Tiibeti usujuhi dalai-laama moraalne seisukohavõtt, et Euroopast ei tohi saada araabiamaad ja et põgenike kohus on naasta oma kodumaale, annab silmad ette nii mõnelegi kirikutegelasele, rääkimata poliitikutest, kirjutab Veiko Vihuri.
Tiibeti budistlik usujuht dalai-laama, kes elab Hiina okupatsiooni tõttu alates 1959. aastast eksiilis, ütles pagulaste teemat kommenteerides päevalehele Frankfurter Allgemeine Zeitung järgmist: "Pisut paremal järjel oleval inimesel on kohus neid aidata. Teisalt on neid praegu liiga palju. Neid on nii palju, et praktikas muutub see raskeks."
Usujuht lisas, et Euroopa, eriti aga Saksamaa ei saa muutuda araabia riigiks. "Ka moraali seisukohast arvan, et põgenikud tuleks vastu võtta ainult ajutiselt… Eesmärgiks peaks olema see, et nad naasevad oma riiki ja aitavad seda üles ehitada."
Nende lausetega on kogu nn pagulaskriisi moraalne aspekt tabavalt kokku võetud – paremini, kui nii mõnigi ligimese aitamisest rääkida armastav kirikutegelane on seda teinud. Jah, me aitame tõelisi põgenikke, nagu suudame, kuid neid ei saa tulla nii palju, et vastuvõtjad neile viimaks alla jäävad. Ja kui poliitikud ja nn inimõiguslased kõnelevad pagulaste-migrantide siiajäämisest otsekui mingist enesestmõistetavusest, siis on see sügavalt ebamoraalne. Põgenike kohus on vahetu ohu möödudes minna tagasi oma koduriiki ja hakata seda üles ehitama.
Tiibeti 14. dalai-laama Tenzin Gyatso elab küll ise pagulasena Indias, kuid tiibetlaste kogemusest lähtuvalt mõistab ta loomuldasa põlisrahva õigust elada oma isade maal, kõneleda oma emakeelt ja järgida oma kultuuritavasid, ilma et väljastpoolt tulijad võtaksid enesele õiguse võõras kodus peremeest mängida.