Jurist ja Public Banking Institute'i president Ellen Brown selgitab avalik-õiguslike pankade loomise vajalikkust, mis võimaldaks kõikide kaupade ja teenuste hindasid ulatuslikult langetada ning kaotaks vajaduse riigivõlgade järele.

Raamatus "Occupy Money" kirjeldab professor Margrit Kennedy hämmastavat fakti – tõsiasja, et 35–40% kõikidest maksetest, mida me elu jooksul sooritame, kulub võlgade intresside katteks. Jutt käib intressidest, mida me oleme sunnitud maksma pankuritele, finantsistidele ja võlakirjade omanikele, kes omandavad sedasi 35–40% kogu majandussüsteemis loodavast rikkusest.

Raamat kirjeldab süsteemi, kus ostukeskustes ringlev raha jõuab vaesemate ühiskonnakihtide käest finantssektorisse mehhanismi abil, mis ei vaja toimimiseks ahnust, vaid mis töötab automaatselt erapanganduse vundamendiks oleva matemaatilise paratamatuse alusel. Varjatud tribuut pankadele tuleb üllatusena suuremale osale inimestest, kes elavad õndsas eksituses, et kõik, mis neil pruugib intressiorjusest vabanemiseks teha, on tasuda oma krediitkaardi makseid tähtajaliselt ning vältida isiklike laenude võtmist.

35–40% kõikidest maksetest, mida me elu jooksul sooritame, kulub võlgade intresside katteks.

Kennedy demonstreerib, kuidas kõik tootmisahela osadeks olevad kaupmehed, tarnijad, hulgi- ja jaemüüjad on oma tegemistes täielikult krediidist sõltuvad. Seda "tänu" asjaolule, et töötavad majandussubjektid on kohustatud maksma tööjõu ja materjalide eest enne, kui valmistoode valmib ning arved lõpptarbijatelt umbes 90 päeva jooksul tasutakse.

Sellisel viisil lisab iga tootmisahela lüliks olev majandussubjekt oma tootmiskuludele intressikulud – kulud, mille maksab kinni lõpptarbija. Kennedy toob näiteid intressimaksete osakaaludest erinevate igapäevaselt tarbitavate kaupade ja teenuste koguhinnast Saksamaal, kus keskmiselt 12% prügiveo, 38% joogivee tarbimise ja 77% rendimaksete koguhinnast kulub intresside katteks.

Ülaltoodud näitajad on võetud Saksa Keskpanga andmetele tuginevast uurimusest, mille teostas ökonomist Helmut Creutz. Kuigi nimetatud arvud kehtivad Saksamaa majapidamiste 2006. aastal tehtud väljaminekute kohta, on sarnane statistika käibiv ka USA finantssektori kasumite puhul, mis 2006. aastal moodustasid hämmastavad 40% kõikidest USA ettevõtete ärikasumitest. Sedasi ületasid USA finantssektori 2006. aasta kasumid 1980. aasta näitaja (7%) viiekordselt.

2006. aastal moodustustasid finantssektori kasumid hämmastavad 40% kõikidest USA ettevõtete ärikasumitest.

Antud statistika peegeldab ilmekalt, kuidas pankade varad, finantskasumid, intressikasumid ja väljastatud võlgade kogumaht on kasvanud geomeetrilises progressioonis. Finantssektori kasumi hüppeline kasv on olnud võimalik üksnes reaalmajanduse arvelt, kus sissetulekud saavad kasvada vaid lineaarses progressioonis.

Faktid on järgmised: 2010. aastal omas 1% USA populatsioonist 42% kogu riigi finantsrikkusest, samal ajal kui 80%-le rahvastikust kuulus vaid 5% finantsvarade kogumahust. Dr Kennedy uurimus ilmestab, kuidas intressimaksed, mida 80% majanduspüramiidi põhja moodustavatest majandussubjektidest maksavad püramiidi tipus paiknevale 10%-le, kujutavad endast sisuliselt rõhtsalt regresseeruvat vaesusmaksu.

Eksponentsiaalne kasv on olemuslikult jätkusuutmatu. Loomulikku jätkusuutlikku kasvu iseloomustavad üksnes logaritmilised kasvukõverad, mille tõusunurk (kasvumäär) kahaneb progresseerudes, jõudes küpses faasis ühtlasele nivoole. Eksponentsiaalne kasv kujutab endast logaritmilist jätkusuutliku kasvu kõverpeeglis – see algab aeglaselt, edenedes ajalisel teljel kuni jõuab punktini, kus toimub plahvatuslik kasv. Eksponentsiaalset kasvu esineb parasiitide kolooniates, vähktõve arengus ning… (panganduses kasutatava) liitintressi puhul. Moment, mil parasiit ammendab peremeesorganismis peituva toiduvaru, on ühtlasi ka momendiks, mil toimub kasvukõvera järsk kokkuvarisemine.

Eksponentsiaalset kasvu esineb parasiitide kolooniates, vähktõve arengus ning… (panganduses kasutatava) liitintressi puhul.

Enamus inimesi usuvad, et liitintressi püünistest pääsemiseks piisab üksnes oma arvete õigeaegsest tasumisest. Paraku on selline arusaam ekslik, kuna liitintress on "sisse programmeeritud" enamikesse kinnisvaralaenudesse, mis USA-s moodustavad 80% kõikide väljastatud laenude kogumahust. Liitintressi kasutatakse ka juhtudel, kui krediitkaardi arved ei ole tasutud lepingulise maksepuhkuse perioodi vältel, millele järgnevalt hakatakse intressimakseid kasvatama igapäevaselt. Isegi juhul, kui te tasute oma krediitkaardi võla maksepuhkuse perioodi vältel, on intressimääraks keskmiselt 2-3%, kuna müüjad, kellelt te kaupa ostate, lisavad kaardikulud hüvise hinnale.

Ka deebetkaardid, mis on sisuliselt klassikalise tšekiraamatu tänapäevaseks vasteks, sisaldavad ebaproportsionaalseid kulusid. Näiteks Visa MasterCard ning selle vahendusel sooritatud tehingu mõlemal poolel asetsevad pangad nõuavad igalt kaardimakselt 44 senti ja seda vaatamata asjaolule, et kaardimakse teostamise kulu ei ületa pankade jaoks keskmiselt 4 senti.

Kuidas saada intressitulud tagasi?

Kui meie majandus toimiks finantssüsteemi alusel, milles tarbijatelt kogutud intressid tagastatakse majandussubjektidele, oleks meil ühe hetkega võimalik langetada kõikide toodete ja teenuste hindu 35%.

Intressiorjusele üles ehitatud rahasüsteemi tagajärjed on hämmastavad. Kui meie majandus toimiks finantssüsteemi alusel, milles tarbijatelt kogutud intressid tagastatakse majandussubjektidele, oleks meil ühe hetkega võimalik langetada kõikide toodete ja teenuste hindu 35%. See omakorda tähendaks, et summa, mis võimaldab meil tarbida täna kahte ühikut kaupa või teenust, võimaldaks homme osta kolme samaväärset hüvist, kasvatades sedasi inimeste kuupalga tegelikku ostujõudu hetkega 50% võrra.

Intressimaksete tagastamise otsest süsteemi ei ole kerge luua. Samas on olemas vägagi lihtne lahendus, kuidas pankade poolt intressidega omandatud mittetöine tulu oleks võimalik majandussubjektidele tagastada. Kõik, mida selleks on vaja teha, on luua riiklik pangandussüsteem, kus võlgadelt teenitud intresside kasumitest saaksid avaliku sektori varad. Sedasi teeniksid pangandussüsteemi kasumid ühist hüve, kas inimeste ja ettevõtete madalama maksukoormuse või täiustatud avalike teenuste ja infrastruktuuri kujul.

Laenates raha üksnes riiklikult pangalt, võiksid kõik valitsused vabaneda täielikult intressiorjusest. See on rahanduspoliitiline valik, mille langetamine on andnud alati erakordselt häid majandustulemusi, nagu tõestavad ilmekalt Kanada, Austraalia, Argentiina ning paljude teiste riikide näited.

2011. aastal oli USA föderaalvalitsus sunnitud intressimaksetena tasuma 454 miljardit dollarit ehk summa, mis moodustas üle kolmandiku kõikidelt füüsilisest isikust maksukohustuslastelt kogutud 1100 miljardist dollarist. Juhul, kui USA valitsus oleks saanud krediiti otse föderaalreservilt – asutuselt, mis võib oma bilansilehele luua piiramatus koguses raha –, olnuks võimalik USA füüsiliste isikute tulumaksu langetada kolmandiku võrra.

Selleks, et pankade poolt intressidega omandatud mittetöine tulu majandussubjektidele tagastada, piisab vaid ühest sammust – riikliku pangandussüsteemi loomisest.

Juhul kui valitsused laenaksid raha riiklikelt keskpankadelt, oleks võimalik kõikide riigivõlgade täielik kustutamine. Bernard Lietaer ja Christian Asperger toovad oma raamatus "Raha ja jätkusuutlikus: puuduv lüli" (Money and Sustainability: The Missing Link) näitena esile Prantsusmaa, mis kattis oma krediidivajadused ajavahemikus 1946–1973 laenates riiklikult Banque de France'ilt. 1973. aastal muudeti seadusandlust viisil, mis keelas riigipangast raha laenamise, sundides Prantsusmaa rahandusministeeriumit pöörduma rahaliste vahendite hankimisel erapankade poole.

Raamatu autorid kirjeldavad graafikute abil, mis juhtus Prantsusmaaga pärast riigipangast laenamise keelustamist. Juhul kui Prantsusmaa oleks jätkanud oma kulutuste finantseerimist laenates riigipangast, oleks Prantsusmaa riigivõlg langenud 21%-lt 8,6%-ni. Selle asemel kasvas see 21%-lt 78%-ni. Raamatu autorid demonstreerivad, kuidas riigivõlgade plahvatusliku kasvu põhjuseks ei ole tegelikkuses vastutustundetult kulutavad valitsused, vaid liitintressil põhinev rahasüsteem!

Lahendus, mis sobib mitte üksnes föderaaltasandile

Oluline on mõista, et intressiorjusest vabanemine on võimalik mitte üksnes riigi jaoks, vaid ka lokaalsel – osariikide ja omavalitsuste – tasandil.

Vaatleme näitena Californiat. 2010. aasta lõpuks oli osariigi võlakoormuse kogumaht kasvanud 158 miljardi dollarini. Sellest summast tervelt 70 miljardit dollarit ehk 44% moodustasid intressimaksed. Juhul kui California oleks laenanud iseendale kuuluvalt pangalt, oleks osariik 70 miljardi dollari võrra rikkam. Selle asemel, et intressimaksete katteks koondada töölisi, kärpida avalikke teenuseid ning võileivahinnaga osariigi vara maha müüa, oleks võinud laiendada avalike teenuste võrku ning parandada lagunevat infrastruktuuri.

Juhul kui valitsused laenaksid raha riiklikelt keskpankadelt, oleks võimalik kõikide riigivõlgade täielik kustutamine.

Ainus USA osariik, mis omab tänasel päeval iseendale kuuluvat hoiupanka, on Põhja-Dakota. Kummalise kokkusattumusena on Põhja-Dakota Ameerika Ühendriikide ainsaks osariigiks, mis ei olnud mõjutatud 2008. aasta panganduskriisist ning mille eelarve on igal aastal ülejäägis. Muuhulgas on (osa)riiklikku panka omav Põhja-Dakota kõige kõrgema tööhõivega, kõige madalama läbikukkunud hüpoteeklaenude ning kõige madalama halbade krediitkaardi laenude tasemega osariik USA-s.

Maailmas kuulub 40% pankadest avalikule sektorile. Enamus nendest pankadest asuvad riikides, mis jäid 2008. aastal alguse saanud panganduskriisist suuresti puutumata. Tegemist on nn BRIC riikidega – Brasiilia, Venemaa, India ja Hiina. Need on riigid, kus elab 40% maailma rahvastikust. Ajal, mil lääneriikide majandus kiratseb, on BRIC riikide majandused viimasel dekaadil kasvanud 92%.

Ka linnadel ja maakondadel on teoreetiline võimalus luua oma pangad, kuid USA-s ei ole antud mudelit senini välja arendatud. Põhja-Dakotale kuuluv Põhja-Dakota pank seevastu kindlustab kohalike omavalitsuste poolt väljastatud võlakirju, mis säästab viimaseid nii "võlakirjahaide" ja spekulantide survest kui ka Wall Streeti emissioonikorraldajate kõrgete tasude eest. Sedasi välistatakse muuhulgas oht, et võlakirju emiteerinud omavalitsused avastavad ennast valel pool intressivahetustehinguid, mida emissioonikorraldajad nõuavad "kindlustusena".

Üks paljudest linnadest, mis on maksnud Wall Streeti "kindlustus-skeemi" eest rusuvat hinda, on Philadelphia, mille kaotused ulatusid 500 miljoni dollarini ainuüksi intressivahetustehingute tõttu (sellest, kuidas vahetustehingud toimivad ning kuidas need on seotud hiljutise LIBORi skandaaliga, saab lugeda siit). Käesoleval kuul kutsus Philadelphia linnavolikogu kokku erakorralise istungi, et arutada, kuidas katta intressimaksetest põhjustatud eelarveauke. 30. oktoobril avaldatud artiklis "Kas avalik-õiguslikud pangad suudavad lõpetada Wall Streeti hegemoonia" lahkab Willie Osterweil plaani, mille esitas nimetatud istungil jõulises kõnes Mike Krauss – avaliku panganduse instituudi juhataja.

Kraussi poolt välja pakutud lahendus oli järgida Islandi mudelit: lihtsalt keelduda maksmast. Krauss pakkus intressiorjusest vabanemiseks maksetest keeldumise seni, kuni võlausaldajatest pangad on valmis vastu võtma mõistlikud maksetingimused. Oma kommentaaris nimetab Osterwell Kraussi plaani "radikaalseks", kuna see tähendaks, et linn kaotab oma soodsa krediidireitingu, mis omakorda tähendaks raskusi laenamisel tulevikus. Kuid Kraussi plaanis leiab krediidiprobleem lihtsa lahenduse linna poolt loodava avalik-õigusliku panga näol, mis võimaldaks linnale luua selle tuluallikate põhjal krediiti selle  asemel, et sõltuda Wall Streeti pankadest.

Aeg lahenduseks on küps…

Avalik-õiguslikud pangad on lahendus, mida võib esmapilgul tõepoolest nimetada "radikaalseks". Ent tegemist on lahendusega, mille enesestmõistetavus on praeguseks ajaks saanud ilmselgeks. Selleks ei ole vaja olla raketiteadlane, et mõista kuidas avalik-õigusliku pangandussüsteemi väljaarendamine võimaldaks valitsustel jätta intressidena makstavad summad endale, kasutades lisatulu selleks, et investeerida intressid tagasi lokaalsesse majandusringlusesse.

Kennedy ja Creutzi uurimused näitavad, kuidas antud meede võimaldaks saavutada avaliku sektori sääste 35-40% ulatuses. Kulusäästud oleksid kõikehõlmavad, ulatudes madalamatest maksudest laialdasemate avalike teenusteni. Muuhulgas võimaldaksid avalik-õiguslikud pangad turustabiilsust nii valitsustele, laenajatele kui ka tarbijatele, muutes panganduse majandust toitvaks, mitte majandusest toituvaks nähtuseks.

Artikkel avaldati algselt portaalis Asia Times. Artikli tõlkis Adrian Bachmann ning eesti keeles ilmus see algselt Objektiivi eelkäijaks olnud portaalis De Civitate 2012. aasta detsembris. Ellen Browni lähemalt selgitust avalik-õigusliku panganduse vajalikkuse kohta saab vaadata alltoodud videost.