Jürgen Ligi ja Andrus Ansip õnnitlevad teineteist euro saabumise puhul. Foto: Stanislav Moshkov, Denj za Dnjom/Scanpix

Me ei valitse ega suuna enam oma elu. Meie riigiusuks on turumajandus, ja jumalaks raha. Meid juhib sügavalt ortodoksne, isegi fundamentalistlik valitsus ning ärimeestest ja pankuritest preesterkond, mõtiskleb kolumnist Malle Pärn.

Aasta lõpupäevadel tehakse ikka kokkuvõtteid – oma elust, mööduvast aastast, endast, teistest, kordaminekutest ja ebaõnnestumistest. Mõelgem, kellena me astume uude aastasse?

“Inimene, see kõlab uhkelt!” ütleb üks Gorki näidendi tegelane.

“Missugune looduse ime on inimene – mõtete poolest nii lähedal inglitele!” ütleb Hamlet. Tõsi – kui me vaatame, mida head on inimene siin maa peal korda saatnud, siis peame sellega nõustuma.

Kui päike paistab meile näkku, siis jääb meie selja taha vari, mida meie ei näe. Vari käib ikka valgusega kaasas. Nõnda on inimkond ja nõnda on iga üksik inimene.

Inimene loob ja hävitab. Võimalik, et võrdselt. Et tema loomingu ja hävitamise summa on null.

Trükikunsti ja kirjatarkuse abiga on meile kättesaadav inimkonna pikk ajalugu. Kas me võime sealt leida lootustki, et inimkond vanemaks saades ka paremaks ja targemaks saab?

Kui me loeme prohvetite süüdistusi Vanast Testamendist, siis peame tunnistama, et nad on ülimalt kaasaegsed. Kõik see, mida Jumal on lasknud oma sõnumi vahendajatel selle maailma vägevatele ette heita, tumestab meie maailma ja lõhub inimestevahelisi suhteid ka tänasel päeval. Justnagu oleks meil tegemist mingi igavese inimliku rumalusega.

Ometi ei ole me täpselt samasugused. Maailm meie ümber on nii mõneski asjas tundmatuseni muutunud. Loomulikult pole ta muutunud iseenesest, inimesed on ta teistsuguseks teinud. Me nimetame seda PROGRESSIKS.

Kummaline paradoks: kogu tehnika ja teaduse kõrge arengu eesmärgiks on olnud inimese vabastamine mitmest tülikast koormast, aga mingil veidral kombel ei ole tulemuseks mitte vabanemine, vaid veel suurem sõltuvus.

See on nagu lugu inimesest, kes pühkis oma koja puhtaks, ent kuri vaim tuli tagasi koos seitsme kaaslasega.

Me oleme sõltuvad kõigest sellest teadusest ja tehnikast, mis meid vabastama pidi. Me oleme sõltuvad kõigest sellest, mis meile igapäevaseid mugavusi võimaldab. Me ei suuda ilma nende mugavusteta elada, ja nende eest tuleb järjest rohkem maksta. Me oleme valusalt sõltuvad oma töökohast, me oleme sõltuvad üksteisest.

Me ei valitse ega suuna enam oma elu. Meie riigiusuks on turumajandus, ja jumalaks raha. Meid juhib sügavalt ortodoksne, isegi fundamentalistlik valitsus ning ärimeestest ja pankuritest preesterkond.

Meil pole aega – hingata, rõõmustada, naeratada. Me oleme ebaolulised asjad oma isandateks valinud, need röövivad meie päevad, nõnda ei jää meil enam hetkegi oluliste asjade jaoks.

Ka haridus ja kultuur on allutatud riigiusule. Hinnatud on üksnes see, mis võimalikult rohkem raha sisse toob. Me oleme tootjad ja tarbijad, müüjad ja ostjad, valijad ja valitavad. Ja kujundame oma lapsigi elama sellesama süsteemi kitsastes piirides.

Aktiivne ja edukas inimene on enesekindel ja enesekeskne. Tema oskab kõike rahaks ümber arvestada. Tema elab omaenese tarkusest ja väest. Ta ei vaja Jumala seadusi. Ta mõtleb ise välja omad seadused, mis talle kasulikud on. Ta on hüljanud rikkaliku veesoone, ja raiub endile kaevusid, mis jäävad igavesti kuivaks. Küsimus ei ole ju eetika kriisis, vaid väärtuste nihutamises. Kui raha on jumalaks, siis on eetiline kõik, mis raha teenib ja kummardab, mis raha esiplaanile seab.

Rahajumalat ei saa teenida kristliku eetikaga. Sellepärast on vaja välja töötada uued seadused, kus on ära määratud kõik, mida inimene tohib ja mida ei tohi teha. Kristlik eetika ei vaja sellist üksikasjalist seadustikku. Armastus ei vaja koodeksit. Meie tänaste seadustetegijate eelkäijaks on loomisloo Madu, kes meie käest kavalalt küsib: “Kas Jumal on tõesti ütelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”

Meie ise, omal jõul, ei suuda sellest ummikust välja tulla. Meil on soomused silmadel, ja halvatus veres. Jumal võib meid nägijaks teha, surmaunest üles äratada. Ma usun, et ta seda teeb. Ma usun evangeeliumi. Ma usun ka, et inimene soovib sellest surmaunest välja pääseda. Ma usun, et inimene säilitab oma väärtuse ja väärikuse.