Mexico City Policy ei ole suutropi seadus, vaid Hea Uudis, mis päästab Aafrikas paljude sündimata laste ja nende emade elud, kirjutab Obianuju Ekeocha.
Möödunud nädalal (23. jaanuaril – toim) pälvis USA president Donald Trump meedia tähelepanu, ennistades Mexico City Policy nimelise seaduse, mille eelmine president Barack Obama kaheksa aastat tagasi tühistas.
Mexico City Policy on seadus, mille kehtestas 1984. aastal tollane USA president Ronald Reagan ning mille kohaselt kõik mittetulundusühingud, mis soovivad saada riiklikku rahastust, peavad nõustuma tingimusega aborti kui pereplaneerimisvahendit USAst väljaspool mitte pakkuda ega propageerida.
Seadusega kindlustatakse, et USA riiklik rahastus ei lähe tuntud aborti propageerivatele organisatsioonidele nagu Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit (International Planned Parenthood Federation, IPPF), Marie Stopes International (MSI) ja Ipas, kui nimetada vaid mõnda neist. Need organisatsioonid said president Barack Obama valitsuselt miljoneid dollareid maksumaksja raha ning on seda kasutanud, ehitamaks ideoloogilisi liivalosse üle kogu maailma. Nende organisatsioonide eesmärk on olnud eemaldada abordilt häbimärk ja levitada seda kõikidesse maailma riikidesse.
Just seepärast ongi abordi toetajad üle kogu maailma väljendanud ahastust ja meeleheidet – see seadus on kui esimene suur laine, mis nende kaheksa aasta jooksul ehitatud liivalossi poole sööstab.
Oleme juba kuulnud organisatsioone nagu Guttemacheri Instituut (millel on tihedad sidemed IPPF-iga) väitvat, et kui IPPF ja sarnaste vaadetega organisatsioonid kaotavad USA riikliku rahastuse, kannatavad ja surevad selle tõttu paljud aafrika naised.
Tegelikult lugesin ma lausa hinnangut, mille kohaselt minu koduriigis Nigeerias sureb Mexico City Policy tagajärjel igal aastal 3000 naist. Probleem on selles, et väite autoriks on dr Ejike Oji, kes on organisatsiooni Ipas kohaliku haru (väga hästi makstud) juht. (Ipas on USA organisatsioon, mis survestab aastaringselt Aafrika poliitikuid aborti legaliseerima – USA maksumaksja raha eest.)
Ennekõike seisneb probleem aga selles, et kuivõrd suurem osa Aafrika kultuure väärtustab elu alates eostamisest, pole enamikule tavalistest aafriklastest meelepärane (või on lausa solvav), et USA või mõni teine lääneriik on aastaid rahastanud organisatsioone, mis Aafrikas aborte läbi viivad.
Vastupidiselt sellele, mida abordihiiglased ja nende liberaalidest toetajad täna oma New Yorgi luksuskorteritest hüüavad, võetakse Mexico City Policy kõikjal Aafrikas avasüli vastu. Põhjuseid selleks on palju, alljärgnevalt toon välja mõned neist:
1) Aafrikas tegutsevate abordipakkujate rahastamise näol on tegu äärmusliku sekkumisega teiste riikide siseasjadesse. 80 protsenti Aafrika riikidest on abordivastased ning seda mitte ainult kehtivate seaduste, vaid ka rahva ülekaaluka elupooldava hoiaku tõttu (lähtudes Pew' uuringukeskuse 2014. aasta andmetest). On tõsiasi, et abort on seaduslik USAs, Ühendkuningriigis, Saksamaal, Prantsusmaal ja enamikus maailma rikkaimatest riikidest. Ent samavõrd tõsi on see, et enamik Aafrika riike põlgavad abordi kui sündimata laste tapmise jätkuvalt ära. Keelduda aborti seadustamast tähendab nende jaoks kaitsta oma laste elusid. Rikkama riigi valik seda vaadet eirata ja sellest hoolimata abordiorganisatsioonide tegevust toetada, jätkates seega ideoloogia levitamist, mida enamik aafriklasi peab ebamoraalseks, on hea näide kultuurilisest imperialismist. Riikidevahelise kahepoolse suhtlemise üks peamisi aluseid peaks olema arusaam sellest, et igal rahval on oma valitseja, seadused, eluviis, vaated ja väärtushinnangud, mida teine peab austama.
2) USA valitsuselt saadud abiraha aitab organisatsioonidel tegeleda abordikultuuri edendamisega kõige nõrgemate ühiskonnaliikmete seas. Näiteks Marie Stopes International, kelle puhul USA valitsuse poolne rahaline abi moodustab 17 protsenti abirahade sissetulekust, teostab igal aastal 3,3 miljonit aborti ja abordiga seotud protseduuri. Teine abordihiiglane on Rahvusvaheline Pereplaneerimise Liit, kes teostab igal aastal miljon aborti.
Need on ahastamapanevad numbrid, eriti arvestades asjaolu, et enamik neist abortidest on tehtud kindlas sihtgrupis – kõige vaesemate ja haavatavamate juures. Neid aborte võiks näha ka kaasaegse eugeenika vormina, meetmena, mis kindlustab, et ainult planeeritud, privilegeeritud ja täiuslikud lapsed saavad loa siia ilma sündida.
3) Humanitaarabi raha, mis antakse abordiorganisatsioonidele, on raha, mida ei kasutata tõelise tervishoiu, hariduse, toidu ja joogivee tagamiseks.
Tegelikkuses ei panusta organisatsioonid nagu MSI ja IPPF oma ideoloogilist tööd tehes Aafrika kogukondade ehitamisse või tõelisesse arengusse. Nende asutuste toetamise asemel saaks abirahasid anda organisatsioonidele, kes töötavad koos aafriklastega, edendamaks viimaste arengut ja heaolu, samas nende kultuurilisi vaateid ja väärtusi austades.
4) Lähtudes nende endi majandusaruannetest, on abordiorganisatsioonid niigi väga hästi rahastatud (me räägime siin miljonitest dollaritest) paljude Euroopa riikide poolt, kelle südametunnistust Aafrikas tehtavate abortide rahastamine kuidagi ei vaeva. Lisaks saavad need organisatsioonid raha isiklikest fondidest nagu Bill and Melinda Gates Foundation, Buffet Foundation, Hewlett Foundation ja teised samalaadsed fondid, kes on oma erahuvi näidanud rahvastiku vähendamise programmide vastu eriti Aafrikas.
5) Avaldatud on mitmeid raporteid väärravi, ressursi väärkasutamise ning patsientide ja töötajate väärkohtlemise kohta mõnedes neist organisatsioonidest.
Näiteks kaevati MSI kolm aastat tagasi kohtusse ühe endise töötaja poolt, kes süüdistas neid illegaalsete abortide teostamises Ugandas. Ka Sambiast väljasaatmise põhjuseks 2012. aastal oli ebaseaduslik abordipraktika. Ideaalses maailmas peaks seesuguste jõleduste kordasaatjad jääma ilma igasugusest riiklikust rahastusest. Aga me ei ela ideaalses maailmas.
6) Enamik neist organisatsioonidest väidab oma kodulehtedel, et on seotud abordi propageerimisega arengumaades, kus abort ei ole seaduslik. Reaalselt tähendab see võimumängu kogu Aafrikas, mille käigus hästi rahastatud lääne organisatsioonid survestavad agressiivselt Aafrika riikide parlamente ja ÜRO delegaate, arvestamata seejuures miljonite tavaliste aafriklastega, kes on jätkuvalt legaliseeritud abordi vastu – mistahes tingimustel. Samal ajal korraldatakse Aafrika juhtide meelsuse muutmiseks erakohtumisi, konverentse viie tärni hotellides, koosviibimisi välismaistes kuurortides ja glamuurseid üritusi, mis kõik on kinni makstud USA valitsuse dollaritega.
Tõsi, leidub inimesi ja organisatsioone, kes Mexico City Policy taaskehtestamisega kaotavad miljoneid dollareid. Nemad ongi need, kes on selle seaduse nimetanud "suutropi seaduseks". Võibolla tundub seadus suutropina, sest takistab neil nautimast riigi poolt kinni makstud hingehinnaga õhtusööke ja pööraselt kallist veini. Või käimast mööda Aafrika riike, kuulutamas, et abort on tervishoiu vorm. Või hoopis seepärast, et seadus takistab neil lubamast hüvesid Aafrika poliitikutele, kes on nõus neid toetama.
Mexico City Policy ei ole suutropi seadus, vaid Hea Uudis, mis päästab Aafrikas paljude sündimata laste ja nende emade elud.
Tõlkinud Maria Vooglaid