Briti ühe tuntuma poliitiku Nigel Farage'i sõnul on valge tudengi tapmine Ühendkuningriigi jaoks sündmus, mis osutab karjuvale vajadusele teha lõpp nurjatutele DIE ja positiivse diskrimineerimise poliitikatele.
Henry Nowaki mõrv tähistab momenti kui Ühendkuningriigi inimesed peavad üheskoos, rahvana, astuma sammu tagasi ja mõtlema sügavalt iseenda üle järele ning küsima, mis kirevase päralt on on meiega juhtunud.
Suurem osa inimestest on kursis jubedustega, mis leidsid aset möödunud detsembris Southamptonis.
Tavaline 18-aastane noormees läks peale sõpradega koos veedetud õhtut koju. Ootamatult sai temast pikka aega kestnud jõhkra noarünnaku ohver.
Teda pussitati mitu korda, aeti tänaval taga ja pussitati taas õõvastava metsikusega.
Rassistliku halvustava kõne süüdistust käsitleti tõsisema kuriteona kui mõrva.
Osutatud metsikus oli juba iseenesest piisavalt halb. Kuid selle muutis kordades jubedamaks ja tekitas avalikkuses äärmist meelepaha sündmuskohale saabunud politseinike käitumine.
Sest see abi, kui see kord kohale jõudis, polnud midagi sellist, mida noor Henry ootas.
Sureva nooruki abistamise asemel keskendus politsei pussitaja venna poolt esitatud süüdistusele, et "neid ründas valge mees ja ahistas rassistlikult".
Teiste sõnadega käsitleti rassistliku halvustava kõne süüdistust tõsisema kuriteona kui mõrva.
Ajal kui Henry maas lebas ja verest tühjaks jooksis, pandi tema käed raudu. Ta suri lebades asfaldil. Viimased sõnad, mida ta oma eluajal kuulis, polnud lohutavad, ega rahustavad julgustused, vaid kuidas politseinik luges talle kalgilt ette tema õiguseid.
Selliseid pilte pole võimalik vaadata ilma tundmata kõikevaldavat viha.
Paljud inimesed mäletavad George Floydi surma Ameerika Ühendriikides. Floydi surm põhjustas õigustatult laialdase arutelu politseitegevuse teemal rassisuhete kaastekstis. Möödus vaid mõni päev ja [Ühendkuningriigi] poliitikud põlvitasid Floydi mälestuseks. Mustad Elud on Tähtsad (BLM) meeleavaldused levisid üle Britannia. Riiklikke mälestusmärke rüvetati ja avalikud institutsioonid tormasid tõestama, milliste rassismivastastega on nende näol tegemist.
Kuid kuhu on jäänud üleriigiline pahameel Henry Nowaki pärast? Kus on poliitikute, valitsusväliste organisatsioonide ja avalike asutuste avaldused? Miks osutatud teemal valitseb niisugune kurdistav vaikus?
Paljude inimeste jaoks kinnitab Nowaki kaasus arusaamist, et Britannia tegutseb vastavalt kahetasandilisele kultuurile, milles mõned ühiskonnagrupid pälvivad suurema kaitse kui teised.
Mille juures tuleb pidada meeles, et selline arusaamine ei tekkinud üleöö. See on tingitud aastakümnete jooksul langetatud poliitilistest valikutest.
Viimase kahekümne aasta jooksul on Ühendkuningriik võtnud vastu ennenägematul määral sisserändajaid. Riiki on saabunud miljonid inimesed.
Paljud neist on head töölised, edukalt lõimunud ja märkimisväärselt panustanud Briti igapäevaellu. Mida peaks kõhkluseta tunnustama.
Koos massisisserändega kehtestatakse DIE ning positiivse diskrimineerimise programme.
Kuid teisalt on samavõrra tõsi, et suur hulk neist inimestest pole lõimunud. Liiga paljudes paikades elavad kogukonnad rööbitist elu. Terved naabruskonnad on tundmatuseni muutunud. Kui inimesed antud teemal oma muret väljendavad, siis nende kriitilistele märkustele vastatakse halvustava hurjutamisega.
Koos massisisserändega kehtestatakse mitmekesisuse, kaasamise ja õigluse (DIE) ning positiivse diskrimineerimise programme. Mille saateks vohab vihakõneseaduste korpuse raamistik.
Tulemuseks on kultuur, milles institutsioonid tegelevad üha enam endateadmuse ja grupikuuluvuse küsimustega.
Tulemused on tänaseks kõigile näha.
Telegraphi ajakirjanik Alison Pearson avalikustas hiljuti e-kirja, mille talle saatis Hampshire'i kogenud politseinik. Kirjas selgitab politseinik, et nende ametlike juhiste kohaselt peavad nad vastama väljakutsetele erinevalt vastavalt väljakutsega seotud inimeste rahvuslikule taustale. Sama politseinik kirjutas samuti edutamise kultuurist, milles on suurem osakaal mitmekesisuse eesmärkidel kui saavutustel.
Kui niisugused väited vastavad tõele, siis peaksid need tegema murelikuks iga kodaniku, hoolimata tema poliitilistest veendumustest.
Politseitöö tulemuslikkus sõltub avalikkuse usaldusest. Avalikkus peab uskuma, et politsei jõustab seaduseid õiglaselt, ilma hirmu ja eelistusteta. Hetkest kui inimesed hakkavad kahtlustama, et rass, religioon elik taust mõjutab seda, kuidas neid koheldakse, hakkab usaldus kuhtuma.
Tõesti, tänapäeva politseitöö üks kõige murettekitavamaid külgi võib olla hirm, mida politseinikud ise tunnevad. Paljud korrakaitsjad paistavad olevat rohkem mures võimalike rassilise kallutatuse süüdistuste pärast kui küsimuste osas, kas nad tegutsevad vastavalt tervele mõistusele ja langetavad asjakohaseid otsuseid. Kui hirm rassismisüüdistuste ees osutub suuremaks kui loomusund aidata eluohtlike vigastustega ohvrit, siis on kindlasti läinud midagi väga valesti.
Tegutseda tuleb kiiresti.
Esiteks peab politseitegevuse uurimise sõltumatu amet (Independent Office for Police Conduct) lõpetama kiirkorras ja läbipaistvalt Henry'i mõrva asjaolude uurimise. Üle tuleb vaadata politseinike käitumise kõik üksikajsad.
Teisena saatsin ma 2. juunil peaprokurörile lord Hermerile kirja, milles palusin vaadata üle tapjale määratud karistus, mis jääb alla soovitatud miinimumile, mis on nähtud ette niisuguste pikka aega kestvate äärmiselt vägivaldsete mõrvarünnakute puhul.
Tapjale määrati eluaegne vanglakaristus, millest ta peab ära kandma 21 aastat. Minu hinnangu kohaselt väärib selline kuritegu eluaegset vangistust.
Üle kõige vajab Britannia siiski laialdasemat kultuurimuutust.
Ühendkuningriigis tuleb ilma vabandusteta tagada, et valged elud on sama tähtsad kui mustad.
Ära tuleb lõpetada valgete vaenulik eelarvamuslikkus, millel on lubatud vohada. Ühendkuningriigis tuleb ilma vabandusteta tagada, et valged elud on sama tähtsad kui mustad. DIE algatused ja positiivne diskrimineerimine tuleb lõpetada. Ilma igasuguste "kuide" ja "agadeta".
Kui osutatud muredele ei vastata, usaldamatus ainult süveneb. Kogukonnad kasvavad veelgi enam lahku. Usaldus avalike institutsioonide vastu jätkab taandumist.
Kuid osutatud muutused nõuavad juhioskuseid. Meelekindlust. Tänasel valitsusel pole kumbagi.
Siseminister Shabana Mahmood kinnitas 2. juunil parlamendile, et "ta ei pea [vähemuste] aupaklikku kohtlemist õigeks". Kuid ilma tegudeta on need ainult nõdrad sõnad.
Kahjuks pole Tööpartei (leiboristid) lihtsalt võimelised tunnistama rassi ja mitmekesisust puudutavat ebamugavat tõde. Mõlemad teemad on liiga sügavalt sööbinud partei institutsionaalsesse kultuuri.
Minu kaastunne Henry Nowaki perekonnale. Mitte ükski pere ei tohiks elada üle niisuguseid kaotuseid ja mitte ühtegi ohvrit ei tohiks kohelda viisil, nagu temaga juhtus.
Osutatud juhtum peaks olema äratuskellaks, mis osutab, et meie rahvuskultuuris on midagi läinud sügavalt valesti. Ühendkuningriigile on vaja olemuslikku kultuurimuutust, mis taaskehtestaks lihtsa põhimõtte: iga kodanikku, sõltumata tema rassist, religioonist ja taustast, tuleb seaduse ees kohelda ühtemoodi.
Ilma selleta, öeldes otse, tuleb mulle hirm peale mõeldes, kuhu riik võib mõne aasta pärast välja jõuda.
Tõlkis Karol Kallas