Propagandat tegev meelsusmeedia, mida hellitavalt peavooluks nimetatakse, jäetakse üha suuremal määral mängust välja. Sellist suhtumist ilmutavad uued poliitilised jõud, kes mõistetavatel põhjustel katkestavad lihtsalt suhted neid senini maani materdanud ja nende kohta võltsuudiseid levitanud meediaga, ütleb Markus Järvi nädalakommentaaris. 

Nädalapäevad tagasi asus kogu peavoolumeedia levitama võltsitud luureraportile baseeruvaid uudiseid Donald Trumpist. Sellega tõestas peavool nii meil kui ka mujal oma kohest valmisolekut levitada võltsuudiseid, kui need ainult sobituvad pahempoolse maailmanägemusega ja näitavad halvas valguses nende poolt mustatud antikangelasi.

Iseenesestki mõistetavalt pole vähemalt meie peavool peale ühte Delfi artiklit teinud selles osas mitte ühtegi avalikku vigadeparandust. Täpselt samamoodi toimiti omal ajal ka Sihtasutusega Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks, mis teatavasti asetati Eesti Päevalehe artiklis "samasse paati" Malofejevite, Jakuninite ja vaat et vana Putini endaga.

Seosed olid meelevaldsed ja ilma igasuguse faktimaterjalita, mis oleks vähegi kinnitanud esitatud süüdistusi – teiste sõnadega puhas fabrikatsioon ja fake news. Ent nagu Trumpi võltsuudisegi puhul, ei öelnud keegi vähimatki vabandust. Süüdistused olid esitatud, vale oli liikvele lastud, nüüd vaadake ise, kuidas hakkama saate. Nii toimib meedia, mis ennast "kvaliteetajakirjanduseks" tituleerib.

Eelmiste nädalate luureraporti kaasus pole aga meedia kallutatust arvesse võttes ilmselt mingi erand, vaid vähemalt mõnede vilepuhujate arvates pigem reegel. Alles hiljuti suri Saksamaal südamerabandusse ajakirjanik Udo Ulfkotte, kes töötas aastaid Konrad Adenaueri fondis ja Frankfurter Allgemeine Zeitungi toimetajana. Mitmetes oma raamatutes nagu "Gekaufte Journalisten" ehk maakeeli "Äraostetud ajakirjanikud" kirjeldas ta detailselt, kuidas oli aastaid pidanud treima ja avaldama artikleid, mis pärinesid otseselt kas CIA või Saksamaa Liitvabariigi välisluureteenistuse BND koridoridest ja mille sisuks oli ühemõtteliselt NATO agenda ajamine.

Ulfkotte väitel oli olukord nii drastiline ning objektiivsest ja faktidele põhinevast ajakirjandusest olid paljud kajastused nii kaugel, et tema südametunnistus ei lubanud tal mängu enam kaasa teha. Ta lahkus ajakirjaniku ametist ja temast sai üks Saksa kuulsamaid "vilepuhujaid". Ulfkotte hinnangul polnud modernne meedia paljudes spektrites midagi muud kui lääne globalistlikku agendat edendavate eriteenistuste propagandakanal.

Kui me võrdleme seda olukorraga enne ja pärast Trumpi valimist, kus korporatiivne meedia omandab tervikuna Trumpi igast küljest materdava nuia kuju, pole vanameedia propagandakanali staatuses vist pea kellelgi enam sobilik kahelda.

Hiljutise näitena võime tuua kasvõi artikli paari päeva tagusest Postimehest, mis refereerib tuimalt Independentit ja annab mõista, et rahva poolt valitud presidendi mõrv tuleks põhimõtteliselt küll kõne alla, ent oleks siiski liiga "närvesööv" ja mitte eriti "kena" viis demokraatlikult valitud presidendi "eemaldamiseks".

Selline artikkel oli pandud rahulikult esiküljele ja kedagi nagu ei häirigi eriti, et arutus käib selle üle, kas Donald peaks saama kuuli või oleks parem ta siiski mingi üldise mässuga maha võtta.

Ent jõujooned hakkavad muutuma. Propagandameedia jäetakse mängust lihtsalt välja. Kõige ilmekamaks näiteks on Trumpi enda reaktsioon CNN-i teeneka reporteri küsimusele Trumpi esimesel pressikonverentsil. Saksa erakond Alternatiiv Saksamaale (Alternativ für Deutschland, AfD) teeb umbes sama.

Käesoleva nädala lõpus aset leidval suurkonverentsil, kus esinevad teiste seas ka Marine Le Pen ja Geert Wilders, jääb valeuudiseid levitav peavoolumeedia lihtsalt ukse taha. Loomulikult kõlab juba praegu Saksa peavoolumeedia ulgumist, ent see ebasünnis hääl ei liiguta varsti enam kedagi.

Sellises olukorras jätab näiteks Trumpi materdanud CNNi president Jeff Zuckeri hiljutine väide New York Magazine'ile antud intervjuus, et tema telekanali usaldusväärsus on "kõrgem kui kunagi varem", juba suhteliselt meeleheitliku mulje.

Annaks taevas, et me ei elaks põnevatel aegadel, ütlesid vanad hiinlased. Meeldib see meile või mitte, ent nendel aegadel me praegu just elame.