Ajakirjandusvabadusest ja demokraatiast

Ajalehed. Foto: Bigstockphoto

Meedia poolt tõstatatud küsimus sõnavabaduse piiramisest ühiskonnas ei ole muud kui nende kaitserefleks, kes võitlevad selle eest, et jätkuks avalik-õigusliku meedia kallutamine ja allutamine konkreetsete ideoloogiliste suundumuste teenistusse, kirjutab ettevõtja Harry Raudvere. 

EKRE võimuletulekuga olevat meie riigis seatud ohtu sõnavabadus. Kodanikuna ei ole ma sellest aru saanud, et midagi oleks kardinaalselt muutunud või muutumas. Nii nagu pandi vabadele mõtetele päitsed pähe aastate eest, nii jätkub see usutavasti ka tulevikus. Vahetub ainult retoorika. 

Laiemas laastus võib vaadelda mitte ajakirjandust kitsamas tähenduses, vaid meediat tervikuna ja sellest vaatevinklist, et eksisteerivad kaks põhirühma. 

Ühed on elukutselised tegijad, kellelt oodatakse neutraalsust ja tasakaalukust ja teised need, kellel oleks ka sõna sekka öelda ning selle rühma liikmed kirjutavad või peegeldavad kõikvõimalikke protsesse oma vaatenurgast, isiklikest kogemustest või teadmistest lootes, et nende üllitised toimetajatele meeldivad. 

Nende kahe suure rühma koostöös peakski valmima meedia kui selline, mida me kõik vajaksime ja mida me ka väärtustada suudaksime. 

Peaks, oleks, tuleks – need on müstilised võlusõnad, mille taha varjavad end rahulolematud isikud, kellel pole pisimatki tahtmist midagi teha või korda saata, kuid häälitseda elu kitsaskohtade üle on tore küll. Eriti kui su soigu veel avaldatakse. Uhke on omasuguste kaaskodanike ees kekutada, et mind avaldati – järelikult võin ma end pidada nendes küsimustes arvamusliidriks. 

Eelpool kirjeldatu võiks toimida ideaalvariandis, kuid tegelik elu nii roosiline ei ole. Kutselised ajakirjanikud ei ole maailma ja selles asetleidvate sündmuste kirjeldamisel kaugeltki erapooletud ning annavad tihtilugu oma vaatevinklist lähtuvalt tendentslikke hinnanguid. 

Lugeja jaoks ei ole vahet ja ega sellele mõeldagi, kas uudiste autor või sündmuste kirjutaja kuulub ERRi ridadesse või on mõne meediagrupi palgal. Neilt oodatakse ikka ühesugust töökvaliteeti. 

Ma ei oska öelda, millest on tingitud puudused kutseliste meediapõllul kündvate ajakirjanike ja nende tegemisi suunavate isikute töös, kuid protesti nende tegevuse vastu, mida kiputakse nende eneste poolt nimetama suukorvistamiseks, demokraatia lämmatamiseks, vaikiva ajastu tekkeks jne, tekitavad ja loovad nad ise oma äärmiselt halva professionaalsuse kaitseks. 

Paljudel juhtudel on tegemist ajakirjanikega, kes tahaks ühest või teisest teemast teha head lugu, mille nimel on nad ka piisavalt vaeva näinud, kuid ise nad käsitletavat valdkonda ei tunne ja lõpptulemuseks on soperdis, mida asjatundjatel on lausa piinlik lugeda. 

Me teame paljudest riike ja rahvaid mõjutanud sündmustest, kus eeldatavale objektiivsusele on niinimetatud vaba ajakirjandus rakendatud propaganda teenistusse ning teenib hoopis kitsaste huvigruppide huve. 

Hinnangute andmine, faktide moonutamine ning seeläbi sihilikult väära kujutelma loomine ei peaks olema lihtsalt taunitav vaid lausa karistatav. Seega, rääkida ausast ja maksumaksja poolt kinni makstud uudiste loojate ja vahendajate objektiivsusest on pehmelt öeldes kohatu. Kelle leiba sa sööd selle laulu ka laulad. 

Riigikapitalismi ja ka globaliseerunud imperialismi tingimustes pead ajakirjanikuna sööma nende peost, kes on sind ametisse pannud ja kellele sa pead meeldima. Olgu tegu siis avalik-õigusliku või erameediaga. See on reaalsus.

Ma püüan mõista, et eksisteerib konkurents ja informatsioon on kaup, mida rahvale pähe määrida, kuid see, millest kirjutatakse, ei saa ega tohi olla sihitahtlikult kallutatud. Eriti veel maksumaksja raha eest kinni makstud meedias loodud ja levitatud sõnumites. Kui seal töötavad ajakirjanikud hakkavad sildistama, andma sündmuste ja isikute kohta tendentslikke hinnanguid, siis nad ei sobi enesest mõistetavalt avalikus meediaorganisatsioonis töötama. 

Oma tegevusega saadavad nad ühiskonnale otsese signaali, et tegu on ümberlükkamatu tõendiga riigikapitalismi pealetungist, kus järjekordne eluvaldkond on politiseeritud ja peab tagama kindla maailmavaate ja tõekspidamiste leviku ühiskonnas. 

On loomulik, et õrnahingelised tunnevad end isiklikult solvatuna, kui kritiseerida nende professionaalseid vajakajäämisi ajakirjandusmaastikul ja osutada otsestele puudustele nende tegevuses. See põhjustab vastureaktsiooni, sest seni on nad tundnud end vägevate ja karistamatutena, kuna neil on käsutada informatsioonikanal, mis levib enamuseni rahvast. 

Paratamatult tekib ühiskonnas selliste pseudoajakirjanike tegevuse tulemusena vastandumine erinevate vaadete ja seisukohtade vahel ja just seeläbi, et teistsugust ideoloogilist maailmavaadet kandvatel isikutel ei lubata oma sõnumit edastada maksumaksja poolt rahastatud infokanalites ega ka paljudes erakanalites. 

Kujutage näiteks ette kui me ERRis analüüsiksime objektiivselt USAs toimunud 9/11 sündmusi ja selle globaalseid tagajärgi! Seda hädakisa ja sildistamist, mis siis Toompealt, Kadriorust ja Kentmanni tänavalt kostma hakkaks ei jõuaks keegi ära kuulata. Nii palju siis objektiivsusest. 

Kuigi ka need eemale tõrjutud, kellel on samuti võib-olla rohkem öelda kui peaks, tuleks või saaks, on samasugused makse maksvad kodanikud. Avalik-õiguslike meediakanalite politiseerumine on ilmselgelt diktatuuri kehtestamise üheks olulisemaks tunnuseks. 

Riigis ja ka laiemalt valitsev kaasaegne diktatuurimudel ei pea väljenduma tankidega tänavatel ega olema määratletud hukatud kaaskodanike arvuga. Piisab sellest kui suruda ja lahterdada massimeedia abil inimesed omadeks ja võõrasteks ning luua müstiline vaenlase kuju, kelle piltlik heidutamine varjutab tervikuna riigisisesed majandus- ja sotsiaalküsimused. 

Me võime rääkida sotsiaalmeedia võidukäigust ja informatsiooni levitamise vabadusest, kuid paljud on tundnud iseenese peal neile rakendatava vihakõne või vaenu õhutamise takistamiseks loodud piiranguid. Ka nendes küsimuste on antud hinnangute andmine neile, kes kontrollivad meediakanaleid ja ei suuda või ei oskagi olla tihtilugu objektiivsed. 

Rääkida meie riigis meediavabaduse piiramisest üleüldises mõttes ja tervikuna ei ole kõige õigem. Piisavalt on võimalik avaldada oma vaateid ja seisukohti. Kuid kahjuks mitte peavoolumeedias. Selles osas toimub selektsioon ja usutavasti see jääbki kestma, sest tõelise demokraatiani on meie ühiskonnal veel väga pikk tee käia. Kui see üleüldse võimalikuks osutub. 

Tänane meedia poolt tõstatatud küsimus sõnavabaduse piiramisest ühiskonnas ei ole muud kui nende isikute kaitserefleks, kes võitlevad selle eest, et jätkuks avalik-õigusliku meedia kallutamine ja allutamine konkreetsete ideoloogiliste suundumuste teenistusse, mis ei ole enam vastuvõetav paljudele meie ühiskonna liikmetele, riivates nende õiglustunnet ning on otseseks ohuks meie põhiseadusliku korra tagamisele. Nende ühiskondlike väärnähtuste lõhkumise üle võime tunda üheskoos ainult head meelt. 

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!