See ei ole kindlasti see maa, kus kodanik ja põlisrahvuse esindaja saab hingata vabalt ja tunda ennast turvaliselt kuna nüüd valitsevad siin omad rahvuskaaslased ja juhivad oma riiki ja oma rahvast helgesse tulevikku, kirjutab Jüri Kotšinev.

„Mis maa see on?" Pealtnäha lihtne küsimus, mis näib omavat sama lihtsat vastust. Peeter Volkonski üritas ise vastata sellele, enda kirjutatud luuletuses küsimusele, kuid vastus ei olnud veenev. Sisask üritas laulda Volkonski luuletusele kirjutatud laulus suure sisendusjõuga, kuid kuigi tal oli teema hästi läbitunnetatud, ei leidunud veenvat vastust ka peale laulu ärakuulamist.

Vahet ei olnud, kui mitukümmend korda seda laulu kuulatud sai, ikka jäi vastus küsimusele „mis maa see on?" õhku rippuma ja muutus aja jooksul küsimusest järjest rohkem süüdistuseks (no mis maa see ometi lõpuks on?). Nõnda on lood sellele küsimusele vastamisega. 

Mulle tundub, et see küsimus on üldse kogu Eestimaa ajalugu punase joonena läbiv küsimus, läbi 11 000 aasta, kus väidetavalt on siin paikselt inimesed asunud.

Mõistagi ei maksa selle küsimuse esitamisega liiale minna, kuna on teada ammustest aegadest, et üks loll jõuab rohkem küsida, kui kümme tarka vastata. „Tarkade klubi" (see, kus osales staažikaima saatejuhina Siim Kallas – vahemikus 1976–1989) ei saanud kunagi võimalust sellele küsimusele vastata, sest keegi ei esitanud neile seda küsimust.

Oli ENSV aeg ja igasuguseid küsimusi ei julgenud raadiokuulajad nimetatud saates osalejatele esitada. „Aeg oli raske siis, gangsterid, vaesus, kriis", aga see oli nii Jaak Joala lauldud laulus ja seal käis jutt ühest kaugest riigist.

Meil oli siis elu siin ENSV-s ametliku propaganda kohaselt väga hea ja paremgi veel, kui seda endale ette kujutasid „vaenulike raadiojaamade" kuulajad ja nõukogude elukorralduse vastased kriitikud. Plakatitelt vaatas kogu seda elu pealt, alguses suurte riigipühade aegu, aga kaheksakümnendatest aastatest juba püsivalt üles riputatult inimene, kelle valvsa pilgu all toimus „õnne ja heaolu nimel partei ja valitsuse juhtimise all" elu korraldamine riigis nimega CCCP, kuhu ühe struktuurse osana kuulus ENSV.

See inimene oli Brežnev. Tegemist oli tollase CCCP juhiga ja NLKP peasekretäriga, kelle „targa juhtimise all" kulges mitte ainult igapäevaelu korraldamine nõukogudemaal, vaid ka „helge tuleviku ehitamine" 286,7 miljoni inimese ja nende järeltulijate tarvis.

Vot nii suur töö lasus omaaegsete partei ja valitsuse töötajate õlgadel kaugetel aegadel, kui kogu nõukogudemaal kehtis ajalooliselt „kujunenud" ühe partei võim ja selle partei poolt paika pandud valitsus. See ajastu, mis Eestimaa jaoks algas 1940. aasta suvesündmustest, mis omakorda olid jätkuks 1939. aasta 23. augustil sõlmitud paktile, lõppes 1991. aastal CCCP-i lagunemisega. 

Olles nende, tänaseks juba kaugete ajalooliste sündmuste tunnistaja, mäletan ma seda, et tol ajal oli paljudel punaorjusest vabanenud kodanikel õigustatud lootus, et nüüd algab uus elu ja kõik nõukogudeaegne tuuldub siit ära ja hajub laiali koos nõukogude võimuga.

Seda aga ei juhtunud. Kaugel sellest.

Olin tol ajal jätnud tähelepanuta ühe olulise asjaolu – nimelt selle, et uut rahvast, kes oleks hakanud siin üles ehitama uut ja punasest taagast vaba elu, ei olnud kusagilt varnast võtta. Kõik need inimesed, kes pidid hakkama algatuseks ise oma riiki üles ehitama ja seejärel juhtima olid pärit sellest ühiskonnast ja elust, mis oli siin olnud enne nende sündimist ja paljudel ennegi seda.

Vana nõukogulik elutunnetus oma rutiinsete tavadega ja inimeste vaheliste suhtlemismallidega ei tuuldunud enamusest siin elanud kodanikest välja. Nõukogude inimesele omane võnge ja lõhn jäi siia edasi tiksuma koos omaaegsete Allmannite ja Madedega ning paljude, paljude ja veelkord paljude vana süsteemi mutrikeste ja poolmutrikestega.

Ei kadunud siit kuhugi endised EKP töötajaid ja nõukogude aparaadi funktsionäärid. Ei kadunud kuhugi parteipileti omanikud ja „organiseeritud noorte" (komsomoli) keskkomitee kaadritöötajad ning lihtliikmed. Nad jäid, ja koos nendega jäi nõukogulik ellusuhtumine palju suuremal määral, kui seda tajusid selle elustiili jätkajad ise. 

Midagi ei ole teha – uut lehekülge lõpmatus ajaraamatus ei saa keegi hetkega keerata. Pole siis midagi imestada, et paljud endise võimu aegsed tegelased, keda tundis kogu rahvas, jäid „sadulasse" ka uuel, iseseisvuse taastamise järgsel perioodil – nüüd juba Eesti Vabariigi nime all toimivas riiklikus moodustises.

Algselt areldi, seinaääri mööda liikuvatest endistest punavanakestest ja keskealistest „rahvuskaadri" esindajatest, kunagisest nõukogude nomenklatuurist, muutusid aja kulgedes need „endised" aparatšikud, uute oludega kohanenutena, jälle „elu arendajateks, rahva juhtideks ja reaalpoliitika ajajateks".

See on nii mõneski mõttes paratamatus, et kaadrid, kes teenisid vana režiimi, peavad uue režiimi algaegadel teenima veel mõnda aega seda uut režiimi, kuna asjatundjaid oma elualadel ei ole lihtsalt alguses kusagilt võtta. 

Tulles tagasi selle loo põhiküsimuse juurde – mis maa see siiski lõppude lõpuks on – on palju lihtsam vastata sellele, mis maa see kohe kindlasti ei ole.

See ei ole kindlasti see maa, kus kodanik ja põlisrahvuse esindaja saab hingata vabalt ja tunda ennast turvaliselt selle tõttu, et nüüd valitsevad siin omad rahvuskaaslased ja juhivad oma riiki ja oma rahvast helgesse tulevikku.

Ei nad juhi kuhugi oma rahvast, vaid käsitlevad seda rahvast nagu tüütut kõntsa, kes ei tea kuidas valimistel valida ja on üldse rumal.

Nagu ütles praegune peaminister: „loll on raske olla", ja silmas ta pidas mitte ennast, vaid opositsioonipoliitikuid ja nende esindatud rahvast.

Hiljuti ütles seesama peaminister, et eestlased on oma enamuses „onu Heinod", andes sellele väljendusele ilmselgelt alandava ja põlastusväärse tähenduse. Peaminister, kes näeb välja nagu tegelane, kes on just hetk tagasi, teiste nähes nahka pistnud mee sisse kastetud konna ja kellele see väga maitses (kogu pealtvaatava rahva suureks ahastuseks), ei tohiks avalikult oma valitsetavat rahvast mõnitada ja häbistada. 

Üritades vastata küsimusele „mis maa see on?", saan ma väljendada mõistagi ainult oma arvamust.

Tegemist on maaga, kus ei ole enam ei võitjaid ega kaotajaid, kus ei ole vahet, kes parasjagu saab ja kes jagab hoope ega sedagi, kes on hetkel liistule tõmmatud ja kes on liistule tõmbaja.

Üks lõputu „kes aias, kes aias?" ringmäng keerleb üha kiirematel pööretel ja rong, mille juhiks Piilupart, on lootusetult raudteeõnnetuse poole sööstmas.

Piilupart võib olla kikilipsuga või ilma, rongijuht võib olla neiu Muhu või Ruhnu rahvarõivastes, ei ole vahet. Unelm on läbi.

Lõbustuspark on jäämas tohutu tsunami alla ja sealt ei päästa seda parki mitte miski. Asjade paremaks muutmise sildi all on ehitatud Eestist asjade lõpliku kokkuvarisemise koht.

Sellest konservitsehhist ei tule enam isegi Peipsi tindi konserve tomatikastmes, vaid tuleb üks tõeline ühishaud.

Ossinovski kaotas linnapea koha, aga võib iga hetk tagasi tulla. On ta praegu võitja või kaotaja, seda ma ei oska öelda. Nagu ei jäta kiikumist üksi kiikhobune, enne kui ta kummuli keerata, nii ei jäta oma propaganda pajatusi üksi poliitik.

See on maa, kus isegi võitjad on tegelikult kaotajad, kuna oma võitudest kinnihoidmine ja võimu juures püsimine nõuab „võitjatelt" järjest suuremaid jõupingutusi „sadulas püsimiseks". 

Kurb on elada sellises keskkonnas, kurb ja tülgastav. Kogu poliitilises õuduses ei ole süüdi mitte ainult kollatõbise partei ehk reformarite alatud demagoogid, vaid samavõrra ka nende puudlid kahesajased ja loomulikult sotsiaaldemokraadid.

Kõik tänase päeva kangelased, rohehullude ja globalistidest „piiride avardajate" aktivistid, ei kanna tulevikus mingit vastutust tänasel päeval tehtud sigaduste eest. Karistamatuse tunnetamine annab nende raevule veel suurema jõu. 

Kõik need, kes näevad euroliberite „viimast võitlust", peavad sellele laastavale jõule vastu seisma ja koonduma traditsionalistidest poliitiliste jõudude taha. Ennenägematu võitlus käib – ei rohkem, ei vähem kui inimesena inimeseks allesjäämise nimel.

See võitlus on möödapääsmatu kõigile, kes eelistavad jääda inimesteks ja võidelda stiihia hävitava kaose vatsu. Kunagi tsiviliseerisid roomlased oikumeene. Praegune võitlus on raskem, aga sama vajalik kui iidsetel aegadel. Inimesel on liigina kaotada kõik. Inimeseks jäämine on selle eest võitlemist väärt. 

Kõik Eestis toimuv on vaid pisike osake suurest globaalsest võitlusest. Vahet pole, kas järgmises kevadises valimisvõitluses võidab sotsiaaldemokraatia kahesajalisuse või vastupidi.

Vahet pole, kui suure lahingu suudavad anda omadega lömmis ja kraavis olevad reformarid – neist kõikidest tuleb lahti saada uue riigikogu valimise ajal. 

Praegu on poliitilisel lahinguväljal kõik praegused võitjad tegelikult suured kaotajad.

Ja nende kaotus ajaloo ees tuleb vormistada nende ajalooliseks kaotuseks järgmistel riigikogu valimistel.