Kirjanik (:)kivisildnik tunnistab, et meie rahva funktsionaalse lugemisoskusega pole asjad just kõige paremini, isegi rahu ajal ei saa Eesti oma põhiseaduslike ülesannetega hakkama ning kui sul ikka oma tahet pole, siis oled zombi, ori või mõni muu elajas, ent mitte inimene.
Alustuseks uurin (:)kivisildniku käest lahendust ühe hirmsa ja mind juba pikemalt piinava probleemi osas.
Kas meie laulupeol on ikka 250 aasta pärast veel tulevikku või mitte, nagu osaliselt lubab ja nagu ei luba ka Margus Tsahkna programmis Isamaa 2.0?
Kirjaniku arvates pole Eesti ülesandeks Saksa kultuuri edendamine, mille me pealegi oleme laenanud lätlastelt, kes, muuseas, saavad oma asjadega paremini hakkama kui meie.
"Lätis võib laulupidu säilida, ent siin, kus on sõda oodata ja riik ei tule isegi rahu ajal oma asjadega toime, on asi täbar," lohutab (:)kivisildnik väites, et olukorras, kus Eesti kultuurgi on meil veel puha kaitsmata, ei ole ka Saksa kultuuri säilimisel ka erilist lootust.
Vestleme (:)kivisildniku kirjaniku rollist, poliitilistest vaadetest, tööstuslikust tekstitoodangust, kodumaise luule antoloogiast ja kultuurist kui ellujäämise mehanismist.
Eelkõige aga naerame, sest mulle tundub, et pisaraid pole ammu enam kummalgi. Vaesed ajad.
Vaadake lisa videost!