Tšehhist pärit Euroopa Parlamendi liige Tomáš Zdechovský räägib usutluses Objektiivile Norra lastekaitse inimõiguste rikkumistest: "Kui ma esimest korda viibisin Norras olin ma tõsiselt üllatunud, kui paljudel inimestel olid isiklikud kogemused Barneverneti tegevusega seoses ja kui jubedad need olid." Intervjueerib Objektiivi toimetaja Markus Järvi.

Markus Järvi: Kuidas te kirjeldaksite kõige üldisemalt Norra lastekaitseorganisatsiooni Barneverneti tegevust ja sellega seonduvaid probleeme?

Tomáš Zdechovský: Pean tunnistama, et ma olin väga üllatunud, kui ma esimest korda kuulsin Barneverneti tegevusest. Ma ei suutnud uskuda, et 21. sajandil ühes kõige demokraatlikumas riigis, nagu Norra ennast maailmale esitleb, toimub lastekaitseorganites midagi nii problemaatilist.

Kui ma esimest korda viibisin Norras, olin ma tõsiselt üllatunud, kui paljudel inimestel olid isiklikud kogemused Barneverneti tegevusega seoses ja kui jubedad need olid. Kui ma vaatan Norra olukorda praegu peale seda, kui alustasime protestidega selle uskumatu organisatsiooni vastu, on palju asju muutunud. Ent muutused toimuvad väga-väga aeglaselt. Nad rääkisid meile toona, kuidas nad tahavad muutusi ja kuidas tuleks Barneverneti tööd parandada, aga see on väga aeglane protsess.

MJ: Paljud inimesed küsivad, kuidas laste meelevaldne võõrandamine lastevanematelt on Norras, mis peab ennast üheks parima elatustasemega ja demokraatlikuma süsteemiga riigiks maailmas, üleüldse võimalik. Mida te neile inimestele vastaksite?    

TZ: Kui te uurite uusmarksismi, siis leiate, et seal leidub hulganisti üksikasju, mis seletavad Norra lastekaitse praegust olukorda. Neomarksistid räägivad mitmel puhul, et lapsed ei kuulu mitte nende vanematele, vaid riigile. Selline on ka Norra lastekaitsesüsteemi arusaam: lapsed on mingil viisil riigi omand, mida riik peab ka kaitsma. Laste õigused asetsevad kõvasti kõrgemal kui perekonna õigused. See on vale ja sellise nägemuse väljakujunemise eest vastutavad kümneid aastaid tagasi kasutusele võetud väga ohtlikud ideed, millest lähtudes on üritatud lapsi "kaitsta", selle asemel et kaitsta normaalset perekonnaelu. See on vale.

MJ: Mida nad tegelikult tahavad? Kas nad tahavad lapsi kaitsta või soovivad nad ikkagi eemaldada lapsi nende perekondadest?

TZ: Tõepoolest. Mitmetel puhkudel ei räägi me enam lastekaitsest. Paljudel kordadel nad lihtsalt võtavad lapsed ära ja ei suuda kuidagi loogiliselt põhjendada, miks lapsed on oma vanematelt ära võetud. Üks näide on Tšehhist pärit Eva Michaláková kaasus, kus lasteaiakasvataja ütles, et ta pole küll kindel, aga ta arvab, et laste isa oli poisse seksuaalselt ära kasutanud. (Norra lastekaitseamet võttis Norras elavalt Eva Michalákovált ära kaks last. Kaasus tekitas Tšehhis avaliku skandaali, mille käigus võrdles Tšehhi president Miloš Zeman Norra lastekaitse tegevust Natsi-Saksamaa Lebsenborni praktikatega – MJ.)

Toimus pikk uurimine, mille käigus jõudsid Norra politsei ja kohtusüsteem järeldusele, et mingit seksuaalset ärakasutamist pole eales aset leidnud. Lapsi aga sellegi poolest tagasi ei antud. Põhjenduseks toodi, et lapsed ei taha ilmselt enam oma vanematega olla ja on juba kasuvanematega ära harjunud. Kui vaadata aga videosalvestust vanemate ja laste kohtumiselt ja kuulda, mida seal räägitakse, siis on selge, et see pole tõsi.

Lastele meeldib olla oma vanematega, aga Barnevarnet raiub oma rida, kuna hooldusperedesse antud laste pealt saab raha. Tulemuseks on see, et kui Norra lastekaitse lapsed kelleltki juba ära võtab, ei taha nad neid enam tagasi anda.

Asi ei ole lastekaitses. Mitmel korral põhjendatakse otsust lapsi mitte vanematele tagasi anda sellega, et lapsed saavad kasuperes Norra kasvatuse ja neile õpetatakse Norra väärtusi. Miks ei anta lapsi tagasi nende bioloogilistele vanematele, ei oska lastekaitseametnikud pahatihti asjalikult põhjendada.

Nad võetakse ära kuni nende 18-aastaseks saamiseni. Lapsevanemad ei saa oma lastega kontakteeruda, nad ei saa neid näha. Ja see ei päde mitte ainult lastevanemate, vaid ka vanavanemate puhul, nagu juhtus Eva Michaláková kaasuses.

Neid nähtusi oleme meie Euroopa Parlamendis harjunud kritiseerima Natsi-Saksamaa puhul, ent see, mis Norras toimub, on samaväärne.

MJ: Mis juhtub lastega, kes oma vanematelt ära võetakse?

TZ: Alguses on lastel kontakt oma vanematega kord kuus. Siis tuleb aga Barnevernet välja ideega, et parem oleks lapsevanemate ja laste kontakt katkestada, kuna vanematel võib esineda peale laste vaatamist mõningaid psühholoogilisi probleeme. Seejärel näevad lapsevanemad oma lapsi vaid paar korda aastas. Viimaks saavad lapsevanemad saata oma lastele vaid kirju, ent siis lõpetatakse seegi ning vanematele öeldakse, et te olete väga halvad vanemad ja lapsed ei peaks nendega enam kontakti hoidma. Lõpus lapsed eraldatakse oma vanematest täielikult ja vanemad ja kogu perekond ei saa lastega enam kontakteeruda. Seejärel tehakse algust lapsendamisega. Kui vanemad on nõrgad, adopteeritakse lapsed kahe-kolme aasta jooksul. Kui vanemad võitlevad, siis lapsi otseselt ei adopteerita, vaid nad pannakse kasuperekondadesse.

MJ: Kas teil on statistilisi andmeid, kui palju lapsi sellisel viisil ära võetakse ja kui palju perekondi on selliste tragöödiatega seotud?

TZ: Statistikat on väga raske saada. Mina pole kunagi saanud ametlikku vastust ei Norra peaministrilt, ei ministrilt, kes vastutab laste heaolu eest, ega ka Barnevernetilt endalt. Nad on öelnud, et neil pole statistikat, või siis on vastanud liiga üldiselt. Mina olen teinud arvutusi ja ma ei usu, et see number on väike. Minu enda meeskonna andmebaasis on juba 1200 last, kes on viimase kolme-nelja aasta jooksul oma vanematelt ära võetud. Kui minna Facebooki mõnda salajasse gruppi, kus vanemad räägivad oma lugudest, siis on selge, et probleemseteks perekondadeks ei tunnistata pelgalt immigrandid, vaid ka segaperekonnad ja väga vaesed Norra perekonnad.

MJ: Kui palju juhtumitest on tõsised, kus lapsi on vaja tõepoolest aidata ja kui palju on Norra lastekaitsjate poolt väljamõeldud kaasuseid?

Meie kahe ja poole aastase uuringuga oleme jõudnud tulemuseni, et tõeliselt problemaatilisi perekondi on laste eemaldamisjuhtumitest umbes 25 protsenti – need on perekonnad, kus kasutatakse narkootikume, alkoholi jms. Ülejäänud juhtumite osas pole aga perekonnad probleemsed. Kui näiteks Eestis elavad inimesed, kes on vaesed ja mitte eriti intelligentsed, ent nad soovivad hoolitseda oma laste eest ja pakkuda neile oma armastust, siis on selge, et me ei saa eeldada, et seepärast vanemad ei hoolitse oma laste eest. Mitte igaühe IQ pole 140, ent sellest hoolimata armastavad nad oma lapsi. Kui tekib elementaarseid probleeme, siis on vaja perekondadega tööd teha ja suhelda. Lahenduseks pole laste äravõtmine, vaid perekondade toetamine ja aitamine, et lapsed saaksid viibida oma bioloogiliste vanemate ja õdede-vendade seltsis. Vahetevahel on perekonnas probleeme, ent nad vajavad vaid abi, et saada normaalseks perekonnaks.

MJ: Me oleme rääkinud Norrast, ent kuidas on olukord teistes Euroopa maades, nagu näiteks Saksamaa, Rootsi ja Soome?

TZ: Mul on ette näidata kaasuseid Ühendkuningriigist, ent seal harrastatakse normaalset kommunikatsiooni. Kui ma sealse lastekaitseameti käest midagi küsin, siis mulle vastatakse. Mitmetel juhtudel on lapsed ära võetud siiski hädaolukorras. Mõned kaasused on meie perspektiivist kaheldavad, ent neid on vaid 5–10% kõikidest juhtumitest. Olukord Saksamaal on sama. Sealsed võimud räägivad meiega ja pole probleemi nendega kõnelda ja lahendusi otsida. Nad on tavaliselt väga avatud lahendustele. Nad ei esitle oma lastekaitse ametit parimana ja ei ütle ära nõupidamisest. Soomes ja Rootsis on mõningaid Norra mõjutusi, aga mulle tundub, et mida rohkem nad näevad ajakirjanduse kaudu Norra süsteemi, seda suurem kartus neil selle vastu tekib. Norra lastekaitseamet on väga iseseisev ja mulle tundub, et mitte keegi ei kontrolli nende tegutsemise motiive. Soomes ja Rootsis nii ei ole. Seal on võimalus leida teisi lahendusi. Peale meeleavaldust Norra ja sealse lastekaitseameti vastu on Rootsi ja Soome hakanud oma enda lastekaitset ümber korraldama.

MJ: Kuidas see, mis nn lastekaitse vallas parasjagu toimub, on kooskõlas Euroopa Liidu inimõiguste doktriini arengutega?

TZ: Nagu teada, jälgib Euroopa Liit oma liikmesriikide inimõiguste-alaseid arenguid. Norra puhul pole seda loomulikult aktiivselt tehtud, ent peale meie tööd ja meeleavaldusi on see teema esile tõstetud Norra ja Euroopa Liidu vahelises komitees. Alati pole Euroopa Liidul aga piisavalt informatsiooni Norra lastekaitseameti kohta. Meil on aga selle teema kohta väga palju andmeid ja me tahame seda jagada ning arutleda Barneverneti vigade üle. Paljudes teistes maades pole mitte keegi süstemaatiliselt selle teemaga tegelenud.

MJ: Mida on tehtud Barneverneti osas ja millised on tulemused?

TZ: Me oleme alustanud tööd inimestega, kes on Norras praegu väga aktiivsed, ja me soovime selle olukorra muutmist poliitiliste vahendite abil. Sooviksime, et Norra järgmistel parlamendivalimistel oleks esile seatud ka kandidaat, kes võiks olukorda tuua muutusi. Inimesed väljast saavad Norras kriitika osaliseks, aga me vajame üha rohkem ja rohkem Norra kodanikke, kes oleksid Norra ühiskonnas kohal ja selle teema esile tõstaksid. Kui mina kritiseerin Norrat, siis paljud ei usu mind, et olukord on väga halb. Mõni aasta tagasi oli Barneverneti usaldus 93%, aga peale paari aastat on olukord muutunud. Meiega on liitunud palju inimesi, kelle hulgas on ka psühholooge, kes on kunagi töötanud Barneverneti heaks ja nüüd toetavad meid. Samamoodi on meiega liitunud mitmed juristid ja Norra õigusinsitutsioonide töötajad, kes soovivad esile kutsuda reformi.

MJ: Seega on lootust, et Barneverneti tegevus võetakse luubi alla ja reformitakse tulevikus?

Jah, ma tõesti loodan seda. Vaadates kui palju juhtumeid on viimasel ajal lahenduse leidnud, kasvõi Bodnariu perekonna laste ja mitmete teiste puhul, siis arvan et meie töö ja surve on aidanud väga palju. Loodan, et üha rohkem inimesi küsivad nende kaasuste kohta tõde ja nii saadakse Barnevernet kontrolli alla.

MJ: Suur tänu, härra Tomáš Zdechovský, oli meeldiv teiega vestelda. Soovin teile kõike paremat selles väga olulises töös!

TZ: Soovin teile ilusat päeva ja tänan teid töö eest, mis neid juhtumeid aitab välja tuua!