Selle nädala juhtkirjas nendib Objektiivi toimetus, et kooseluseadusest on saanud Eesti ühiskonnas demokraatia, õigusriikluse ja hea õigusloome lakmuspaber, mistõttu ütleb see, millise lahenduseni jõutakse, paljugi meie ühiskonna kultuurilise olukorra kohta.
Sel nädalal jõudis Riigikogus esimesele lugemisele kooseluseaduse rakendusaktide eelnõu, mille vastuvõtmiseks on tarvis vähemalt 51 parlamendiliikme toetust. Kui eelnõu võetakse vastu, tähendab see kooseluseaduse läbisurumise lõpuleviimist, ent kui eelnõu jääb vastu võtmata, siis on kooseluseaduse läbisurumisel tekkinud surnud seis.
Igal juhul on selge, et kooseluseaduse läbisurumise püüdlustega seonduv probleemidering on ammu ületanud kooseluseaduse temaatika piirid ning sellest on saanud Eesti demokraatia, õigusriikluse ja hea õigusloome kultuuri lakmuspaber.
Peaks olema elementaarne, et seadust, mille vastuvõtmiseks on tarvis vähemalt 51 Riigikogu liikme poolthäält, ei saa vastu võtta, kui sellele ei leidu parlamendis piisavalt toetust.
Ometi suruti kooseluseadus eelmisel sügisel head õigusloome tava eirates jõuga läbi kõigest 40 poolthäälega. Selleks võeti seadus vastu ilma vähemalt 51 saadiku toetust vajavate rakendusaktideta. Seejuures loodeti, et Riigikogu järgmine koosseis võtab vastu ka kooseluseaduse rakendusaktid ning viib seeläbi kooseluseaduse läbisurumise võiduka lõpuni.
Ent võta näpust: kuni kevadeni valitsuse moodustanud ja kooseluseaduse läbisurumisel algusest peale juhtrollis olnud sotsid ja Reformierakond kaotasid Riigikogu valimistel koguni 12 kohta ning omavad parlamendis varasema 57 koha asemel nüüd vaid 45 kohta. See tähendab, et kooseluseaduse terviklikul kujul läbisurumiseks on nende võimalused valimiste järgselt veelgi ahtamad kui varem.
Kuid selle asemel, et leppida olukorraga ja tunnistada, et kooseluseaduse läbisurumine ilma rakendusaktideta oli viga ning et piisava toetuse puudumisel oleks ainuõige veel jõustumata seadus tühistada, survestavad sotsid ja reformierakondlased teiste fraktsioonide saadikuid, justkui oleks neil kohustus aidata kooseluseaduse läbisurumine lõpuni viia, et nende endi vigu kinni mätsida.
Olgugi et kooseluseaduse § 26 ütleb selgesõnaliselt, et seadus jõustub koos rakendusaktidega, väidavad seaduse pooldajad, et tegelikult ei ole rakendusaktide vastuvõtmine seaduse jõustumise eelduseks ning et seadus jõustub 1. jaanuaril nii või teisiti, tekitades seega juriidiliselt anomaalse olukorra, kus seadus on küll jõus, aga rakendada seda ei saa.
Isegi kui kooseluseadus peaks jõustuma hoolimata sellest, et puuduvad rakendusaktid, millega koos see jõustuma peaks, on selge, et probleemides, mis niisugusel juhul tekivad, on süüdi ühemõtteliselt poliitikud ja parteid, kes eelmisel sügisel kooseluseaduse maksku mis maksab läbi surusid.
Kui aga kooseluseaduse läbisurumine viiakse manipulatsioonide, pettuste ja sobingute abil kõigest hoolimata lõpule, selle asemel et parlamendis toetust mitte omav seadus enne jõustumist tühistada, saadab see ühiskonnale selge sõnumi, et demokraatia, õigusriigi ja hea õigusloome põhimõtted ei maksa Eesti Vabariigis praktiliselt mitte midagi ning et neid austatakse üksnes niivõrd, kui see juhtub ideoloogiliste ja poliitiliste ambitsioonidega sobituma.
Seega on põhjust tähelepanelikult jälgida, millise pöörde asjad võtavad.