Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees heidab kohtuliku aktivismi kriitikutele ette soovi allutada kohtud täitevvõimu kontrollile. Objektiivi peatoimetaja Veiko Vihuri kirjutab vastuseks, et kui miski meenutab ebademokraatlikku, totalitaarset ühiskonda, siis just anonüümne, salatsev, läbipaistmatu ja ideoloogiline kohtumasinavärk.
5. veebruari Postimehes andis Harju Maakohtu kohtunik ja Eesti Kohtunike Ühingu aseesimees Anu Uritam vastuseks viimasel ajal kohtunike suunas kõlanud kriitikale, sealhulgas ühele Objektiivis ilmunud minu artiklile, mõista, et kriitikud soovivad justiitsaktivismi kaardile tuginedes seada kohtute üle sisse täitevvõimu kontrolli.
Seda etteheidet ei saa hinnata teisiti kui võttena juhtida tähelepanu probleemilt kõrvale ja heita kritiseerijatele varju vastusüüdistusega, nagu sooviksid nad ise ebademokraatlikku asjadekorraldust.
Ma ei tea, et keegi Sihtasutusest Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja selle portaali Objektiiv toimetusest või Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna poliitikutest sooviks allutada kohtuid täitevvõimu kontrollile. Konservatiivide mure on seotud niinimetatud progressiivse agenda, konkreetsemalt "homoõiguste" edendamisega, millega viimasel ajal tegelevad kahjuks ka kohtud – milleks aga nii täitevvõimul kui kohtuvõimul puudub praegu demokraatlik ja õiguslik mandaat.
Teiseks, Anu Uritam kirjutab: "Kohtusüsteemi ei ole demokraatlikus riigis võimalik kontrollida teisiti kui otsuste ja kohtuistungite avalikkuse kaudu…" Ja veel: "Demokraatlikus ühiskonnas, kus on tagatud sõnavabadus ja puuduvad piirangud, mis takistaksid avalikult vaielda selle üle, kas ühe või teise kohtulahendi argumentatsioon on asjakohane, muudab kohtunikele suunatud argumentum ad hominem'i alla kuuluvate väidete esitamine nõutuks."
Tõepoolest, oma artiklis tõin ma ära kolme kohtuniku nimed, kelle puhul olen veendunud, et nad tegelesid kohtuliku aktivismiga. Kuid see polnud mõeldud kui argumentum ad hominem, vaid kui tähelepanujuhtimine kohtunike isiklikule vastutusele. Demokraatias tehakse otsuseid, ka kohtuotsuseid, oma nime ja näoga.
Praegu oleme me olukorras, kus loeme meediast uudist otsuse kohta, mille kohus on langetanud, kuid selle otsuse argumentatsiooniga tutvuda ei ole võimalik… Kui siin miski meenutab ebademokraatlikku, totalitaarset ühiskonda, siis just selline anonüümne, salatsev, läbipaistmatu ja ideoloogiline kohtumasinavärk.
Aga mida sa vaidled demokraatlikus ühiskonnas kohtulahendite argumentatsiooni üle, kui näiteks SAPTK-le on juba mitu korda järjest keeldutud väljastamast kohtuotsuse ärakirja (ilma isikuandmeteta, vt allpool), mille abil saaks tutvuda kohtunike põhjendustega. Praegu oleme me olukorras, kus loeme meediast uudist otsuse kohta, mille kohus on langetanud, kuid kohtunike argumentatsiooniga tutvuda ei ole võimalik. Viimatisel juhtumil ei väljastatud ka kohtunike nimesid.
Kui siin miski meenutab ebademokraatlikku, totalitaarset ühiskonda, siis just selline anonüümne, salatsev, läbipaistmatu ja ideoloogiline kohtumasinavärk. Ja mul jääb üle vaid korrata pea aasta eest öeldut, millega Anu Uritam polemiseerib:
"Kui kohtuvõim hakkab omaalgatuslikult ühiskonda "paremaks muutma", siis on tegemist omavoli, demokraatliku võimu usurpeerimise ja demokraatia õõnestamisega. Seda enam, et kohtusüsteem tegutseb nagunii avalikkuse eest rohkem varjatult ning paljudest otsustest – nagu ka antud puhul – kuuleb ühiskond alles tagantjärgi. Ega pruugi isegi saada ligipääsu kohtuotsuse tekstile."
Kohus keeldus SAPTK-le väljastamast otsust, millega rahuldati lesbipaari lapsendamisavaldus
Tallinna Ringkonnakohus keeldus "homoabielu" tunnustamise asjas langetatud otsuse väljastamisest