Serbia arst Stojan Adasevic hakkas abordi õigustatuses kahtlema ebatavaliste unenägude tõttu. Ta nägi imeilusat välu täis mängivaid ning naervaid lapsi ja noorukeid. Nad olid vanuses 4 kuni 24. Tema eest jooksid nad hirmunult minema. Vaikides vaatas teda üks musta ja valgesse rüüsse riietatud mees. See unenägu kordus ööst öösse ning arst ärkas üles, kaetud külma higiga. Ühel ööl küsis ta mehelt, kes ta on.
Serbia arst Stojan Adasevic seadis end valmis järjekordseks rutiinseks "operatsiooniks". Üheksandaks abordiks valmistuv naine soovis vabaneda sellestki lapsest. Doktor Adasevici pihtide vahele jäi lapse tuksuv süda. Nii meenutab seda päeva doktor dokumentaalfilmis "The First Hour".
Adasevic on nüüd abordivastase liikumise liider Serbias, pärast seda, kui ta erinevatel andmetel on teinud 48 000 kuni 60 000 aborti. Tema enda arvates on pöördumise põhjustajaks kaks asjaolu – rida ebaharilikke unenägusid ja üks eriti häiriv kogemus sellest, mis pidi olema rutiinne protseduur:
"Avasin üsa, purustasin platsenta, looteveed tulid ära ja võisin asuda oma abordivahendiga töö kallale. Ma haarasin millestki, muljusin seda veidi, eemaldasin selle, mille olin kätte saanud üsast ja heitsin lauale laotatud kangatükile. Vaatasin ja nägin kätt, üsna suurt. Laps võis olla kolme või nelja kuu vanune.
Selles eas on sündimata laps täielikult formeerunud koos sõrmede ja varvastega. Kõik organid ja kehalised funktsioonid on olemas. Tal on sõrmejäljed ja ta kopsud vamistavad end ette eluks väljaspool üsa. Adasevic jätkab:
Keegi oli ajanud lauale joodi ning käsi kukkus selle ligi nii, et närvilõpmed sattusid vedelikuga kontakti. Mis juhtus? Vaatasin ja ütlesin endale: "Mu Jumal! Käsi liigub iseenesest." Sellest hoolimata jätkasin tööd oma tangidega, jälle leidsin midagi, purustasin selle ja tõmbasin välja, mõeldes: "Ärgu olgu see jalg." Ja ma tõmbasin välja jala. Tahtsin selle asetada ettevaatlikult lauale, käest eemale. Kui ma oma kätt langetasin, paukus mu selja taga uks. Võpatasin ja haare andis järgi. Jalg sooritas salto ja maandus käe kõrvale. Nägin, et käsi ning jalg mõlemad tõmblesid iseenesest joodi toimel. Sellest hoolimata suunasin oma instrumendi üsasse ja jätkasin purustamist. Mõtlesin endamisi, et täielikust pildist on nüüd puudu süda. Jätkasin tegevust, purustasin ja purustasin, kuni olin veendunud, et olen seal ära tükeldanud kõik, mis vaja, ja tõmbasin veel kord tangid välja.
Arvasin, et tegemist on kondipuruga, asetasin jäänused lauale ja, mõelda vaid, nägin seal inimsüdant, tõmblevat ja värelevat ja löövat, löövat, löövat. Arvasin, et lähen hulluks. Nägin, kuidas südamelöögid jäid üha aeglasemaks, kuni lõppesid. Keegi ei näinud seda, mida nägin mina omaenda silmadega, ega võinud olla rohkem veendunud kui mina – ma olin tapnud inimolendi."
See kummaline ja kohutav kogemus avas Adasevici silmad õuduse ees, mida ta oli kogu aeg teinud. See võimas esmakohtumine sündimata olendi "inimsusega" oli täielikus vastuolus selle koolitusega, mida ta oli saanud. Adasevic kirjeldab dokumentalistidele oma igapäevast rutiini aborditohtrina: "Oli päevi, mil tegin 20 või 35 aborti päeva jooksul. Töötasime viis päeva nädalas…"
Teda oli õpetatud suhtuma loodetesse kui alamatesse olenditesse. Elu pidavat algama siis, kui laps on sündinud. Kui kostub esimene nutt. Sinnamaani ei ole inimene midagi muud kui organ naise kehas, kasvaja. Kasvaja eemaldamine naise kehast ei ole mõrv. Mõrvata saab vaid sündinud ja nutnud last. Kui loode ei ole häält teinud, ei ole tegemist inimesega ega tema mõrvamisega. Kui lapsest taheti lahti saada, suruti ta kohe pärast sündi vette, et ta tõmbaks õhu asemel kopsudesse vett ega teeks kunagi häält. Et keegi seda mõrvaks ei peaks.
Aborti ja vastsündinu mõrva ei peetud siis kuriteoks ning need olid moraalselt aktsepteeritavad ja legaalsed.
Adasevici sõnul lõi ta abordi õigustatuses kahtlema, kui hakkas nägema ebatavalisi unenägusid. Ta nägi imeilusat välu täis mängivaid ja naervaid lapsi ning noorukeid. Nad olid vanuses 4 kuni 24. Tema eest jooksid nad hirmunult minema. Musta ja valgesse vaimulikurüüsse riietatud mees vaatas teda vaikides. Unenägu kordus ööst öösse ning arst ärkas üles, kaetud külma higiga. Ühel ööl küsis ta mehelt, kes ta on.
""Minu nimi on Aquino Thomas ("Miks just tema?" avaldas doktor hiljem imestust). Miks sa ei küsi, kes on need lapsed?" küsis Püha Thomas minult selles unenäos. "Nemad on need, kelle sina oled tapnud.""
(Aquino Thomas olevat olnud ise seisukohal, et poisslapse lootesse siseneb hing 40 päeva pärast eostumist, tütarlapsesse 80 päeva pärast, ent sellega ei ole paljud selle pühaku uurijad nõus.)
Kuigi ultrahelitehnika võimaldas toona juba looteid ja nende liikumist näha, ei puudutanud see doktor Adasevicit kunagi nii tugevalt, kui nähtud unenäod. Pärast eelkirjeldatud kogemust ja unenägusid teatas ta haigla juhtkonnale, et ta ei soovi enam abortijana tegutseda. Keegi ei olnud sotsialistikus Jugoslaavias selliste avaldustega varem esile tulnud ja tema pöördumine elupoodajaks läks kalliks maksma. Tema palka vähendati poole võrra, tütar vallandati töölt ning poeg ei saanud luba astuda ülikooli.
Adasevic on pingutanud, et muuta südameid ja meeli. Tema initsiatiivil lasti Serbia televisioonis eetrisse elupooldav dokumentaalfilm. Tema pöördumislugu on dramaatiline, ent samas inspireeriv.
Oma elu eest võlgneb ta tänu teisele abordiarstile, kelle vea tõttu jäi ta ellu.
Lühendatult tõlkinud Roland Tõnisson