Atlanticu ajakirjanik Rose Horowitch üllitas pika ülevaate millist mõju avaldab digiajastu funktsionaalsele kirja- ja lugemisoskusele ning niisugused arengud omakorda ühiskonnale.
Optimistid uskusid kunagi, et üleüldine kirjaoskus oli paratamatus. Täna paistab, et lugemise ajastu kujutas inimajaloos lühiajalist kõrvalekallet.
Legendi kohaselt asutas Ptolemaios I 2300 aastat tagasi Alexandria raamatukogu, kuhu ta üritas kokku koguda kõik maailmas kirjutatud teosed. Säilitada inimkonna teadmust.
Aastaks 400 AD oli raamatukogu kadunud. Tänaste ajaloolaste hinnangul polnud selles süüdi niivõrd sõda kui lihtlabane hooletus.
"Pole nii, et [Alexandria] raamatukogu kadumine tõi kaasa "pimeda aja", samuti poleks aidanud selle säilimine sellist ajastut ära hoida," kirjutab klassikalise filoloogia teadlane Roger Bagnall. Raamatukogu lõpp näitas, et pimedad ajad olid juba käes.
Kaks aastatuhandet hiljem on sarnased pimeduse pilved taas kogunemas.
Ameerika Ühendriikides lugesid 2022. aastal vähemalt ühe raamatu läbi vähem kui pooled täiskasvanud inimestest.
Ameerika Ühendriikide Riikliku Kunstide Sihtkapitali, mis koostab kõige ülevaatlikumaid Ühendriikide elanike lugemisharjumuste uuringuid, andmetel lugesid 2022. aastal vähem kui pooled täiskasvanutest läbi vähemalt ühe raamatu. Ainult 38 protsenti lugesid mõnda novelli või lühijuttu. Ameerika [Ühendriikide Inimeste] Ajakasutuse Uuringus, millele vastas 236 000 inimest, tuvastati, et kui 2008. aastal luges iga päev meele lahutamiseks 28 protsenti inimesi, siis 2023. aastaks langes see määr 16 protsendini.
Samuti on raamatud, mida inimesed loevad, võrreldes varasemaga märksa lihtsakoelisemad ja ligikaudu kolmandiku võrra lühemad. Mida kirjutatakse lühemate lausetega. Kui 1958. aastal oli Ühendriikide enimmüüdud teos pikkade ja keeruliste lausetega kirjutava Boris Pasternaki "Doktor Živago", siis 2025. aastal oli selleks noorte täiskasvanute fantaasia "Päikesetõus lõikuse ajal (Sunrise on the Reaping), mis on Näljamängude maailma viimane osa. Täna on noortele täiskasvanutele suunatud fantaasiakirjandus kõige populaarsem žanr.
1975. kinnitasid pooled 20-ndates aastates inimestest, et nad loevad iga päev ajalehte. Täna teevad seda vähem kui kümme protsenti samas vanusegrupis inimestest.
Täna ei ole ligi 30 protsenti ameeriklastest võimelised mitmeleheküljelist teksti ümber sõnastama ja tegema selle põhjal järeldusi. 2017. aastal oli niisuguste inimeste määr alla 20 protsendi.
Enamus ameeriklasi loeb täna uudiseid telefonist ja rüperaalidest. 40 protsenti kinnitab, et neile meeldib rohkem ilmavõrgus uudiseid vaadata ja kuulata kui neid lugeda.
Tekstitükkide plahvatuse hinnaks on võime lugeda tähelepanelikult pikemaid tekste, millesse on kätketud rikas ja keeruline teave.
Kuid ometigi loevad inimesed tõenäoliselt mahus rohkem kui kunagi varem. Muutunud on, mida ja kuidas loetakse. Inimesi pommitatakse e-kirjade, tekstisõnumite, ühismeedia postituste, Redditi lõimede ja Instagrami pealdistega. Tekstitükkide plahvatuse hinnaks on võime lugeda tähelepanelikult pikemaid tekste, millesse on kätketud rikas ja keeruline teave. Niisugust muutust nimetatakse sageli [talitusliku/funktsionaalse] kirjaoskuse kriisiks. California (UCLA) ülikooli närviteadlase Maryanne Wolfi sõnul kaotavad inimesed järjest enam võimet mõelda süvitsi kirjutatu ja loetu teemal. See ei tähenda, nagu inimesed ei suudaks üksikuid sõnu lahti kodeerida. Pigem on tegemist kõrgema järgu arusaamise ja sünteesi võime kadumisega. Teiste sõnadega pole Ühendriikide inimesed kirjaoskamatud. See on pärakirjakeelsus (postliteraarsus; kirjakeele järgne aeg).
Harvardi Ülikooli humanitaar- ja sotsiaalteaduste toetusosakonna asedirektor Margaret Rennix kirjeldab vestlust tudengiga, kellel oli raskusi "vanas inglise keeles" kirjutatud raamatu lugemisega. Süüdi olev raamat oli Anthony Burgessi 1962. aastal avaldatud novell "Kellavärgiga apelsin". (Üliõpilane lasi ChatGPT-l "tõlkida" raamatu hõlpsamini mõistetavasse keelde.)
Lugematus mõjutab inimeste kõige sügavamat mõttemaailma ja ühiskonnas poliitikat ning kultuuri.
Lugemine kujutab rohkemat kui ühte suhtlemise moodust paljude hulgas. Meedia, mida inimesed kasutavad üksteisega suhtlemiseks, annab kuju maailmale, mida inimesed asustavad. Varased inimesed suhtlesid tuhandeid aastaid ainult kõnes (häälega). Lugemise ja kirjutamise leiutamise järel ühiskond muutus. See muutis intellektuaalsete saavutuste kõrval inimeste tunnetust ja poliitikat. Lugemise hääbumine toob kaasa samas suurusjärgus muutused. Lugematus mõjutab inimeste kõige sügavamat mõttemaailma ja ühiskonna poliitikat ning kultuuri. Kuidas räägitakse enda tsivilisatsiooni ajaloost. Lähemalt vaadates näeb, et sellised muutused on juba alanud.
Lugemisoskus pole mitte kunagi olnud inimestele loomulik. Inimestel ei ole kaasasündinud mõtlemise masinavärki, mis oleks nähtud ette rea kirjatähtede sõndakes tõlgendamiseks ja omakorda nende päris maailmaga seostamiseks. Lugemiseks peavad inimesed teatud kõne ja objektide tuvastamise tarbeks kohanenud aju osadele andma uue ülesande. Kirjutamine oskusena ilmus esmakordselt välja 6000 aastat tagasi Mesopotaamias. Tuhat aastat hiljem oli suurem osa inimkonnast jätkuvalt kirjaoskamatu. (Üldisem) kirjaoskus on suhteliselt hiljutine nähtumus, mis sai alguse Johannes Gutenbergi trükipressi leiutamisega* 1440. aastal.
Jesuiidist ajaloolane Walter J. Ong kirjutas 1982. aastal ilmunud raamatus "Kõnekeel ja kirjaoskus": "Kirjutamine muutis inimeste teadvust enam kui ükski teine leiutis."
Kirjutamine muutis inimeste teadvust enam kui ükski teine leiutis.
Ong kirjeldab neuropsühholoogi Alexander Luria teadustegevust, kes rändas 1930-ndatel aastatel mööda Usbekistani ja Kõrgõzstani kaugeid külasid, mis juhtus ajal kui talupoegadele hakati esmakordselt õpetama algset lugemis- ning kirjaoskust. Luria kohtus uuritavatega teemajades, karjalaagrites ja õhtuste lõkketulede ääres. Seal esitas ta inimestele rea küsimusi, mille eesmärgiks oli välja selgitada kui kirjaoskamatult või kirjaoskuslikult talupojad mõtlesid. Luria rääkis neile: "Kaugel põhjas on kõik karud valged. Novaja Zemlja on kaugel põhjas." Mille järel ta küsis, mis värvi on karud Novaja Zemljal. Kirjaoskajatest talupojad olid võimelised süllogismi lõpetama. Kirjaoskamatud samas isegi ei üritanud seda ja selgitasid, et nad pole kunagi põhjas käinud ning selle tõttu ei oska niisugusele küsimusele vastata. Kirjaoskus paistis olevat seotud loogilise ja abstraktse mõtlemisvõimega, mitte ainult sõnade lugemise oskusega.
Ameerika Ühendriikide sündi võib pidada suures osas ajakirjanduse ja rahvaraamatukogude teeneks. Benjamin Franklin kirjutas autobiograafias: "Need raamatukogud parandasid ameeriklaste üldist vestluste taset ja muutsid lihtsa kaupmehe ning talupoja sama targaks kui seda olid suurem osa ülikutest teistes riikides." Ameeriklaste jaoks kujunes [iseseisvuse alguses] teadlik olemisest kodaniku- ja isegi moraalne kohustus.
"Kirjutamine külmutab kõne ja sünnitab sedasi grammatiku, loogiku, retooriku, ajaloolase, teadlase – kõik inimesed, kes peavad pöörama tähelepanu keelele, et näha, mida see tähendab, kus see eksib ja kuhu see välja viib", kirjutas Neil Postman 1985. aastal.
Kirjaoskus pole ühiskonnas kunagi võrdselt jaotunud. Pika aja jooksul ei suutnud suur osa Ameerika Ühendriikide elanikest läbida föderaalset kirjaoskuse testi, seda eriti lõunaosariikides.
Meediateoreetikute kaitsepühak Marshall McLuhan ennustas 1962. aastal, et läänemaailm astub nõndanimetatud "pärakirjakeelsuse" (kirjaoskuse järgsesse) aega. Samal aastal ilmunud "Gutenbergi galaktikas" pakkus ta välja, et niisugune uus ajajärk on juba alanud ja elektrooniline meedia asendab kirjutatud sõna. Toona oli 90 protsendis kodudes televiisor. Kümme aastat varem olid teleriomanikud ainult üheksa protsenti peredest. Telesaadetest oli saamas ameeriklaste peamine uudiste allikas. Keskmine pere veetis päevas teleri ees rohkem kui viis tundi.
Televisioon on Ühendriikide kultuuri esmane endateadmuse omandamise viis.
Samuti muutis televiisor Ühendriikide inimeste elu rütme ja harjumusi. 1985. aastal kirjutas Postman, kes oli McLuhani sõber ja õpilane, raamatu "Meelelahutades ennast surnuks". Ta arutleb, kuidas televiisor on vallutanud inimeste tähelepanu ja muutnud poliitika odavaks meelelahutuseks. "Probleem pole selles, et televiisorist näeb meelelahutust, vaid olukord kui kõiki teemasid esitatakse meelelahutusena," kirjutas Postman. "Televisioon on Ühendriikide kultuuri esmane endateadmuse omandamise viis." Toona istus keskmine perekond televiisori ees iga päev seitse tundi. 2010. aastaks kasvas see aeg ligi üheksa tunnini.
Kui televiisor hõlmas suure osa vaiksest ajast, mida on vaja lugemiseks, siis lairiba ilmavõrk ei jätta kirjanduse jaoks enam pea üldse ruumi. Mitte väga ammu oli ekraanilt lähtuv meelelahutus lõplik. Telesaateid näidati kindlal päeval ja kellaajal. Kui inimene tahtis vaadata filmi, pidi ta astuma läbi videolaenutusest. Sellises keskkonnas olid raamatud konkurentsivõimelised. Vähemalt mõned inimesed panid televiisori kinni ja lugesid enne magamajäämist raamatut.
Täna on ekraanilt lähtuv meelelahutus lõputu. Sellel pole piire. Üks šõu läheb sujuvalt üle teiseks. Inimesed vaatavad telesaateid telefonist, samal ajal hoides silma peal ühismeedial või vahetades sõpradega tekstisõnumeid. Netflix korrutab stsenaristidele, et need ei arvaks, nagu vaatajad pööraksid nende loomingule tähelepanu, mille tõttu peavad nood pidevalt auditooriumile meelde tuletama, mis parasjagu toimub. Niisuguses keskkonnas peab inimesel raamatu lugemiseks jaguma märkimisväärsel määral otsustavust. Suuremal osal inimestest seda pole.
Lõputu kerimine soodustab pinnapealset lugemist, mis tähendab väiksemat omandatud teabemäära. Uuringud näitavad, et digiseadmest lugedes on inimeste teksti mõistmise ulatus väiksem kui seda paberilt tehes.
Täna valitsevad tähelepanumajandust, seda eriti nooremate inimeste hulgas, TikTok, YouTube'i Shortsid (lühiklipid) ja Instagrami Reelsid (filmirullid).
Uuringud näitavad, et digiseadmest lugedes on inimeste teksti mõistmise ulatus väiksem kui seda paberilt tehes.
Põlvkondade muutuseid uuriva psühholoogi Jean Twenge'i uuringud näitavad, et kaheksanda klassi ajaks veedab keskmine laps päevas ühismeedias neli ja pool tundi. Suur osa sellest ajast paistab kuluvat videote vaatamisele, seda sageli kahekordse kiirusega. Isegi tekstisõnumid on võtnud räägitud sõna kuju. Inimesed kirjutavad suurte tunnete väljendamiseks suurtähtedega ja väldivad kirjavahemärkide ametlikkust, kuna see paistab täna välja ebaloomuliku ja isegi karmina. Alla 30-aastane rahvas ei saada enam üksteisele teksti- vaid häälsõnumeid.
Harvardi võrdleva kirjandusloo professor Martin Puchner usub, et lõpuajad on juba käes. Teksti juurde tagasi pöördumine, videost loobumine, näib lootusetult ebatõenäolisena. Võib-olla McLuhan ja Postman ei eksinudki kui ennustasid, et lääne ühiskond muutub pärakirjaoskajaks. Nad tegid seda ainult liiga vara. Maailm, mida osutatud teoreetikud pool sajandit tagasi ennustasid, on täna käes. Kirjaoskuse ajastu paistab olevat lühike periood kõne- ja digitaalse ajastu vahel.
Närviteaduse üks paikapidavamaid avastusi on tõik, et inimeste ajud saavad üha paremini hakkama asjadega, millega nad tegelevad. Kui inimese aeg on täidetud lühikeste videolõikudega, siis lugemisoskus selle kõrval taandub. Inimestel jääb vähemaks taustateadmiseid, mis aitavad kaasa teemade mõistmisele. Iseenesliku massikirjaoskamatuse oht ühiskonda veel ei ähvarda, kuid hääbumas on lugemise poolt õhutatud keerulised tunnetuslikud oskused. Meele raamatukogu laguneb.
Raamatute lugemine kujutab tähelepanuulatuse treenimist.
Raamatute lugemine kujutab tähelepanuulatuse treenimist. Mida rohkem inimene loeb, seda lihtsam on tal lugeda ja seda enam autasustatakse teda uue mõistmisega. Mõne aja lugemise järel muutub see järjest meeldivamaks ja nõuab üha väiksemat pingutust. Kuid samamoodi nagu füüsilise treeninguga, on tõsi vastupidinegi: mida vähem inimene loeb, seda raskem on tal lugeda ja seda konarlikum on teadmiste omandamise tee.
Ühismeedia pakub hetkelist rahuldust. Southwesterni Ülikooli Meditsiinikeskuse pediaatriaprofessor John Hutton võrdleb TikToki kerimist laborirotiga, kes nupu vajutamise peale saab doosi kokaiini – lõpuks ei taheta teha enam midagi muud kui vajutada nuppu. Irvine Ülikooli psühholoogi Gloria Marki sõnul oli 2004. aastal inimeste tähelepanuulatus ekraanil kaks ja pool minutit. 2012. aastaks langes see 75 sekundile. Viis aastat tagasi oli see 47 sekundit. "Inimesed on harjunud sisu kibekiire vahetumisega," selgitab Mark.
Vastuolu on selles, et kuigi videos on rohkem teavet kui tekstis – mitte ainult sõnu, vaid lisaks heli ja liikuvad pildid – ei erguta see sügavamat mõtlemist. Hoopis vastupidi, video heidab vaataja suunas ühekorraga nii palju teavet, et viimasel on keeruline keskenduda selles ükskõik millisele osale. Kaadrid vahetuvad hoolimata asjaolust, kas vaataja neid märkas ja midagi mõistis. Väga vähesed inimesed panevad juhul, kui nad millestki aru ei saa, video seisma, kerivad tagasi ja vaatavad uuesti.
Senine kirjaoskusega tsivilisatsioon pöördub tagasi teatud kirja eelsete kultuuride tavade man.
1982. aastal tähendas Ong, et kaasaegne tsivilisatsioon on sisenemas "teisese suulisuse" faasi, mille käigus senine kirjaoskusega tsivilisatsioon pöördub tagasi teatud kirja eelsete kultuuride tavade man. Kuna välja öeldud sõnad haihtuvad kohe peale väljendamist, siis suulised kultuurid väärtustavad mälu toetamiseks kordamist.
Pole tõenäoline, et Donald Trump on tuttav "Kõnekeele ja kirjaoskusega". Kui ta seda oleks, siis ta tunneks ennast Ongi kirjelduses ära. Trumpi suhtluslaad sobib ideaalselt suulisesse ühiskonda. Ta kasutab epiteete, nagu "väikese energiaga Jeb" (Low-Energy Jeb), "pisike Marco", "unine Joe", mida on hõlbus meelde jätta ja korrata. Ta räägib iseendale vastu, nagu tema varaseid väljaütlemisi poleks salvestatud. Isegi tema kirjutised on tema kõnest pea eristamatud. (Trump eelistab dikteerimist ise kirjutamisele.) Tema ilmavõrgu postitused on tulvil idiosünkraatiliselt paigutatud kirjavahemärke, suurtähti ja hüüumärke. Suur hulk postitustest on vähese tekstiga meemid. Üks selline oli näiteks pilt Ühendriikide sõjalaevast, mis tulistas laserkiirega Iraani sõjalennukit ja mida saatis tekst: "Laserid. Piu, piu, ja LÄINUD!!!"
Trump on Ühendriikide esimene pärakirjanduslikkuse aja president.
Trump on Ühendriikide esimene pärakirjanduslikkuse aja president. Pole võimalik kujutada ette, et ta oleks valitud presidendiks riigis, kus teave levib peamiselt kirjasõna teel. Enne 2024. aasta valimisi näitas NBC tuhande vastajaga küsitlus, et Joe Biden juhtis 49 protsendiga inimeste hulgas, kes lugesid ajalehti. Trump võttis kasutusele suhtlusstiili, mis kasutab ära tänast hajameelset ja vaidlushimulist aega. Austinis asuva Texase Ülikooli emeriit-kommunikatsiooniprofessor Roderick Hart arvab: "Väga palju inimesi, seda eriti kõrghariduse ja ajakirjanduse valdkonnas, mõtlevad temast kui poliitilisest revolutsionäärist. Mina näen tema puhul enamat kui ainult retoorilist revolutsioonilisust."
McLuhan arvas kunagi: "Liberaalne maailm tähendab kirjaoskust." Samamoodi paistab tõsi olevat vastupidine.
Kui rääkida tehisoiust, siis mitmed digitehnoloogiad on kaaperdanud täheleanu ja muutnud koos sellega fokuseeritud lugemise pea võimatuks. Loov kunstmõistus (Generative AI) on esimene tööriist, mis ähvardab kirjutamisoskuse olemasolu.
Kirjutamine on raske. George Orwell võrdles osutatud kogemust "mingisuguse pika ja valuliku haigushooga". Tehisoid pakub hõlpsat leevendust. Probleem on ainult selles, et kirjutamine ei kujuta ainult täpselt kokku pandud mõtete kirja teel väljendamist. Kui see oleks nii, siis kirjutamine poleks raske. Kirjutamine on lahendus, mille kaudu inimesed selgitavad välja, mida nad mõtlevad ja kuidas neid mõtteid edastada teistele inimestele, kes neid veel ei jaga. Georgetowni Ülikooli arvutiteadlane Cal Newporti väitel sunnib kirjutamise protsess inimesi mõlema korrastatud ja lineaarsel moel. See paljastab logisevad mõtted ja viletsad arutluskäigud. Ajaga, mille jooksul vormitakse mõtted sõnadeks, lauseteks ja tekstilõikudeks, saab autor luua uusi seoseid ning tuvastada värskeid sissevaateid.
Mida enam kasutatakse kognitiivsete ülesannete lahendamiseks kunstmõistust, seda hullemini mõjub see kriitilise mõtlemise võimele.
Tehisaru toel kirjutamise protsess on lihtsam. Lõpptulemus on parema kvaliteediga kui paljud inimesed iseseisvalt suudaksid koostada. Kuid selle hinnaks on vaimne areng. Üks Brasiilias korraldatud uuring näitab, et õpilased, kes õpivad kunstteadvuse abil, said üllatuskontrolltöös halvemaid hindeid kui õpilased, kes õppisid ilma tehismõistuse abita. Esimese grupi õpilased jäid teisele alla isegi küsimuste puhul, mis nõudsid ainult järeldamisoskust, mitte konkreetseid teadmisi. Kolmas Ühendkuningriigis korraldatud sadade inimestega uuring näitas, et mida enam kasutatakse kognitiivsete ülesannete lahendamiseks kunstmõistust, seda hullemini mõjub see kriitilise mõtlemise võimele.
Süvamõtlemise oskus muutub aina harvemaks maailmas, milles suur osa inimestest kasutab kirjutamisest hoidumiseks tehisaru. Millega koos muutub süvamõtlemise oskus teistpidi aina olulisemaks. Kunstoid tekitab teksti ülikülluse. Alates 2022. aastast, kui alustas tegevust ChatGPT, on igas kuus üllitatud raamatute arv tänu sellele kolmekordistunud. Sama aja jooksul on samuti kasvanud teadusajakirjadele esitatud tööde arv, millest paljude puhul on vähemalt mingi osa kirjutanud tehiasru.
Ohus pole midagi vähemat kui inimeste võime enda eest mõelda. Kui inimesed muutuvad kirjutamises liiga sõltuvaks kunstoiust, siis koos sellega kaotavad nad oskuse esitada ümberringi toimuva kohta küsimusi ja isegi kujundada iseenda vaateid. Mis on üliolulised inimese võimed. Filosoofi Kwame Anthony sõnul kui neist oskustest loobutakse, siis pole inimesed enam need, kes nad seni olid. Tegemist on väga erinevate olenditega.
Arthur Reed Kimball arutles artiklis "Ajakirjanduse sissetung", kuidas päevaleht selle spordilehekülgede ja kuulujuttude rubriigiga, selle erinevate osade ning slängiga, varjutas raamatuid ja kirjandusajakirju.
Psühholoogi Jonathan Haidti sõnul olid raamatud kunagi kõige olulisem teadmiste, mälu, tarkuse ja moraali allikas. Neid kirjutasid vanemad põlvkonnad, mis anti edasi noortele kultuuri vertikaalse ülekandmise teel. Täna liigub teave horisontaalselt, noorelt inimeselt noorele. Mis teeb suunamudijatest, nagu MrBeast ja TheBurntPeanut Ameerika Ühendriikide kultuuri valvurid. Lugemise taandumine ei pööra maailma pahupidi. See lükkab selle külili.
Toimetas Karol Kallas
*Teksti ladumine (movable type) trükkimiseks mõeldi tänaste teadmiste järele välja 10–11 sajandil Hiinas ja seda täiendati 13. sajandil Koreas. Gutenberg tõhustas märkimisväärselt tinalao ja tindi süsteeme.