Tõnis Mägi avaldas oma meelehärmi meie poliitilise reaalsuse suhtes ja talle langes osaks kriitika, mida on õigem nimetada solvangutelaviiniks. Aga nagu on meile armulikult teada antud – igaühel on õigus ka valele arvamusele. Sest poliitiline ja kultuuripoliitiline tõde ja õigus saavad olla vaid sellised, mis on ametlikult poliitbüroo, parteirakukese, "Akadeemia" ja kõrgeaulise Komisjoni poolt heakskiidetud, kirjutab Roland Tõnisson.
Kunagi ammu tegelesin veidi lauluharrastusega ja minu õpetajaks Tallinnas Telliskivi tänaval asunud rahvamajas oli vanahärra Hans Kuus. Tema oli üks omapärane mees. Ta käis kulunud mantlis ja kaabus, mis vist mõlemad olid pärit sellest ajast kui Nikita Hrustšov oma kingaga poodiumi tagus. Suure sõja ajal oli ta laulnud ooperikooris ning sealt alates otsustanud saada lauljaks ja laulupedagoogiks. Küllap tal oli eeldusi, aga kahjuks olid tal unistuse saavutamiseks kaks olulist takistust – selgroog ja kompromissitu usk oma tõekspidamiste õigusesse. Ta nimelt arvas, et kaugeltki mitte kõik Eesti vokaalpedagoogikas ei vii noori talente edasi. Veel enam – üldiselt heakskiidetud meetodid mõjuvad lausa hukutavalt.
Niiviisi maanduski ta lõpuks harrastuslauljate häälepedagoogiks, kelle arvamus ei ulatunud kaugemale kohalikust kultuurimajast. Tema õpilased esinesid vanadekodudes ja rahvamaja üritustel, ent ta ei näidanud oma õpilaste ees välja oma kibestumist ning pühendus igaühele nii, nagu oleks neil peagi ees osalemine mõnel rahvusvahelisel konkursil.
Oskust oli vanal Hansul küllaga. 1961. aastal andis ta oma kulu ja kirjadega välja raamatu "Laulja häälekool", mille sisuks on teaduslikel alusel koostatud praktilised ja metoodilised juhendid neile, kes soovivad teostada end klassikalise laulu alal. Hans Kuus maksis omast taskust kinni nii kaanekujunduse kui kõige selle, mis kaante vahele jäi. Ka teaduslikud katsed ja mõõtmised, sest tuge oma ideele ei saanud ta kusagilt. Mitte, et idee oleks olnud rumal. Ta ei olnud lihtsalt "parketikõlbulik" oma otsekoheste arvamustega toonase laulukooli suhtes ja selline "paaria" ei võinud lootagi stipendiumitele või muule avansile-honorarile.
Kui teos oli valmis saanud, arutleti seda ka laulupedagoogide ja muude ooperiteatri tegelaste mingit sorti parteilisel koosolekul autori juuresviibimisel. Kuna tehtud tööle ei olnud võimalik midagi ette heita, hakati norima selle kallal, et autor ei ole absoluutselt maininud oma töös ei Marxi, Engelsit ega Leninit.
"Minu teada ei ole kommunismi teoreetikud klassikalise vokaalkunsti osas kunagi midagi maininud," kostis Hans Kuus. Selline argument lisas aga ainult õli tulle. Rünnaku lõpetas "Estonia" ooperiteatri parteirakukese esimehe Georg Otsa sekkumine: "Seltsimees Kuus on kirjutanud suurepärase teose." Opositsioonilise, oma asja hästi tundva Hans Kuusi olemasolu poolt solvatud vokaalkunstikorüfeed panid oma suud momentaalselt kinni. Raamat läks trükki ja leidis oma koha raamatukoguriiulitel, ent ei leidnud kasutamist ega mainimist vist mitte ühegi ametliku kultuuriparnassi rambivalguses kümbleva kultuuritegelase poolt. Seltsimees Hans Kuusil olid "ebameeldivad kultuuripoliitilised vaated" ja sellest piisas tema hukkamõistmiseks ning paariaks kuulutamiseks.
Ka praeguses Eesti Vabariigis on meil olemas kultuurielu see osa, mida võib nimetada parteiliselt heakskiidetuks. Vanasti oli meil üks partei, mille tahtmise järgi joonduti. Praegu ei ole olukord suurt erinev. Ka mitmepartei süsteemi puhul on võimalik näha, mismoodi kogu elu juhitakse tegelikult ühest keskusest. Ida-Saksamaal oli nime poolest viis erinevat erakonda, aga ükski mõistlik inimene ei räägi sellest, et nende seast kas või üks vastandas end Moskvast antud käskudele. Nüüd on meie ajastu suunanäitaja Euroopa Komisjon ja muud Euroopa Liidu keskasutused. Aga selles kirjatükis ei ole vaja hea lugeja aega selle monstrumi peale raisata.
Soome, Skandinaavia ja üldse Lääne kultuurielu ja selle viljelejad on suuresti vasakpoolsete vaadetega. Meie loomeinimesed ja intelligents püüavad nendega sammu pidada, sest see on üldiselt heakskiidetud ja ka loomeinimesed on oma loomult müüdavad. Nende äraostmiseks piisab võimalusest olla eksponeeritud, rahastatud ja ülistatud. Tänapäeval ei tähenda vasakpoolsus töörahva elu parandamist, ega isegi mitte selle peale mõtlemist. On möödas see aeg, mil "ainult parsil elas luule, ainult vommil sirgus suur idee." Nagu ütleb Vilde tegelane Ludvig Sander oma semule Tiit Piibelehele, kelle käest ta on ostnud plagieerimise eesmärgil "Pisuhänna": "…tahad öelda, et su tegelasel leidub ka negatiivseid omadusi? … need kraabi maha, vennas! Need kraabi maha! Mõistad?! Ma tahan ju Akadeemiale meeldida! Ja kui sul siin sees ehk irisemist on ühiskondlike olude ja, khm khm, "nende" (kõrgemalseisvate) tegelaste kallal … siis see on kindlasti üks põhjus, miks sinu tööd siiani tähelepanu ei ole leidnud. Irisemine, Tiit, see kitku välja!"
"Akadeemiale" meeldida ei ole keeruline. Selleks peab inimene kiitma meie aja parsi, vommi, lauta ja aganikku ehk üldiselt heakskiidetud kultuuripoliitilist suunda. Ehk siis kajastama oma teostes ja sõnavõttudes soolist võrdõiguslikkust, rassismivastast võitlust, homoseksuaalide kurba saatust ja rõhuva enamuse ebapiisavat süütunnet selle ärakahjatsemisel, eesti rahva küüru vajutanud ristikiriku ränka taaka ja Brüsseli juhtimise all helgesse tulevikku suundumist. Nii lihtne see ongi.
Tõnis Mägi avaldas oma meelehärmi meie poliitilise reaalsuse suhtes ja talle langes osaks kriitika, mida on õigem nimetada solvangutelaviiniks ja inimväärikuse ründamiseks. Aga nagu on meile armulikult teada antud – igaühel on õigus ka valele arvamusele. Sest poliitiline ja kultuuripoliitiline tõde ja õigus saavad olla vaid sellised, mis on ametlikult poliitbüroo, parteirakukese, "Akadeemia" ja kõrgeaulise Komisjoni poolt heakskiidetud.
Repliik: Tõnis Mäest, Rein Rauast ja moraalsetest värdjatest
Rein Raud "kaitseb" Tõnis Mägi: inimest ei saa ebameeldivate poliitiliste vaadete eest maha kanda