Septembri keskpaigas algasid Prantsusmaal valdavalt immigrantide rahutused, mis tänaseks on mõne allika kinnitusel annavad tunnistust lähenevast kodusõjast.
Pariisi Créteili eeslinna Antoine de Saint-Exupéry lütseumis toimus 17. septembril väljaastumine, kus kooliõpilased avaldasid koos õpetajatega meelt kroonilise kaadripuuduse, klasside ülekoormatuse, lagunevate hoonete ja haridussüsteemi alarahastuse vastu. Sealt levisid väljaastumised teistesse Pariisi eeslinnadesse ja sealt omakorda üle riigi. Tänaseks on kooliõpilased suuremas osas vahetanud välja teise ja kolmanda põlve sisserändajad, kes kasutavad ära võimaluse märastemiseks.
Meedia ametlike jutupunktide kohselt on märastejateks ja rüüstajateks jätkuvalt "noored" (les jeunes).
Kuna Prantsusmaal toimuvad järgmise aasta 18. aprillil presidendivalimised, on teema valimisvankri ette rakendanud islamiäärmuslastega ühes paadis istuvate vasakäärmuslaste presidendikandidaat Jean-Luc Mélenchon.
Rahutuste käigus on saanud kannatada riigi 3700 lütseumist ligikaudu tuhatkond. Tõsiselt rüüstatud või põlenud on 24 koolimaja, esmaspäeval 5. oktoobril jäid suletuks 400–500 lütseumi ja lisaks on umbes 735 lütseumihoonet saanud ühel või teisel viisil kergemalt kannatda.
Seni on arreteeritud rohkem kui 5000 inimest, kellest ligikaudu 85 protsenti on alaealised. Meeleavaldajad kaklevad omavahel ja politseiga, ründavad õpetajaid, koolijuhte, tuletõrjujaid ja politseinikke.
Prantsusmaa valitsus käsitleb olukorda kriisina ja pakub välja erinevaid leevendusi. Meeleavaldajate esindajad peavad seda ebapiisavaks ja 6. oktoobriks on kuulutatud välja uus meeleavalduste päev, millega on lubanud ühineda õpetajate ametiühingud.
Nõndanimetatud "õpilaste" meeleavaldusi peetakse osalt tavaliseks "suure Prantsuse õuduse" moodi lahenduseks, kus kõiges on süüdi valitsus, mille pärast peab hakkama märatsema ja mis võtsid tänapäevasema vormi 1968. aasta kommunistliku õõnestustegevuse ajel toimunud "seksi ja õiguste revolutsiooni" ajal.
Kodusõja eest on erinevad jõud riigis hoiatanud aastaid.
Prantsusmaal kirjeldatakse olukorda "liibanoniseerumisena" (libanisation) ehk olukorraga, mis tabas jõukat ja õitsvat Liibanoni pisut liiga hea elu, "enesetapjaliku empaatia" ning massilise moslemite sisserände järel.
Majandusteadlane David Lacalle kirjeldab olukorda:
"Prantsusmaa kukub kokku. Arenenud majanduste hulgas on riigis kõige suurem avalik sektor, tohutu bürokraatia, kontrollimatu sisseränne ja OECD riikide kõige kõrgemad maksud. Riik, millel on kasutada märkimisväärne inim- ja ettevõtjate kapital, lämmaab eraettevõtlust. Mis saaks valesti minna?
Tulemuseks on vandaalitsemine, rahulolematus, seisak ja tohutu võlakriis."
Lacalle'i kirjeldusele võib põhjusena lisada nii president Emmanuel Macroni kui valitsuse madala toetuse.
Toimetas Karol Kallas