu ei saa väärata ja protestidest pole kasu? Kannatame ära, küll kunagi tuleb uus valitsus? Ja see va Putin… teda küll siia ei taha!

Samal ajal jätkab võim tuimalt oma tegevust. Inimeste selga laotakse üha uusi kurnavaid makse ja maksutõususid, seda üha halveneval majanduslikul foonil. Tõmmatakse koomale isikuvabadusi (eriti sõna- ja meelsusvabadust), edendatakse kontrolliühiskonda (ebaseaduslikud jälgimiskaamerad jms), üha meelevaldsemalt käituvad õigus- ja korrakaitseasutused (prokuratuur, politsei). Küllap talutakse seda kui sõjaaja paratamatust.

Puudu on olnud opositsiooni ühisest tegevusest. Eraldi võttes jäävad nii EKRE kui Isamaa ja Keskerakond oma sektorisse, ent ühiselt tegutsedes oleks võimalik korraldada suuri protestilaineid. Selliseid, mis võimu ka raputaksid. Seda ei ole aga proovitudki.

Tõenäoliselt ei ole Isamaa ja Keskerakond praegu huvitatud rahva tänavatele toomisest. Mida halvem olukord, seda paremad on nende väljavaated korralistel riigikogu valimistel. Tänu võimuparteide tegevusele (kirikuteema ja mittekodanike valimisõigus) sai Keskerakond oma valijad tagasi. Isamaa on niigi juba pikemat aega populaarne. Kui neil läheb valimistel hästi, moodustavad just need kaks erakonda koos järgmise valitsuse. Milleks neile tänavaprotestid?

Ei ole ka esile kerkinud ühiskondlikke liikumisi, mis oleksid valmis organiseerima üleriigilist vastupanu. Üksikutest pikettidest ei oleks mingit kasu, need ei vääraks võimulolijate toimetamisi. Nii jääb vaid üle oodata, mil rahvast jälle armulikult valimiskastide ja e-hääletuse juurde lubatakse ning demokraatia pidupäeva etendatakse.

Ent enne uue valitsuse moodustamist sünnib mõõtmatult palju kurja. Senine võimuliit valitseb veel rohkem kui aasta. Ees on uued maksutõusud. Jätkub sõge julgeolekupoliitika. Eesti inimeste usk oma riiki hääbub.

Maarja Vaino tõi tabava võrdluse praeguse poliitilise olukorra ning kavandatava nõusolekuseaduse vahel. „Tahaksin nüüd siinkohal selgelt öelda: ma ei ole sellise kohtlemisega nõus!" kirjutas Vaino, pidades silmas võimuliidu käitumist. „Tõesti – aitab selles vägivaldses suhtes olemisest!" Küsimus on aga selles, mis saab, kui rahvas ajab selja sirgu ja ütleb „ei"? Tõenäoliselt mitte midagi. Vägistaja jätkab tuimalt tegevust. Ainult ohvri meeleheitlik ja ootamatu vastupanu – mitte tardumus – sunniks teda taanduma.

Peab tekkima kriitiline hulk inimesi, kes on valmis tardumusest ärkama. 2023. aastal pakkus EKRE valijatele: „Päästame Eesti!" Valijad eelistasid Reformierakonna „kindlaid käsi" (vähemalt ametlike valimistulemuste kohaselt, mille tõepärasuses saab küll kahelda).

Nagu öeldakse, valimistel on tagajärjed. Pole kindel, kas Eesti päästmine – naasmine vabaduse, õigluse, pereväärtuste ja rahvusmeelsuse juurde – on üldse enam võimalik.

Sellega on nagu Piiblis, prohvet Jeremija raamatus: „Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: „Seda me ei tee!" Ma seadsin vahimehed teie üle: „Kuulake sarvehäält!" Aga nemad vastasid: „Me ei kuula!"" Kui nii, siis nii.

Ent ajalugu õpetab, et otsustaval hetkel võib inimeste meel siiski pöörduda õiges suunas. Selle võimaluse nimel tuleb siiski edasi pingutada ja mitte käega lüüa. Isegi kui asi näib lootusetuna.