24. detsembri hommikul kell 10 kutsus Vene Õigeusu Kiriku tuntud esindaja isa Vsevolod Tšaplin meedia vahendusel rääkima avalikult ja mööndusi tegemata ametnike vargamentaliteedist. Veel samal päeval kell 17 teatas kirik oma ametlikus pressiteates Tšaplini ametist vabastamisest ning tema juhitud kiriku ja ühiskonna koostöö osakonna likvideerimisest. Kas korrumpeerunud kirikuladvik andis põhimõttekindlale dissidendile kinga?
Kõigepealt on selge, et ülempreester Vsevolod Tšaplin on kiriklikust nomenklatuurist välja arvatud ja tal puudub teoreetilinegi võimalus naasta oma senisele ametikohale. Ametlikust teadaandest võib lugeda, et Moskva patriarhaadi kiriku ja ühiskonna koostöö osakond likvideeriti seoses vajadusega senist tööd reorganiseerida ja tõhustada. Niisiis võiks oletada, et ülempreester Tšaplini juhtimise all on mainitud osakond juba aastaid pidurdanud kiriku kontakte riigiga.
Tegelikult näeme, et suhted riigi ja kiriku vahel on alates Nõukogude Liidu lagunemisest muutunud tihedaks. Tõsi, on olnud keeruline taaselustada sõjaväevaimulike institutsiooni ning see tegevus põhineb enamasti isiklikul initsiatiivil. Vanglate kiriklik teenimine on see-eest saanud riigilt palju suuremal määral rohelise tule. Sõltuvalt piirkondlikest iseärasustest ja isiklikest sümpaatiatest, mis mängivad Venemaal palju olulisemat rolli kui läänes, on riigistruktuuride ja Kiriku koostöövormid kas tugevamad või nõrgemad. Pilt on suures riigis väga kirju ning mõnel pool on vaimulikkond läinud kaasa ka kodanikualgatuse korras tekkinud sõjalis-patriootliku kasvatustööga, mille väärtus on omaette küsimus.
1988. aastal, kui Venemaal tähistati ristikäikudega ristiusu vastuvõtmise 1000. aastapäeva, olid Nõukogude Liidu siseministeeriumi väed valmis relvade ja labidatega maha suruma riigivastase elemendi väljaastumisi. Nüüd, pea kolmkümmend aastat hiljem, on Vene kirik olukorra ees, kus ennastsalgavalt kirikut teenivate vaimulike enamuse kõrval leidub entusiastlikke preestreid, kes viivad kiriklikke talitusi läbi Vabastaja-Stalini ja tema marssalite ikoonide all, kummardavad pühakuna kujutatud Putinit, alustavad kommunistliku partei pioneeriorganisatsiooni üritusi ortodoksse palvusega ning õnnistamisega ja korraldavad noorte patriootide sõjalisi laagreid, milles vähemalt ühel korral on olnud kavas ka õigeusklik rusikavõitlus.
Ülempreester Vsevolod Tšaplini vallandamisesse ei või siiski suhtuda ainult kui dissidendi tagakiusamisse, sest mängus on olnud ka isiklikud ambitsioonid ja vastuolud kiriku kõrgemate ametikandjatega, kelle suhtes kiriklik traditsioon nõuab kuulekust. Ametisse astus isa Vsevolod eelmise, Eestist pärit patriarh Aleksius II ametiajal (1990–2008) ning see, et ta suutis oma ametikohal olla nii pikalt, on kindlasti tähelepanuväärne saavutus. Tšaplini juhitud osakond likvideeriti praeguse patriarhi Kirilli ainuisikulise otsuse põhjal ning väliselt toimus kõik äärmiselt kiirelt ning spontaanselt. Küllap on aga igal otsusel oma eellugu.
Hiljuti jäi venelikkust ülimalt hindav ülempreester Vsevolod paastu ajal vahele hamburgeri nautimisega McDonaldsis, ehkki ta ise ei näinud selles mingit pattu. Vaimulik väidab nimelt, et Vene kiriku ja kõnealuse kiirtoiduketi vahel on peetud läbirääkimisi ning on välja töötatud paastumenüü. Sedasinast paastuburgerit ta siis ilmselt nautis hetkel, mille pahatahtlik paparazzi oma telefoni kaameraga jäädvustas. Kiriku mainet kahjustav vahejuhtum võis saada vallandamise ajendiks, kuigi isa Vsevolodi sõnul vabastati ta ametist hoopis sellepärast, et patriarh Kirill ei talu teisitimõtlemist. Ülempreester Tšaplini selgituse kohaselt maksis tema kui veerand sajandit kiriku teenistuses olnud inimese hääl sama palju kui patriarhi oma, kuigi sellega ei olevat viimastel aegadel üldse arvestatud.
Seega – isa Vsevolod kõigutas number ühe autoriteeti. Teda on ka nimetatud Vene kiriku kõige tuntumaks esindajaks patriarh Kirilli kui kirikupea järel. Erimeelsused on loomulikult lahenenud patriarhi kasuks ning oma positsioonist kõrgemale pürginud ülempreester, kellele on antud koguni õigus kanda mitrat ehk piiskoppide bütsantslikku peakatet, on heidetud põrmu. Tänasel päeval ei tea ta sedagi, kas ta saab säilitada preestrikoha oma koguduses.
Patriarhaati on kritiseeritud Kremli võimuladvikuga flirtimise pärast. Vsevolod Tšaplin on samuti väljendanud rahulolematust Vene kiriku passiivsusega võimukriitika osas ning on kutsunud üles ütlema oma resoluutset sõna riigi paljaksvarastamise ja võimu kuritarvitamise kohta. Patriarhi, kes kiidab presidenti igal võimalikul juhul kui rahva päästjat ja eestseisjat, ei saa sellised sõnad puudutamata jätta.
Isa Vsevolodil on nüüd võimalik teha selgitustööd ja kriitikat patriarhi luksusliku elu aadressil. Paraku annab patriarh Kirill selleks palju põhjust nii oma luksusliku korteriga Moskva kesklinnas kui miljoneid dollareid maksva jahi, enam kui kolmkümmend tuhat dollarit maksva kurikuulsa käekella ja mitmete residentsiga Venemaa eri paigus. Patriarhi on juba aastaid süüdistatud korruptsioonis. Seepärast ei ole mõtet imestada selle üle, et kui isa Vsevolod Tšaplin kutsus 24. detsembri hommikul kell 10 meedia vahendusel rääkima avalikult ja mööndusi tegemata ametnike vargamentaliteedist, teatas kirik veel samal päeval kell 17 oma ametlikus pressiteates Tšaplini ametist vabastamisest ja tema juhitud osakonna likvideerimisest. Õnnetu (paastu)hamburger sattus olema lihtsalt valel ajal vales kohas.
Patriarh Kirill on oma sõnul juhtunust šokeeritud ning seletab isa Vsevolodi sõnavõttu psühhiaatriliste probleemidega. Ülempreester Tšaplin on aga seisukohal, et patriarh rikub Kiriku sinodaalsuse põhimõtet, on usurpeerinud vaimuliku võimu Vene kirikus ning ei täida oma rolli kristluse eeskõnelejana, vaid tegeleb riigi juhtkonna positsioonide kindlustamisega. Kuigi isa Vsevolod ennustab kirikupeale peatset ametist ilmajäämist tänu kirikus valitsevale sisekliimale, on see kõige tõenäolisemalt siiski vaid emotsionaalne väljaütlemine, mitte reaalselt toimuvate protsesside kirjeldus.
Kõige selle juures ei ole olulisim see, kes kellega Kremlis käib või käis. Ja ka mitte see, et ülempreester Vsevolod Tšaplin jäi kirikukriitikute rõõmuks vahele paastureeglite rikkumisega ja netis saab vahvat pilti jagada. Ega ka asjaolu, et patriarh säilitas oma positsiooni ning kriitikud võivad jätkata rääkimist teemal, et kõik kirikuteenrid on pätid ja vargad. Olukord ei ole ju sugugi uus, sest iga sugupõlv peab lõpuks tõdema, et maailm on ka nende lahkudes täpselt samasugune, kui see oli enne neid. Kõik, mis toimub, on juba olnud. Ka võitlus kõrgkiriklike kirikuvürstide ja vaesuses teenimise ideaalide järgijate vahel on kestnud sajandeid.
Olulisim on pigem see, et erinevalt Lääne-Euroopast, kus näiteks müüakse kirikuid pubideks, mošeedeks ja avalikeks käimlateks, on Ida-Euroopas ja Venemaal suuresti säilinud kodanike ja vaimulikkonna seas tahe kaitsta ennast, oma kultuuri ja tõekspidamisi ning selle nimel ollakse valmis ka ohvriteks. Ülempreester Vsevolod Tšaplini kriitika kiriku ja riigi ladviku eluviiside ja riigi ressursside ebarentaabli kasutamise (loe: varastamise) osas langes soodsale pinnale ja ta leidis oma avaldustega poolehoidjaid nii vaimulike kui kodanike seas.
Tema väljaütlemiste hulgas oli muidugi ka selliseid mõtteid, mis panevad kukalt sügama. Näiteks venekeelse elanikkonna aitamine kõikjal lähivälismaal on tõlgendatav õnnistuse andmisena invasioonile väljapoole Vene Föderatsiooni piire. Ülempreester ongi avaldanud arvamust, et Ukrainas toimuvale reageeris Venemaa loiult ning sündmustega kaasajooksvalt, mitte neid ennetades. Siinkohal peaks meeles pidama, et antud juhul räägib vaimuliku suu läbi oma riigi kodanik, kes vaatab poliitilist elu oma mätta otsast.
Palju kriitikat on leidnud tema mõte "ortodokssest pangandusest", mida võiks vormilt näha ühisabikassana, sisuliselt riigi monopoli taastamisega rahanduses. Samas on ju fakt seegi, et praegune pangandussüsteem ei ole mingil moel suunatud ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamisele, vaid rahavoogude suunajate ja omanike võimalikult kiirele ja turvalisele rikastumisele. Isa Vsevolod Tšaplini ideed on aga nimetatud ka võimaluseks arendada eetilist, ligimese teenimisele suunatud äritegevust.
Kiriku ja ühiskonna koostöö osakond oli siiani Vene kirikus üheks olulisemaks asutuseks, kuna reguleeritav valdkond oli reaalselt toimiv. Venemaa kirikuelu iseloomustabki elanikkonna tunduvalt kõrgem kaasatus koguduste ellu ja Kiriku toimimisse. Kaks või kolm aastakümmet on kirikuelu perspektiivist äärmiselt lühike aeg, ent selle ajaga on Vene kirik saavutanud väga tugeva positsiooni ühiskonnas. Võib öelda, et kui 1980. aastate lõpus algas Eestis lühiajaline kirikute taasavastamine, siis Venemaal algas see varem ja kestab siiani.
Loomulikult on kolme dekaadi jooksul protsessid stabiliseerunud ja andnud põhjust ka kriitikaks, nagu kõik, mis inimestega seotud. Fakt on aga see, et meie ajal vajab Euroopa senisest enam Kiriku häält, nagu seda on tõdenud ka ülempreester Vsevolod Tšaplin. Mitte võimude ette kummardumist, vaid prohveti häält nagu siis, kui Naatan sõitles ülekohut teinud kuningas Taavetit. Kui Naatan oleks oma suu kinni hoidnud, ei oleks ta olnud oma kutsumuse vääriline.
Ülempreester Vsevolod Tšaplin ei ole prohvet. Ta on oma tugevuste ja puudustega tavaline inimene nagu me kõik, ent tal on head organisatoorsed võimed, oskus süüvida asjaolude olemusse ning näha neist johtuvaid tagajärgi. Kiriku ülesanne ei ole jagada võimu valitsejatega, vaid seista selle eest, et valitsejad kasutaksid oma volitusi ligimesearmastusega, kogu rahva hüvanguks. Ja vajadusel peab Kirik andma võimudele ka vastu näppe, et mõistus koju tuleks. Olgu selle hinnaks siis ajalikud ebameeldivused ja raskused.
Objektiiv.ee