Chicago Ülikooli professor Jerry Coyne'i arvates peaks samadel kaalutlustel, millele tuginedes on lubatud aborteerida geneetilise väärarenguga sündimata lapsi, saama surmata ka vastsündinuid.
"Kui on lubatud aborteerida looteid, mil on tõsine geneetiline defekt, mikrotsefaalia, lülilõhestus (spina bifida) või muu selline puudus, siis miks ei peaks olema lubatud teha sellele samale lootele eutanaasiat vahetult pärast tema sündi?" küsib professor Coyne.
"Ma ei näe mingit olemuslikku erinevust, mis muudaks teo ühel juhul moraalseks, teisel juhul ebamoraalseks."
Coyne, kes töötab Chicago Ülikoolis ökoloogia ja evolutsiooni osakonnas, väljendas seisukohta, et tõsise tervisehädaga vastsündinu tapmine on moraalselt samaväärne loote tapmisega emaüsas, kuna lapsel ei ole teadlikkust elust ja surmast ning samuti puudub tal võime langetada otsuseid.
Professor Coyne'i sõnul saab vastsündinute tapmine olema ühel päeval laialt levinud ning see on hea asi.
"Aeg on alustada tõsist ühiskondlikku arutelu vastsündinute eutanaasia teemal, sest vastsündinuil puudub võime ise otsustada selle üle, kas lõpetada nende elu või mitte," toonitab professor Jerry Coyne.
"Aeg on alustada tõsist ühiskondlikku arutelu vastsündinute eutanaasia teemal, sest vastsündinuil puudub võime ise otsustada selle üle, kas lõpetada nende elu või mitte," toonitas ta.
Professor Coyne ütleb, et kuigi tema ettepanek võib praegu kõlada ehmatavana, saab see kindlasti ühiskonnas vastuvõetavaks, sest alguses olid ehmatavad ka abordi ja eutanaasia seadustamise ettepanekud, mis on tänaseks aga sotsiaalselt omaks võetud.
Õppejõu hinnangul oleks vastsündinute tapmise seadustamine moraalne ja kaastundlik lahendus, võimaldades säästa lapsi tarbetutest kannatustest.
Chicago Ülikooli professori sõnul on peamiseks takistuseks niisuguse "kõrgendatud moraalsuse" nõudmiste seadustesse sisseviimise teel kristlik religioon, mis takistas ka abordi ja eutanaasia seadustamist, ent mis kaob ühel päeval eest.
"Põhjus, miks riigid endiselt ei luba praktiseerida vastsündinute eutanaasiat, seisneb selles, et inimolendeid nähakse erilisena," ütles ta. "Ma arvan, et see tuleneb religioossetest hoiakutest – eriti arvamusest, et erinevalt loomadest on inimestel [ratsionaalne] hing."
"Tegemist on sama hoiakuga, mille tõttu ei lubata paljudes kohtades aborteerida tõsise väärarenguga lapsi," jätkas ta ning lisas, et "kui religioon hääbub, nagu see kindlasti juhtub, kaob koos sellega ka suurem osa vastuseisust täiskasvanute ja imikute eutanaasia seadustamisele."
Abordikriitikud on aastaid hoiatanud selle eest, et moraalses plaanis puudub abordil ja vastsündinute tapmisel olemuslik erinevus ning et sündimata laste tapmise seadustamine võib loogiliselt viia ka vastsündinute tahtliku tapmise seadustamiseni.
Nt Jonathon van Maren kirjutab oma kommentaaris, et abordivastased on aastakümneid rõhutanud abordi ja infantitsiidi sarnasust:
"Elupooldajad on aastakümneid toonitanud, et ainus oluline erinevus abordi ja imikutapu vahel seisneb teo toimepanemise kohas. Seejuures on imikutapp aborditööstuses sageli esinev nähtus, kuna nii mõnigi kord juhtub abordiprotseduuri käigus, et beebi, keda üritati emaüsas tappa, sündis ootamatult elusana enne protseduuri lõpuleviimist. Teame mitmeid abordi üleelanud inimesi, kes pääsesid neile ettemääratud saatusest – paljud neist peavad elama oma elu tõsiste vigastustega või ilma mõne jäsemeta. Nad on inimesed, keda meie ühiskond on püüdnud ära tappa ning nende eksistents annab tunnistust meid ümbritsevast surmakultuurist," kirjutab von Maren.
Vastsündinute eutanaasia seadustamist on oma avalikes väljaütlemistes järjepidevalt toetanud ka tuntud Princetoni Ülikooli eetikaprofessor Peter Singer, kelle artikleid on avaldatud ka Eesti Päevalehes.
Juba 2012. aastal avaldasid Milano, Melbourne'i ja Oxfordi Ülikoolides tegutsevad eetikud Alberto Giubilini ja Francesca Minerva tunnustatud teadusajakirjas The Journal of Medical Ethics artikli pearlkirjaga "After-Birth Abortion: Why Should the Baby Live?", milles põhjendasid sarnaselt professor Coyne'iga seisukohta, et laste tapmisel enne ja (vahetult) pärast sündi ei ole olemuslikku moraalselt erinevust. Dr Giubilini ja dr Minerva tõid imikutapu tähistamiseks kasutusele ka väljendi "sünnijärgne abort".
Loe lähemalt portaalist LifeSiteNews.com. Vt ka Jonathon van Mareni kommentaari.