Elame ajastul, mil inimest ei tõsteta üles, vaid õpetatakse uhkust tundma madalaima üle, mis temas leidub. Meie seksualiseeritud tänapäeva vanaisaks võib pidada Sigmund Freudi, kirjutab Roland Tõnisson.
Elame ajastul, mil inimest ei suunata ületama ennast, tõusma kõrgustesse. Elame ajal, mil inimest kannustatakse „eneseleidmise" sildi all urgitsema oma madalaimais omadustes ja suhtuma nendesse kui väärtuslikumasse, mis temas on leida.
Tänapäeval on see lihtsustatud inimese seksuaalsuseotsinguile kui inimeksistentsi väidetavalt olulisimale tahule ja eesmärgile. Inimese seksuaalse eneseteadvuse tähtsust eitada ei saa, ent tänu aastakümnetepikkusele sellesuunalistele pingutustele on elu meie ümber „seksikusest pakatamas" – reklaamiettevõtted rõhuvad oma tööd tehes inimese instinktidele, müües isegi pesupulbrit, autovärve ja tualetipotte poolpaljaste näitsikute taustal.
Isegi lasteaedadesse on tunginud seksuaalrevolutsiooni tont-teab mitmes laine. Meil on veel õnn täheldada vaid pinnavirvendust laste ette toodud „nokulaulu-tädi" näol. Küllap aga saame peagi näha ka pealesurutud sooneutraalsust koos trans- ja homoideoloogiaga, millega mitte nõus olevate vanemate vastu rakendatakse karistusi, nagu seda on näha olnud „tsiviliseeritud" Lääne-Euroopas.
Tee põrgusse on sillutatud heade kavatsustega, nagu teame tuntud ütlusest. Teame veel, et keel räägib seda, mida süda ja hing on täis. Ka seda teame, et hea puu kannab head vilja ja halb puu seda teha ei saa. Ja puu viljakus sõltub sellest, kuidas tema eest on hoolt kantud.
Tänaste, eespool kirjeldatud identiteediküsimuste esiisaks võib pidada Sigmund Freudi, kes kõike inimeses ja inimesega toimuvat seostas neurooside, illusoorse maailmataju ja kollektiivse mäluga, mille tingib pikaajaline kokkuleppeline käitumine. Seega välistas ta täielikult Jumala olemasolu ja Tema ilmutuse tähtsuse inimkonna ajaloos.
Freudi seisukoht oli, et inimese eksistents lõpeb füüsilise keha lakkamise ehk surmaga. Religioon oli ehk kunagi vajalik metsiku inimese taltsutamiseks (Kümne käsuga), ent kaasajal piisavat ühiskonna stabiilsuse tagamiseks ratsionaalsest mõtlemisest ja teadusest.
Oma teadustöödes lükkas ta ümber usulise kogemuse ja teadlikkuse kui väljaspoolse mõjutuse (mida kristlased tunnevad Kolmainu – Isa, Poja ja Püha Vaimu tegevusena nii üksikisiku kui inimgruppide elus), pidades neid illusiooniks. Tema arusaam religioonist ja tsivilisatsioonist on kujunenud läbi seksuaalsusküsimuste. Homoseksuaalsust Freud ei pidanud haiguseks erinevalt toona valitsenud arusaamast ja tema tõi üldsuse ette mõiste „biseksuaalsus", väites, et inimesed sünnivad biseksuaalsetena, ent kujunevad ühiskonna survel monoseksuaalseteks.
Freud oli küll tark mees, oskas mõtelda, sõna seada ja valdas vabalt mitmeid keeli – saksa, prantsuse, itaalia, hispaania, inglise, kreeka, heebrea ja ladina keelt. Samas jäi talle kõige suurimaks üllatuseks, arusaamatuseks ja kättesaamatuks mõistatuseks tema ise, tema enda olemus. Selle maadluse iseendaga tõi ta ka avalikkuse ette, muutes nii väga paljude mõtlemist ja tõstes foobiad koos maaniatega olulisimateks eluilminguteks.
Tõenäoliselt aitas ta patsientidel saada hakkama oma neurooside, komplekside ja hirmudega, ent ta ise kannatas mitmete foobiate all ja võinuks olla ühe terve instituudi uurimisobjektiks.
Küllap oli märgiline ka asjaolu, et ta ei pidanud millekski oma rahvuslikku identiteeti ja häbenes oma sünnijärgset nime Sigizmund Šlomo. Toona oli Austria-Ungari kodanike rahvasuus Sigizmundi-nimeline juut sageli anekdootide kangelaseks ja meie loo peategelane eelistas kasutada saksapärast nimevormi Sigmund.
Oma karjääri alguses süüdistati Freudi sageli šarlataanluses ja avantürismis. Sel ajal eksperimenteeris ta kokaiiniga, väites sellel olevat fantastiliselt positiivseid omadusi. Oma teooria tõestamiseks sooritas ta praktilisi katseid oma sõprade ja iseenda peal. Vähemalt tema enda puhul kujunes see praktiline uurimistöö mitme aasta pikkuseks: „Ma kogesin kokaiini mõju. See summutab näljatunde, unisuse ja teravdab intellektuaalseid võimeid mitmekümnekordselt." Freud avaldas uurimuste tulemustest töid, milles kirjeldas kokaiini teraapilisi omadusi ja võimalusi füüsiliste ja psüühiliste kõrvalekallete raviks.
Kui ilmnes, et kokaiini kasutamisel on tõsised kõrvalnähud tugeva sõltuvuse ja laastava mõju näol tervisele, puhkes skandaal. Freudi enda kummalist käitumist ja suurt hulka foobiaid selgitatakse samas paljude biograafide poolt just süstemaatilise kokaiinitarbimisega kuue aasta jooksul.
Väidetavalt saanud kuulus töömeetod, mil haige lamab kušetil, ning arst on temast eemal, alguse kuulsa psühhoanalüütiku soovimatusest vaadata patsiendile silma.
Ta kartis paaniliselt numbreid 6 ja 2 ning nende kombinatsioone. Ta ei peatunud hotellides, kus oli enam kui 61 numbrit, sest ta võis sattuda ööbima tuppa 62. Veebruarikuu 2. päevaks ei planeerinud kunagi midagi. Nähes oma telefoninumbris „kuute" ja „kahte" pidas ta seda halvaks endeks. Samuti oli ta kindel, et sureb 62-aastasena, ent ületas selle piiri enam kui kahekümne aastaga.
Freud mitte üksnes ei vajanud tähelepanu ja armastust, vaid nõudis seda. Oma abikaasale esitas ta ultimatiivse nõude lõpetada suhtlemine oma perekonnaga ja pühendada kogu vaba aeg vaid mehele. Abikaasal ei olnud õigust mehele vastu hakata ja ta pidi vastuvaidlematult täitma kõik mehe soovid.
Biograafid väidavad, et Freud ei suutnud kõrva otsaski kannatada muusikat ja vältis restorane, kus võis kogemata kuulata orkestrit mängimas. Juba lapsepõlves oli ta nõudnud õe klaveri majast väljaviimist: „Kas läheb klaver või lähen mina!" Seda hoolimata asjaolust, et temal ainsana oli korteris oma tuba, mille võimaldasid talle paremateks õppimistingimusteks vanemad, olles ära tundnud poja andekuse.
Freud oli kirglik tubakatarbija ning suitsetas päevas kuni 20 sigarit. Sellega osutas ta oma tervisele karuteene ning oma elu viimased kuusteist aastat võitles ta kõrivähiga. Ta pidi välja kannatama umbes kolmkümmend operatsiooni, ent haigust ei olnud võimalik võita. 83 aasta vanuses palus ta oma meedikust sõbral süstida talle surmav kogus morfiumi, et lõpetada oma eksistents enesetapuga.
Nii elame ka meie praeguses ajas, milles valitseb Freudi poolt pudelist välja lastud džinn. LGBT-ideoloogia ja muu sarnase esindajad ning praktiseerijad ei soovi tegeleda oma psühholoogilise „minaga", vaid otsivad õigustusi oma kõrvalekalletele, soovides muuta endasarnasteks võimalikult paljusid.
Veel kord – elame ajastul, mil inimest ei tõsteta üles, vaid õpetatakse uhkust tundma madalaimaga, mis temas leidub. Eks me peame selle lihtsalt üle elama, nagu Freudi kokaiinikatsetuste perioodi. Ja küllap elamegi.