Mu härrad!
Suur kõne, mille siin eile pidas härra Cortina ja millele ma nüüd nii lühidalt kui võimalik vastata püüan, ehkki see oli, nagu märgati, suhteliselt pikk, kujutas endast ei midagi muud kui ekstrakti, ja nimelt ekstrakti eksitustest, millesse progressipartei langenud on. Need eksitused kujutavad aga endast jällegi ekstrakti, kõikide nende eksituste ekstrakti, mis on ligi kolme sajandi tagusest ajast kuni tänaseni esile kerkinud ja on tänapäeval enam-vähem kogu inimühiskonna rahutustesse ja korralagedusse paisanud.
Härra Cortina ütles juba oma kõne alguses selle otsekohesusega, mis teda iseloomustab ja tema andekust tõendab, et ta on juba ise mitmeid kordi olnud ligidal kahtlustele, et kas tema põhimõtted on ikka õiged ja kas tema ideed pole äkki mitte kahjulikud, sest neid ideesid on alati jaganud ainult opositsioon ja mitte kunagi valitsus. Ma tahan nüüd selle kohta härrale esinejale vastuse anda, nii et isegi lühikese järelemõtlemise peale selle üle muutub tema kahtlus kindlaks veendumuseks. Tema ideed pole mitte valitsuspartei, vaid opositsiooni omad ja seda lihtsalt sellepärast, et need on opositsiooni ja mitte valitsemise ideed. Mu härrad, need on kasutamiskõlbmatud, kasutud ideed – ideed, mis toovad ainult kahju. Seepärast peab nende vastu võitlema, kuni nad siia maha maetud saavad – siia selle katuse alla ja selle tribüüni astmete ette kui oma loomulikule surnuaiale. (Üleüldised kiiduavaldused enamuse pinkidel.)
Ustavana selle partei tavadele, mille juht ja eestkõneleja on härra Cortina, ustavana selle partei kommetele, ütlen ma, veebruarirevolutsioonist saadik tõi ta oma kõnes esile kolm punkti, mida ma tahaksin nimetada vältimatuteks: esiteks kiitus oma parteile, mis tugines tema mineviku teenete ülesloetlemisele, teiseks, kogu ebaõigluse loetelu, mis talle praegu väidetavalt tehakse ja kolmandaks, programm või õieti tema tulevaste saavutuste esitlemine.
Mu härrad parlamendienamusest! Ma seisan siin, et kaitsta tema põhimõtteid. Kuid ärge oodake minult ainsatki kiidusõna. – Selge on küll, et te olete võitjad, kuid miski ei kaunista võitja laupa paremini kui pärg, mis on tagasihoidlikkusega valmistatud. (Hästi, hästi!)
Ärge oodake mult, härrad, et ma räägiksin teile osakssaanud ebaõiglusest. See pole teie ülesanne, maksta kätte isiklike solvangute eest, küll aga solvangute eest, mida oma kuninganna ja isamaa reeturid on põhjustanud ühiskonnale ja troonile.
Ma ei hakka ka teie teeneid üles lugema. Miks peaksin ma ka sellest rääkima? Et rahvas neist teada saaks? Rahvas pole neid unustanud. (Naer.) Härra Cortina jagas oma kõne, nagu te mäletate, kaheks osaks. Kõigepealt käsitles ta valitsuse välispoliitikat, nimetades sellega seoses sündmuseid, mis Pariisis, Londonis ja Roomas aset leidsid, Hispaania jaoks eriti tähtsateks. Ma tulen selle küsimuse juurde veel tagasi. Seejärel asus kõneleja käsitlema sisepoliitika valdkonda. Sisepoliitika puhul on aga vaja jälle, nii nagu härra Cortina seda ka tegi, eristada põhimõtetega seotud küsimust faktidega seotud küsimusest, küsimust süsteemist praktilise poliitikaga seotud küsimusest. Fakte ja praktilist poliitikat puudutavale küsimusele on juba vastanud ministeerium ja nimelt härrade välis- ja siseministrite suu läbi, kes oma ülesande tavapärase sõnaosavusega lahendasid. Sellele küsimusele vastust anda kuulus ainult ministeeriumi kompetentsi, sest ainult temal oli kasutada kõik hädavajalikud materjalid. Küsimus põhimõtetest jäi aga peaaegu puutumata. Seepärast tahaksin ma ette võtta ainult selle küsimuse, kuid see-eest ma tahaksin seda, kui kõrge koda seda mul teha lubab, käsitleda põhjalikult. (Kuulake, kuulake.)
Mu härrad! Millist põhimõtet esindab nüüd härra Cortina? Kui ma tema kõnet õigesti mõistsin, siis järgmist: Sisepoliitikas range seaduslikkus, kõik seaduslikkuse jaoks, kõik igal ajal seaduslikkuse teel, seaduslikkus kõigi asjaolude puhul, seaduslikkus igal juhul. Mina aga, mu härrad, mina usun, et seadused on loodud ühiskonna jaoks ja mitte vastupidi, ühiskond seaduste jaoks. (Väga hea!) Mina aga vastan sellele: ühiskond, kõik ühiskonna jaoks, kõik ühiskonna läbi, ühiskond igal ajal, ühiskond kõigi asjaolude puhul, ühiskond igal juhul! (Braavohüüded.)
Kui piisab seaduslikkusest, et päästa ühiskonda, siis seaduslikkus, kui aga sellest ei piisa, siis diktatuur! See hirmuäratav sõna, mu härrad – sest see on hirmuäratav, kuid siiski mitte pooltki nii hirmuäratav kui sõna revolutsioon, hirmuäratavaim kõigist sõnadest (erutus saalis) – see hirmuäratav sõna sai välja öeldud ühe mehe poolt, keda te kõik tunnete. See mees pole kindlasti tehtud sellest materjalist, millest tehakse diktaatoreid. Mina isiklikult püüan diktaatoreid mõista, mitte aga neid järele aimata. Kaks asja on minu jaoks täielikult välistatud: diktatuuri hukka mõista ja seda teostada. Seepärast – ma tunnistan seda nii uhkelt kui ka otsekoheselt ja ausalt – oleksin ma kõlbmatu valitsemiseks. Ma ei saaks rahuliku südametunnistusega valitsemist üle võtta, jah, ma ei saaks seda üle võtta, ilma et üks pool minust teisega vastuollu satuks, ilma et ma tekitaks minu loomulike kalduvuste konflikti minu mõistusega. (Väga hea!)
Seepärast, mu härrad – ja ma kutsun kõiki, kes mind tunnevad, tunnistajateks – ei saa keegi siin kojas ega väljaspool seda väita, et ta oleks mind kohanud auahnuse tänaval, mida mööda tunglevad massid. (Kiiduavaldused) Ei, keegi ei saa seda väita. Kuid kõik võivad mind kohata, jah, kõik on mind kohanud lihtsa kodaniku tagasihoidlikul teel. Ainult nii võin ma, mu härrad, kui mu päevad lähenevad loojangule ja ma pean laskuma hauda, laskuda sinna ilma südametunnistusepiinadeta selle üle, et ma olen lasknud ühiskonna kaitseta barbaarsete rünnakute vastu, kuid ka ilma kibeda ja minu jaoks väljakannatamatu valuta selle üle, et ma üheleainsale inimesele midagi kurja olen teinud.
Ma väidan, et teatud eelduste ning asjaolude puhul nagu seda on praegused, on diktatuur samavõrd seaduslik ja eelistatud valitsemisvorm nagu seda on iga teistsugune valitsus. See on mõistuspärane valitsus, mida annab õigustada nii teoorias kui praktikas. Kui te aga, mu härrad, selles kahtlema peaksite, mõtisklege veidi ühiskonnaelu üle.
Ühiskondlik elu on kooskõlas inimeluga üleüldse selle poolest, et mõlemad seisnevad mõju- ja vastumõjude, üksteisele tõusude ja mõõnadena järgnevate rünnaku- ja kaitsejõudude vaheldumises. Selle poolest on ühiskondlik elu sarnane üksikinimese eluga. Need ründavad jõud nüüd, mida hoolimata oma samasugusest loomusest nagu seda on inimese puhul haigus, nimetatakse siis, kui nad esinevad sotsiaalses ihus teistsuguse nimetusega, võivad olla tegusad kahesugusel viisil: esimesel juhul ilmutavad nad ennast ühiskonnas ainult episoodiliselt ja üksikute esindajate läbi, teisel juhul aga, kui haigus on saavutanud akuutse seisundi, astuvad need jõud esile kontsentreeritumal kujul, nii, et neid kannavad poliitilised ühendused. Kui nüüd, nagu ma mainisin, on kaitsejõud nii inimorganismis kui ka ühiskondlikus organismis olemas selleks, et pidurdada ja kahjutuks teha ründavaid jõude, peavad nad arenema ja tegutsema samasugusel viisil nagu esimesedki. Kui ründavad jõud on hargnenud, siis on seda ka kaitsejõud, alates valitsusest, ametkondadest ja kohtutest üle terve organismi. Kui aga ründavad jõud koonduvad poliitilistesse ühendustesse, ühinevad ka kaitsejõud hädavajalikul viisil ühe juhi alla, ilma et keegi neid selles takistada saaks või tohiks. See on selge, kergelt mõistetav ja vastuvaidlematu diktatuuri teooria.
See teooria, mu härrad, pole mitte ainult tõde mõistuse korras, vaid see saab ka pidevalt tõsiasjaks ajaloo korras. Nimetage mulle kasvõi üksainus ühiskond, mis pole veel kunagi diktatuuri tundnud. Nimetage mulle seda! Mõtisklege ainult sündmustest kas demokraatlikus Ateenas või aristokraatlikus Roomas. Ateenas oli see piiramatu võim rahva käes ja seda nimetati ostratsismiks. Roomas oli see võim Senatil, kes võis selle üle kanda ühele konsulile ja seda nimetati nii nagu meilgi, diktatuuriks. (Väga hea!) Heitke nüüd pilk kaasaegsetele ühiskondadele, vaadake ainult Prantsusmaad kõigi oma pööretega. Ma ei taha siin rääkida esimesest vabariigist, mis oli hirmus diktatuur, joobunud verest ja hirmust! Ma räägin hilisemast ajast. Restauratsiooniaja põhiseaduses põgenes diktatuur 14. artiklisse, või kui nii võib väljendada, leidis sealt varjupaiga. 1830. aasta põhiseaduses võis selle leida sissejuhatusest. Ning praeguses vabariigis? Selle võib mainimata jätta, sest mis on see enamat kui diktatuur vabariigi nimetuse all? (Kestvad kiiduavaldused.)
Üsna sobimatult tsiteeris härra Galvez Canero siin inglise põhiseadust. Kuid, mu härrad, inglise põhiseadus on ainus maailmas (sest nii mõistlikud on inglased), milles diktatuur pole mitte erandiks, vaid üldiseks seaduseks. Asjade seis on üheselt mõistetav: parlamendile kuulub igal juhul ja igal ajal, millal iganes talle sobib, diktaatorlik võim, sest talle pole seatud mingeid muid piire kui need, mida ta jagab iga inimliku võimuga, nimelt arukus. Nagu ütlevad tema õigusteadlased, võib ta kõike (milles seisnebki diktaatorlik võim), välja arvatud ehk ühest naisest mehe või mehest naise tegemine. (Naer saalis). Talle kuulub võim peatada Habeas-Corpus-aktide kehtivus või need Bill of Attainder läbi tühistada. Ta võib muuta põhiseadust, ta võib vahetada dünastiat ja mitte ainult dünastiat, vaid isegi religiooni. Tal on õigus alla suruda südametunnistust, ühesõnaga, ta võib kõike. Kes, mu härrad, on kunagi näinud nii kolossaalset diktatuuri? (Väga hea!)
Ma tõestasin, et mõistuse valguses on diktatuur tõde ja ajaloo vaatepunktist lähtuvalt tõsiasi. Ma lähen nüüd veelgi edasi: kuivõrd aukartus seda lubab, võib öelda, et diktatuur on peale selle ka jumalikku korda kuuluv tõsiasi.
Valitsemise inimühiskonna üle on Jumal teatud piirini andnud inimeste hooleks, endale on aga eksklusiivselt reserveerinud valitsemise maailmakõiksuse üle. Jumal valitseb maailmakõiksust, kui ma seda nii öelda võin ning kui ühe nii üleva objekti kohta võib kasutada parlamentaarset väljendusviisi – Jumal valitseb maailmakõiksust konstitutsioonilisel viisil! (Naerupahvakud vasakpoolsete pinkidel.) Jah, mu härrad, see näib mulle olevat täiesti ilmselge. Maailmakõiksust valitsetakse kindlate, hädavajalike ja muutumatute seaduste kohaselt, mida nimetatakse teisesteks põhjusteks – causae secundae. Mis aga on sellised seadused muud kui seadused, mis inimühiskonnas vastavad niinimetatud põhiseadustele?
Kui nüüd aga Jumal on terve füüsilise maailma seadusandja ja kui teatud inimesed on teisel viisil seadusandjateks ühiskonnas, kas siis Jumal juhib maailma alati nendesamade seaduste alusel, mida Ta oma igavikulises tarkuses iseendale juhtnööriks seadis ja millele Ta meid kõiki allutas? Ei, mu härrad, sest ikka ja jälle demonstreerib ta selgelt ja otsustavalt oma suveräänset/ülimuslikku tahet seeläbi, et ületab seadusi, mida Ta iseendale ette on kirjutanud, ja muudab asjade loomupärast kulgu. Seetõttu, mu härrad, kui Jumal nõnda käitub, kas siis pole õige öelda – eeldades, et inimlikku väljendusviisi jumalike asjade selgitamiseks üleüldse kohaldada saab -, et Ta käitub diktaatorlikult? (Korduvad naerupahvakud vasakpoolsete pinkidel.)
See, mu härrad, tõendab, kui suur on ühe partei rumalus, kes kujutab endale ette, et ta võib valitseda väiksema hulga vahenditega kui seda teeb Jumal, kes röövib endalt ise vahetevahel hädavajaliku vahendi, nimelt diktatuuri. Seepärast, kui nüüd oma esialgse probleemi juurde tagasi pöörduda, ei seisne küsimus mitte enam selles, et selgeks teha, kas teatud asjaoludel on diktatuur õigustatud ja soovitatav. Ei, küsimus seisneb selles, et teha kindlaks, kas selle eeldused on Hispaanias juba ilmnenud või isegi küpseks saanud. See on otsustav küsimus. Ainult sellele tahaksin ma edasises keskenduda. Selleks pean ma nüüd niisamuti nagu mu härrad eelkõnelejad, heitma pilgu olukorrale Euroopas ja eriti Hispaanias. (Pingestatud tähelepanu.)
Mu härrad! Veebruarirevolutsioon tuli nagu tuleb surm, nimelt ettearvamatult. (Valjud heakskiiduavaldused.) Jumal oli Prantsuse monarhia üle oma kohtuotsuse teinud. Asjata püüdi seda institutsiooni vundamentidest alates ümber kujundada, et seda uute tingimustega ja uue ajastuga kohandada. See ei aidanud teda kuidagi. Kohtuotsus tema üle oli pöördumatu, tema allakäik vältimatu. Monarhia Jumala armust lõppes Louis XVI-ga tapalaval. Monarhia kuulsusjanust langes Napoleoniga ühel saarel. Pärilik monarhia läks viimati keiser Charles X-ga pagendusse. Ning Louis Philippe’iga lõppes viimane kõikidest veel võimalikest monarhiatest, arukuse monarhia. (Braavohüüded.) See on kurvastav ja kahetsusväärne vaatemäng, mida pakub meile nii auväärne, vana ja kuulsusrikas institutsioon, mida ei suuda enam miski päästa – ei jumalik õigus ega legitiimsus, ei arukus ega kuulsus. (Korduvad poolehoiuavaldused.)
Kui teated sellest suurest revolutsioonist Hispaaniasse jõudsid, olime me kõik bestürzt und besetzt. Midagi ei andnud võrrelda meie Bestürzung ja Entsetzen, vahest ainult võidetud monarhia enda Bestürzung ja Entsetzen. Oli veel suurem Entsetzen, suurem depressioon kui võidetud monarhia oma, nimelt võiduka vabariigi oma. (Väga hea!) Isegi veel praegu – kümme kuud peale oma triumfi – küsib ta veel endalt, kuidas ta ometi võidu saavutas! Ta küsib, miks ja mille abil ta võitis! Ta ei oska teile selle küsimuse peale midagi vastata, mitte midagi. See tuleb sellest, et tegelikult ei võitnud mitte vabariik. Vabariik oli ainult võidu saavutamise tööriistaks ühele kõrgemale väele.
Kui see vägi kord tegutsema hakkas, oli ta piisavalt võimas, et hävitada monarhia ainuüksi vabariikluses seisneva vastuseisu läbi. Kui see on hädavajalik ja vastab tema kavatsustele, kas ta siis ei või teha lõppu ka vabariigile ainuüksi keisririigis või monarhias seisneva vastuseisu läbi? Mu härrad, see revolutsioon ja selle põhjused ning tagajärjed said pikkade selgituste objektiks kõikidel Euroopa kõnetribüünidel, eriti aga Hispaania parlamendi tribüünidel. Siin ja seal olen ma juba väljendanud oma imestust selle kahetsusväärse pealiskaudsuse üle, millega käsitletakse selliste pöörete sügavamaid põhjuseid. Mu härrad, nii siin kui igal pool mujal asetatakse süü revolutsioonides alati ainult valitsuste vigadele. Asjaolu aga, et ettenägematud ja samaajalised katastroofid on alati Ettehoolduse töö, jäetakse tähelepanu alt välja. Jumala teod erinevad selliste eriliste tunnusmärkide poolest inimeste tegudest. (Enamuse tormilised kiiduavaldused.)
Olge selles kindlad: kui revolutsioonidel on sellised tunnusmärgid, siis tulevad nad taevast, siis tulevad nad meie pattude pärast ja kõikide karistamiseks. Soovite, mu härrad, teada saada tõde, kogu tõde viimase Prantsuse revolutsiooni põhjuste kohta? Nüüd on tõde selles, et veebruaris leidis aset suur Jumaliku Ettehoolduse arveteõiendamine kõikide ühiskonnaklassidega ja selle hirmsal päeval ilmnes, et kõik olid süüga koormatud. Sel päeval pidid nad andma aru Jumaliku Ettehoolduse ees ning (ma kordan), kõik leiti selle aruande puhul süüdi olevat. Ma väidan isegi enamat: vabariik kuulutas juba sellel oma võidu päeval, et ta on omadega pankrotis. Vabariik väitis enda kohta, et ta rajab maailmas vabaduse, võrdsuse ja vendluse valitsuse, seega nende kolme dogma valitsuse, mis pole pärit mitte vabariigilt, vaid Kolgata mäelt. (Väga hea!) Nüüd aga, millega sai vabariik hakkama hiljem? Vabaduse nimel muutis ta hädavajalikuks diktatuuri, ta võttis selle vastu ja kuulutas selle ka välja. Võrdsuse nimel kvalifitseeris ta vabariiklased nende parteilise staaži alusel vanemateks, nooremateks või tulevasteks vabariiklasteks ja leiutas sel viisil koos oma naeruväärsete vappidega mulle mõistmatuks jääva vormi aristokraatlikust demokraatiast. Ning lõpuks, mu härrad, vendluse nimel taastas ta paganliku arusaama vendlusest teatud Eteokles ja Polyneikese eeskujude kohaselt. Ning seejärel tapsid need vennad üksteist pariisi tänavatel kõige verisemas lahingus, mida kõikide sajandite jooksul ühe linna müüride vahel iial nähtud on. Ma süüdistan seda vabariiki, mis nimetab ennast kolme tõe vabariigiks, valedes ja eitan seda vabariiki. See on kolme jumalateotuse, kolme vale vabariik. (Braavohüüded.)
Mis puutub selle revolutsiooni põhjustesse, siis on progressiparteil kõige jaoks alati varuks ühed ja samad põhjused. Härra Cortina seletas meile eile, et revolutsioonid toimuvad seepärast, et ühiskonnas esinevad ebaõigluse juhtumid ning et rahvaste püüdlus vabadusele tõuseb alati ja igal pool spontaanselt türannide vastu. Enne seda aga hüüdis meile härra Ordax Avecilla: „Kui tahate vältida revolutsioone, siis andke nälgijatele leiba!“ Uurige siis progressipartei arusaamu kogu nende mõõtmatuses: revolutsiooni põhjusteks on kord häda ja vaesus, siis jälle türannia. See arusaam seisab aga täies vastuolus sellega, mida õpetab meile ajalugu. Toodagu mulle kasvõi üksainus näide, millal orjastatud või nälgivad rahvad on revolutsiooni alustanud või lõpule viinud. Ei, hoopis vastupidi – revolutsioonid on rikaste rahvaste haigus, revolutsioonid on vabade rahvaste haigus! Vana maailm oli maailm, milles enamuse inimkonnast moodustasid just nimelt orjad. Kuid nimetage mulle kasvõi üksainus revolutsioon, mille on teoks teinud orjad? (Vahelehüüded vasakpoolsetelt: Spartacuse revolutsioon!)
Kõik, mida nad saavutada võisid, olid mõned orjade ülestõusud – seevastu tõelised revolutsioonid olid alati rikaste aristokraatide tegu. Ei mu härrad, revolutsioonide põhjus ei seisa mitte orjuses ega vaesuses. Revolutsioonide põhjust tuleb otsida nende rahvamasside himudes ja ahnuses, keda nende juhtide poolt üles ässitatakse ja nende huvides ära kasutatakse. (Väga hea!)
„Te saate olema nagu rikkad!“ Nii kõlab keskklassi vastu suunatud sotsialistlike revolutsioonide loosung. – „Te saate olema nagu aadlikud!“ Nii kõlab aristokraatia vastu suunatud keskklassi revolutsioonide loosung. – „Te saate olema nagu kuningad!“ Nii kõlab kuningavõimu vastu suunatud aristokraatlike revolutsioonide loosung. Ning lõppude lõpuks, mu härrad: „Te saate olema nagu jumalad!“ Nii kõlas esimese inimese mässuhüüd Jumala enda vastu. Aadamast, esimesest mässajast kuni Proudhonini, seni viimase jumalaeitajani, on see kõikide revolutsioonide põhiloosungiks. (Väga hea!)
Oma kohustustele truuks jäädes ei soovinud Hispaania valitsus, et see loosung ka Hispaanias kohaldamist leiaks. Ta ei soovinud seda sündida lasta seda enam, et riigi siseolukord oli kõike muud kui rahustav: seepärast oli nii sise- kui välispoliitikas vaja täielikult valmis olla kõikideks ettenägematuteks sündmusteks. Kui ta poleks selleks valmis olnud, oleks ta pidanud täielikult ignoreerima nende võimsate voolude tõmbejõudu, mis lähtusid revolutsioonilise epideemia keskmest ja suutsid seda nakkust levitada üle terve maailma. (Väga hea!)
Lühidalt öeldes: poliitilised probleemid polnud lahendust leidnud, ning pole seda veel praegusekski leidnud. Ning poliitilisi probleeme ei saa nii lihtsalt lahendada ühiskonnas, milles kired on niivõrd üles köetud nagu praegu. Ka dünastia küsimus pole lahendatud. Sest kuigi me jäime selles küsimuses võitjaks, pole me ometi saavutanud võidetutelt loobumist nende pretensioonidest, ja alles see teeb võidu täiuslikuks. (Braavohüüded) Ning religioosses küsimuses seisavad asjad iseäranis kurvalt. Vaidlus abielu üle sai, nagu te käik teate, algusest peale mürgitatud.
Ma küsin nüüd, härrad, et kui diktatuur on teatud tingimustel õigustatud ja lausa soovitatav, nagu ma seda äsja tõestasin, kas me viibime siis praegu sellises olukorras või ei viibi? Kui olukord pole selline, siis öelge mulle, kas kunagi on olnud veel hullemaid aegu kui praegu? Kogemus on ju õpetanud, et valitsuse ootused ja selle koja ettenägelikud abinõud pole olnud põhjendamatud. See on ju teile kõigile teada, mu härrad, – ma libisen kiiresti üle nende sündmuste, sest loomult ma põlgan kõike seda, mis võib kaasa aidata kirgede ülespiitsutamisele – see on teile kõikidele teada, et vabariik kuulutati Madriidi tänavatel välja püssipaukude saatel. Te teate, et osa Madriidi ja Sevilla garnisonist õnnestus võita sellele ideele. Edasi on teile kõikidele teada, et ilma valitsuse teguvõimsa vastupanuta oleks terve Hispaania Herkulese sammastest kuni Püreneedeni ja ühest merest teise mereni verre uppunud. Ning mitte ainult Hispaania, sest te teate hästi, mis hukatus oleks üle terve maailma lahti pääsenud, kui revolutsioon oleks võitnud. Kui mõelda kõige selle üle, tuleb ka tunnistada, et valitsus, mis mõistis sellele hukatusele vastu seista ja selle murda, on isamaa hüvanguks unustamatu teene teinud. (Väga hea!)
Olukord on aga inglise küsimuse läbi veelgi segasemaks aetud. Ma tahan kohe selgitada, et puudutan seda küsimust ainult sellepärast, et pean seda õigeks ja vajalikuks. Enne kui ma aga selle juurde asun, lubagu kõrgeauline koda mul esitada veel mõned üldise iseloomuga ideed, mis mulle asjaolude selgitamiseks kasulikena näivad.
Mu härrad! Ma olen alati arvanud, et mõistuse pimestumine on nii üksikisikute kui rahvaste ja nende valitsuste puhul olnud nende peatset allakäiku ettekuulutavaks märgiks. Ma usun, et Jumal lööb neid, keda ta hukatusse saadab, kõigepealt pimedusega. Ta teeb kõigepealt sõgedaks nende mõistuse, et nad ei näeks kuristikku, mis nende jalgade all avaneb. Kui ma kohaldan seda kujundit selle poliitika üldsuuna hindamiseks, mida Inglismaa ja Prantsusmaa viimastel aastatel teinud on, saan ma viidata sellele, et ma olen juba ammu suurt häda ja katastroofe ette kuulutanud. Tõepoolest, see on ajalooline, üldtunnustatud ja vaieldamatu tõsiasi, et Prantsusmaa missioon seisneb selles, et teenida jumaliku Ettehoolduse vahendina uute poliitiliste, religioossete ja sotsiaalsete ideede levitamisel. Kolm suurt ideed valitsevad täna Euroopat: /…/
Kõigil kolmel perioodil tõi Prantsusmaa igakord esile mehe, kes oli Ettehoolduse poolt välja valitud nende ideede levitamiseks: Karl Suur oli personifitseeritud Prantsusmaa katoliikliku idee levitamiseks; Voltaire oli personifitseeritud Prantsusmaa filosoofilise idee levitamiseks ja Napoleon oli personifitseeritud Prantsusmaa revolutsiooni idee levitamiseks. (Üldised heakskiiduhüüded.) Samamoodi seisab minu arvates Inglismaa missioon selles, et hoida maailma õiges moraalses tasakaalus ja nimelt seeläbi, et see kujutab endast püsivat vastujõudu Prantsusmaale. Prantsusmaa on justkui tõusulaine, sel ajal kui Inglismaa on justkui merekallas. (Väga hea!)
Kujutagem endale korraks ette tõusulainet ilma kaldata. Mered ja ookeanid ujutaksid üle kõik kontinendid. Kujutagem endale nüüd ette kallast ilma tõusulaineteta. Nii kaoksid maalt kõik mered ja ookeanid. Kujutage nüüd ette Prantsusmaad ilma Inglismaata: maailma oleks püsivas rahutuses ja mässus. Iga päev tooks uue põhiseaduse, iga tund uue valitsusvormi. Kujutagem nüüd ette Inglismaad ilma Prantsusmaata: maailm viibiks auväärse Maata Johni muutumatu briti konstitutsioonitüübi all elades muutumatus passiivses olesklemises. Mida siis tähendab, mu härrad, nende kahe võimsa rahva kooseksisteerimine? See tähendab püsivuse poolt piiratud arengut ja arengu poolt elustatud püsivust. (Väga hea!)
Kuid juba mõned head aastad tagasi näivad mõlemad suured rahvad olevat kaotanud igasugused mälestused pärimustest. Ma viitan siin ajaloole ja teie mälule. Nad näivad olevat unustanud ülesande, mida neile on usaldanud Ettehooldus. Selle asemel et täita maailma uute ideedega, jutlustab Prantsusmaa igal pool status quo’d. Status quo Prantsusmaal, status quo Hispaanias, status quo Itaalias ja status quo Idamaades. Inglismaa seevastu kuulutab püsivuse asemel igal pool mässu: Hispaanias, Portugalis, Prantsusmaal ja Kreekas. Ja mis on sellest välja tulnud? See, mis paratamatul viisil välja pidi tulema, nimelt et kuna mõlemad suured rahvad tahtsid mängida neile mittekuuluvat rolli, on nad mõlemad seda tõesti kehvalt mänginud. Prantsusmaa tahtis üleöö kuradist muutuda jutlustajaks, Inglismaa jutlustajast kuradiks. (Üleüldine naer ja poolehoiuavaldused kõikidel pinkidel.)
See on, mu härrad, meie ajastu ajalugu. Et aga nüüd tulla Inglismaa juurde, mis hetke pärast minu teemaks on, siis tahaks ma kõigepealt taevast Issandat paluda, et Ta ei laseks selle maa üle neid katastroofe valla, mida ta oma süü läbi ära on teeninud ja mis juba Prantsusmaad nuhelnud on. Sest miski ei anna võrrelda Inglismaa süüga, kuna ta on kõikjal toetanud revolutsioonilisi jõude. Õnnetu maa! Kas ta siis ei tea, et needsamad jõud pöörduvad ühel heal päeval, kui neid oht ähvardab, märksa kindlama instinktiga kui tema enda oma, just nimelt Inglismaa vastu? Kas see pole mitte juba kord juhtunud? Just nii peab juhtuma, mu härrad, sest kõik maailma revolutsionäärid teavad väga hästi, et kui revolutsiooni tulevikuga läheb asi tõsiseks, kui taevasse kogunevad pilved ja horisont tumeneb, et siis pole revolutsiooni laeval kindlamat lootsi kui Prantsusmaa. (Tugevad heakskiiduavaldused.)
Mu härrad! Selline on poliitika, mida Inglismaa, või paremini öeldes, tema valitsus ja tema esindajad viimasel ajal järginud on. Ma olen seda öelnud ja kordan seda, et ma ei taha selle küsimuse selgitamist pikemalt ette võtta, sest esiteks hoiavad mind selle eest tagasi tõsised põhjused, esmalt arvestamine riiklike huvidega, sest ma pean teile pidulikult teatama, et ma soovin kõige tihedamat liitu, kõige täielikumat ühtsust hispaania ja inglise rahva vahel. Ma imetlen seda ja rahvast ja pean temast lugu kui kõige vabamast ja kõige vägevamast ja vahest ka kõige väärikamast selle rolli täitmiseks maailmas. Ma ei tahaks seepärast oma sõnadega praeguseid erimeelsusi suurendada ega tulevasi läbirääkimisi raskendada või takistada. On ka üks teine põhjus, miks ma sellest probleemist pikemalt ei räägi. Sest kui ma sellest rääkima peaksin, peaksin ma rääkima ma ühest mehest, kelle sõber ma olin, parem sõber kui on mulle härra Cortina. Sellegipoolest ei saa ma tema jaoks nii kaugele minna kui härra Cortina seda tegi. Sest autunne ei luba mul enamat toetust kui vaikimine. (Enamuse pinkidel nimetatakse korduvalt Inglismaa saadiku nime Madriidis.)
Kui härra Cortina selle teema üles võttis, juhtus tal – lubagu ta mul seda avalikkuse ees väita – teatud määral mälunõrkuse hoog, sest ta unustas täielikult, kes ta on, kus ta sel hetkel viibis ja kes meie oleme. Kõrgeauline pidas ennast üheks advokaadiks, kuid ta polnud mingi advokaat, vaid ainult üks kõneleja parlamendis. Ta uskus, et ta räägib kohtunike ees, kuid ta rääkis ainult parlamendisaadikute ees. Ta rääkis justkui tribunalile, kuid tema ees oli ainult nõupidav ja otsuseid vastuvõttev koosolek. Ta uskus, et osaleb kohtuprotsessis, kuid käsitles tegelikult lihtsalt üht poliitiliselt ja rahvuslikult tähtsat teemat. Ja kui see oligi kohtuprotsess, siis oli see protsess kahe rahva vahel. Sobis aga siis härra Cortinale end Hispaania rahva vastaspoole advokaadiks teha? (Poolehoiuavaldused enamuse pinkidel.) Kas see, mu härrad, pidi olema patriotism? Oli see patriootiline tegu? Oo, muidugi mitte! Teate te seda, mis on patriootiline? Patriootiline on armastada, vihata ja tunda nii nagu meie isamaa armastab, vihkab ja tunneb! (Braavohüüded!)
Ma kinnitasin juba alguses, et libisen sellest teemast kiiresti üle. Mu härrad! Ma olen selle ka juba ammendanud.
Ei murettekitav siseolukord ega riigile nii keeruline ja ohtlik välisolukord pole suutnud nendel pinkidel istuvate härrade opositsiooni vaikima veenda. Ja kuhu jääks siis vabadus? – küsivad nad meilt. Kas vabadus ei peaks meile olema mitte väärtus üle kõige muu? Ning pole siis vabadus, vähemalt isiklik, juba mitte ohverdatud?
Vabadus, mu härrad! Teate te ka üldse, millist põhimõtet te selle sõnaga tunnistate ja milliseid vaime te sellega välja manate? Need, kes selle püha sõna suhu võtavad – mõistate te ajastut, millisel te elate? – kas teie kõrvu pole jõudnud viimaste katastroofide kõuemürin? Kas te seda ka praegu ei mõista, et vabadus sai tapetud? Kas te pole siis tema valurikast kannatusteekonda vaimus kaasa elanud nagu mina? Kas te pole siis vabadust näinud: piinatuna, mõnitatuna, veristatuna ja reeturlikult läbi torgatuna – kõikide maailma demagoogide poolt! Kas te pole teda näinud, kui ta täis hirmu roomas Šveitsi mägedes, Seine’i kallastel, piki Reini ja Doonau jõgesid ning Tiberi jõe kallastel? Kas te ei näinud siis, kuidas ta tõusis Quirinalile, mis sai talle Kalvaaria mäeks? (Tormilised kiiduavaldused.)
Mu härrad! Hirmus on see sõna, kuid me ei tohi kohkuda kasutamast hirmuäratavaid sõnu, kui need sõnad annavad tunnistust tõest. Ja ma olen kindlalt otsustanud öelda välja tõde: vabadus on surnud. (Suur liikumine pinkidel.) Ja ta ei tõuse enam surnuist üles, ei kolme päeva pärast, ei kolme aasta pärast, võib-olla isegi mitte kolme sajandi pärast mitte! Te olete kohkunud türannia pärast, mida me kannatama peame? Millise tühiasja pärast te küll kohkute: sest varsti elate te läbi veel kohutavaimaid asju. Ja nüüd, mu härrad, pidage mu sõnad küll hästi meeles, sest see, mida ma teile nüüd ütlen, need sündmused, mida ma teile lähemas või kaugemas, kuid igatahes mitte kuigi kauges tulevikus ette kuulutada tahan, lähevad sõna-sõnalt täide. (Kuulake, kuulake!)
Kõikide teie eksituste peamine põhjus (kõneleja pöördub vasakpoolsete pinkide poole) seisneb selles, et te ei mõista, mis suuna tsivilisatsioon ja maailm on võtnud. Teie usute, et tsivilisatsioon ja maailma sammuvad edasi, samas kui tsivilisatsioon ja maailm sammuvad hoopis tagasi. Mu härrad! Maailm sammub hiigelsammudega hirmuäratava ja kõikehävitava despootia suunas, millist inimesed veel kunagi kogenud pole. Selles suunas liigub tsivilisatsioon, selles suunas liigub terve maailm. Ma ei pea olema mingi prohvet, et seda näha. Mulle piisab sellest, kui ma inimlike sündmuste kohutavaid seoseid hindan ainsat õiget ülevaadet võimaldavast seisukohast, nimelt katoliikluse kõrgustelt.
Mu härrad! On ainult kahte laadi võimalikku mõjutamist: üks sisemine ja teine välimine – religioosne ja poliitiline. Nende loomus toob omavahelistes suhetes kaasa seaduspärasuse, et tõus religioosse mõjutamise termomeetril põhjustab languse poliitilisel termomeetril ja vastupidi, langus religiooni termomeetril põhjustab tõusu poliitika termomeetril, poliitilisel mõjutamisel, niisiis türannia. See on inimkonna seadus, ajaloo seadus. Et teid selles väites aga veelgi enam veenda, vaadake ometi, millises olukorras oli maailm, vaadake millises olukorras oli ühiskond enne, kui see Risti alla seisis? Öelge mulle ometi, millises olukorras ta oli, enne kui ta sai tunda tõelise religiooni mõjujõudu? Sel ajal oli see türannidest ja orjadest koosnev ühiskond. Öelge mulle sel ajal kasvõi üks rahvas, kelle juures polnud orje ja türanne! See on kummutamatu ja kummutamata, seega tõestatud tõsiasi! Vabadus, tõeline vabadus, kõikide vabadus ja vabadus kõikidele, sai siia maailma toodud alles selle maailma Lunastaja poolt. (Väga hea!) Ka see on vaieldamatu ja isegi sotsialistide poolt tunnistatud tõsiasi. Sotsialistid ju tunnistavad seda ja käsitlevad Jeesust jumaliku inimesena, nad lähevad isegi sammu võrra edasi ja väidavad isegi, et nemad on need, kes Jeesuse õpetust jätkavad. Mu Jumal, Tema õpetuse jätkajad! Nemad, need vere- ja kättemaksuhimulised inimesed käivat Tema jalajälgedes, kes elas ainult selleks, et teha head, kes avas suu ainult selleks, et õnnistada, kes tegi imesid ainult selleks, et vabastada patuseid pattudest ja lunastada surnuid surmast, Tema järel, kes lühikese aja, ainult kolme aasta jooksul kustus esile suurima revolutsiooni, mida sajandid iial näinud on, ja seda ilma et ta oleks valanud kellegi teise verd kui ainult iseenda oma! (Üleüldised elavad kiiduavaldused.)
Hispaania Cortésis 4. jaanuaril 1949