Usk föderaliseeruvasse ja multikultuursesse Euroopa-projekti on rohujuure tasandil igal pool kadunud. See tähendab ainult üht: pigem varem kui hiljem kukub Euroopa Liit kokku, kirjutab Objektiivi toimetus juhtkirjas Eesti eesistumise algul.
Täna tähistatakse Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise algust. Tallinna väisavad Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker ja Euroopa Ülemkogu president Donald Tusk.
Vabaduse väljakul lõbustavad rahvast ansamblid-artistid Metsatöll, NOEP, Winny Puhh, Genka, Kukerpillid ja paljud teised. Linnarahvast tervitavad kontserdil Juncker ja Tusk isiklikult koos Eesti Vabariigi peaministri Jüri Ratasega.
Eesti Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise moto on "Ühtsus tasakaalu kaudu". Eesistumise ettevalmistamist korraldava Riigikantselei sõnul on Eesti kui eesistujariigi ülesandeks leida tasakaal liikmesriikide erinevate seisukohtade, traditsioonide ja huvide vahel, et saavutada Euroopa kodanike jaoks parim võimalik tulemus.
"Usume, et Euroopal on piisavalt palju ühist, leidmaks edukalt lahendused kõigile väljakutsetele ning kasutamaks ära kõiki meie ees avanevaid võimalusi. Peame hõlbustama avatust nii meie majanduses kui ka ühiskonnas, kindlustades samas turvalisuse ja julgeoleku," räägib eesistumist tutvustav veebilehekülg Eesti prioriteetide kohta.
Eesti prioriteete on neli: avatud ja uuendusmeelse majandusega Euroopa, turvaline ja kaitstud Euroopa, digitaalne Euroopa, kus andmed saaksid vabalt liikuda ning lõpuks kaasav ja kestlik Euroopa.
Tühjad sõnad, õõnsad väljendid, reaalsusest irdunud suhtekorralduslikud tooted, mis kumisevad bürokraatlikust nürimeelsust. "Usume, et Euroopal on piisavalt palju ühist…" Kas keegi tõesti usub nendesse sõnadesse? Kas kellelgi, kaasa arvatud nende sõnade autoritel, on usku, et Euroopa Liit võiks üha kasvava bürokraatia ja sellega seonduva tohutu laristamisega, Itaalia ja Hispaania hinge vaakuva pangandussektori ja negatiivse tootlusega võlakirjadega, massiimmigratsiooni ja multikulti päev-päevalt kuhjuvate probleemidega, rahvast üha enam irduvate ja reaalsuse ilmset mittemõistmist demonstreerivate võimukeskustega ning Euroopa föderaliseerimist igatsevate ja rahvusriigi ideed demoniseerivate globalistlike ideoloogidega kujutada endast midagi muud kui paratamatult ligineva katastroofi retsepti?
Riigid ja impeeriumid rajanevad oma kodanike usul – usul ja veendumusel, et riigil või impeeriumil on mõte, et poliitiline kehand kannab endas edasi sedasama ideed, mis tuksub kõikide kodakondsete rinnus.
Riigid ja impeeriumid rajanevad oma kodanike usul – usul ja veendumusel, et riigil või impeeriumil on mõte, et poliitiline kehand kannab endas edasi sedasama ideed, mis tuksub kõikide kodakondsete rinnus. Ent just usk föderaliseeruvasse ja multikultuursesse Euroopa-projekti on rohujuure tasandil igal pool kadunud. See tähendab ainult üht: pigem varem kui hiljem kukub Euroopa Liit sellisena, nagu me seda tunneme, kokku.
Samas on teada, et mida lähemale liiguvad impeeriumid oma hukule, seda kramplikumaks, tehislikumaks, tühjemaks ja kõledamaks muutub valitseva klassi retoorika, mis üritab teha head nägu süstimaks masside teadvusesse seda, mida neil endalgi enam pole: usku ellu, usku, et valitud tee on hea ja õige ning sellel koidab ees tulevik. Tänapäeva Euroopa Liit seda teha ei suuda.
Meiecundi mees üks korsakov see vaatas tähti
Kahju et ta vaatas pooleks murdus kaelaluu
Nende Vabaduse väljaku kontserdil esineva ansambli Winny Puhhi eurolaulu "Meiecundi mees üks korsakov läks eile Lätti" sõnade saatel, ühes Junckeri ja Tuskiga, võivad kodanikud, kes parajasti Lätti alkoholi järele pole läinud, vaadata sinist tähelippu ja uuendada oma usku Euroopa Liidu projekti, mis Eesti pool aastat kestval eesistumisel peaks viima meid helgesse tulevikku.
Palju õnne!