Viimastel aastatel on järsult kasvanud laste ja teismeliste arv, kes määratlevad end transsoolistena ning läbivad esmalt ettevalmistava soovahetusteraapia (sh hormoonasendus"ravi") ja viimaks ka lõpliku soovahetusoperatsiooni. Laste "soovahetusprotsess" algab väga varakult ning on sageli väga tõsiste, pöördumatute ja traagiliste tagajärgedega.
Statistika
Juba 2012. aastal meditsiiniajakirjas Pediatrics avaldatud raporti kohaselt suurenes ainuüksi ühes Bostoni lastehaigla juurde rajatud noorte sooidentiteedi kliinikus patsientide arv neljakordselt, pärast seda kui seal hakati alates 2007. aastast lisaks puberteedieas noorukitele vastu võtma ka puberteedieelseid lapsi vanuses 4-12 aastat (teistes sarnastes uuringutes on valimisse kaasatud juba koguni 3-aastased lapsed). Pärast selle kliiniku asutamist Bostonis, mis oli esimene selletaoline USAs, on Ühendriikides praeguseks avatud juba 40 spetsiaalselt lastele suunatud sooidentiteedi kliinikut ning neid tuleb üha juurde.
Seda murettekitavat trendi kinnitavad veel kaks uuringut, mis tuvastasid, et ajavahemikus 2010–2014 suurenes soolise düsfooria ehk soolise identiteedi häirega laste ja noorukite arv USAs 311%. Selle retrospektiivse uuringu valimi moodustasid 18,4 miljonit last ja noorukit vanuses 5 kuni 21 aastat. Kõikide vanusegruppide lõikes kokku suurenes selle häire esinemissagedus aga koguni 507%.
Kõige hämmastavamad andmed tulevad aga Suurbritanniast – BBC 2016. aasta raporti kohaselt on suurenenud soolise identiteedi häirega laste arv alates 2010. aastast koguni 930 protsenti, kasvades peaaegu eksponentsiaalselt 94 lapselt 969 lapseni, kellede hulka kuulub ka üks 3-aastane ja kolm 4-aastast last.
Võimalikud põhjused
Kuigi LGBT aktivistid väidavad, et transsoolise identiteedi suurenenud levik laste ja noorte seas peegeldab nende kasvavat enesekindlust oma tõelise sooidentiteedi väljendamisel, siis Ameerika Lastearstide Kolleegiumi presidendi Michelle Cretella sõnul teadus seda ei kinnita.
„Sotsiaalse õppimise teooria põhjal me teame, et transsooliste uskumuste äkiline eksponentsiaalne kasv noorukite seas USAs ja Euroopas tuleneb pidevast transsoolisuse propageerimisest nende riikide noortele," ütles Cretella, viidates uuringutele identsete kaksikutega, mis kummutavad järjekindlalt teooria, et keegi sünnib transsoolisena. "Massimeedial on negatiivne mõju lastele ja teismelistele, kui asi puudutab sigarette, alkoholi, narkootikume, seksuaalkäitumist ja vägivalda. Transsoolisus ei ole selles suhtes erinev," jätkas ta.
Kuid sellega võitlemise asemel võtab ühiskond selle omaks. Noore inimese psühholoogilise arengu kõige haavatavamal perioodil loovad transaktivistid „pettekujutelma transsoolisusest kui lahedast identiteedist, mida proovida." Nendele murettekitavatele tendentsidele kokkuvõtlikku hinnangut andes ei hoia Cretella sõnu tagasi: „Hullumeelse transsoolisuse propageerimine noorsoole läheb kindlasti ajalukku kui üks suurimaid kuritegusid, mis kunagi laste vastu toime on pandud."
Üheks võimalikuks sooidentiteedi häire põhjuseks võib olla ka laste kuritarvitamine. Ühe sotsioloogilise uuringu kohaselt – mille raames intervjueeriti 45 transseksuaali, kes määratlesid end naistest meesteks transformeerunutena –, kuritarvitati soovahetajatest 63% füüsiliselt ja 52% seksuaalselt. Seejuures võeti arvesse ainult raskekujulist ja pikaajalist kuritarvitamist, nt tugevat löömist, peksmist erinevate esemetega, kõrvetamist, kägistamist. Lisaks füüsilisele ja seksuaalsele kuritarvitamisele kogesid valimisse kuulunud soovahetajad sageli ka raskekujulist emotsionaalset kuritarvitamist, nt alandamist, keldrisse lukustamist, valetamist nende ema surma kohta või ähvardamist lastekodusse viimisega. Mitmed uurijad on seetõttu arvamusel, et transseksuaalsus võib olla isiksuse lõhestumise või dissotsiatsiooni tagajärg, mis on omakorda reaktsioonid laste raskekujulisele kuritarvitamisele.
Mida „soovahetusteraapia" endast tegelikult kujutab
Ülalnimetatud Bostoni sooidentiteedi kliiniku juhataja dr Norman Spacki sõnul antakse soovahetusest huvitatud lastele, kes hakkavad kehaliselt „liiga varakult" välja arenema, puberteedi saabumist tõkestavaid „ravimeid", et anda neile aega emotsionaalseks küpsemiseks ning veendumaks oma soovis läbida püsiv soovahetus. Spacki sõnul loobus vaid 1 tema 97 patsiendist püsivast „ravist."
Lapsed „vahetavad" Spacki hinnangul kergemini sugu ning vajavad hiljem vähem drastilist „ravi", kui hormonaalne „teraapia" algab varajases eas. Näiteks hakkavad soovahetusprotsessi läbivatel poistel rinnad kasvama ning tüdrukutel jääb rind lamedaks, kui puberteeti tõkestamise ja hormonaalse „teraapiaga" alustatakse piisavalt varakult, selgitas Spack.
Samas tunnistas ta, et suguhormoonide manustamisel, eriti kui seda tehakse suurtes annustes ja pika ajaperioodi vältel, võivad olla tõsised kõrvalmõjud, nagu näiteks trombide ja vähi teke. Soovahetusoperatsioone, mis kätkevad endas peenise eemaldamist või loomist, teostab tema sõnul vaid käputäis arste USAs ning vaid patsientidel, kes on vähemalt 18 aasta vanused. Spacki enda kliinik on teinud aga koostööd kohalike kirurgidega, et eemaldada 16-aastase tüdruku rinnad, kuid Spacki sõnul võib selline operatsioon olla võrdlemisi väikesemahuline või koguni välditav, kui puberteedi saabumist suudetakse õigeaegselt tõkestada.
„Soovahetus" ei ole lahendus
Rootsis läbi viidud uuring, mis vaatles 324 soovahetuse läbinud isiku suremusnäitajaid, tuvastas, et ligikaudu 11 aastase jälgimisperioodi vältel oli soovahetuse läbinute üldine suremusrisk kolm korda kõrgem kui kontrollgrupil, kuid enesetapust tingitud suremus koguni 19 korda kõrgem. Seega näitas uuring selgelt, et hormonaalne teraapia ja/või soovahetusoperatsioon, ei aita tegelikult lahendada soolise identiteedi häirest tulenevaid probleeme ega vähendada transseksuaalsete isikute suurt suremust.
Samuti ei pruugi lastel esinev sooline düsfooria olla püsiv. Arengupsühholoogia ajakirjas Developmental Psychology avaldatud uuringu kohaselt, milles vaadeldi 25 soolise identiteedi häirega last vanuses 3-12 aastat, kannatas ligikaudu 14 aastat hiljem selle häire all kõigest 12% uuringus osalenud tüdrukutest. Umbes samasugune on näitaja ka poiste puhul, kinnitab seda uuringut kommenteerides dr Ken Zucker, kes töötab Toronto sõltuvushäirete ja vaimse tervise keskuses ning kelle ravimeetodiks on muuta soolise identiteedi häiretega laste suhtumist oma bioloogilisse soosse positiivsemaks.
„Viimastel aastatel on konverentsidel kuulda üha enam sellistest terapeutidest ja vanematest, kes lähtuvad arusaamast, et noortel lastel on transsooline või sooliselt varieeruv identiteet. Mõned vanemad ja terapeudid soovitavad, et parim viis nende laste aitamiseks on julgustada neid varakult oma soolist identiteeti muutma. Ma olen näinud isegi raporteid selle kohta, et vanemad on oma 5-aastase bioloogilise poisslapse lasteaeda tüdrukuna kirja pannud. See erineb väga suuresti minu teraapilisest lähenemisest," selgitas Zucker.
„Ma olen kirjeldanud terapeute, kes soosivad lapse varajast sooidentiteedi muutmist, liberaalsete essentsialistidena. Väliselt tundub nende lähenemine väga humanistliku, liberaalse, aktsepteeriva, erinevust sallivana. Kuid ma leian, et nende varjatud eelduseks on nende usk sellesse, et lapse transsooline identiteet on täielikult tingitud bioloogilistest teguritest. Seetõttu kutsun ma neid ka essentsialistideks. Liberaalid on alati olnud kriitilised bioloogiline reduktsionismi suhtes, kuid siinkohal võtavad nad selle meeleldi omaks. Ma leian, et selline kontseptuaalne lähenemine on hämmastavalt naiivne ja lihtsustav ning ma leian, et see on vale," kritiseeris Zucker sooideoloogia pealesurujaid.
„Ma ennustan, et kui me jälgiksime nende laste elukäiku, kellele sisendatakse, et „tee seda mida sa tahad" või keda julgustatakse varakult oma soorolli muutma, siis läbivad nad palju suurema tõenäosusega teismeeas või täiskasvanuna hormonaalse ja kirurgilise soomuutuse kui lapsed, kellele lähenetakse psühhoteraapilisel viisil või keda lihtsalt aktiivselt ei mõjutata," leidis Zucker ning lisas, et tõelise teraapia ülesanne peaks olema „aidata lastel iseend paremini mõista ning samuti mõista seda, mis võib põhjustada nendes sellist „fantaasialahendust", nagu muudaks oma soo vahetamine neid õnnelikuks."
"Soovahetajate" muutlik meel
Nüüdseks on üha levinumad ka oma soo tagasimuutmise protseduurid. Näiteks on kümmekond aastat soovahetusoperatsioone teostanud Serbia arsti dr Miroslav Djordjevici poole viimase viie aasta jooksul pöördunud 14 patsienti, kes on soovinud oma endist sugu taastada. Kõik need patsiendid olid läbinud soovahetusoperatsiooni teistes kliinikutes, kus enamikele neist ei tehtud dr Djordjevici hinnangul eelnevalt piisavalt põhjalikku psühhiaatrilist läbivaatust. Ühtlasi kutsub ta meditsiinilist kogukonda üles hoiduma vaenulikust suhtumisest neisse, kes otsustavad soovahetuse osas oma meelt muuta.
Üheks selliseks soolise meelemuutuse näiteks on Austraalia poisi Patrick Mitchelli lugu, kes otsustas 12-aastase koolipoisina alustada soolist transformatsiooni tüdrukuks, kuid muutis oma meelt kõigest kaks aastat hiljem. Kui Patrickule diagnoositi vaid 12-aastaselt sooline düsfooria, hakkas ta oma ema nõusolekul ja toetusel manustama naissuguhormooni, mille tulemusena kasvasid talle rinnad. Kui aga kaks aastat hiljem hakkasid õpetajad teda koolis tüdrukuks kutsuma, tekkisid tal tõsised kahtlused oma otsuse õigsuse osas.
„Ma hakkasin mõistma, et ma tundsin ennast tegelikult oma kehas mugavalt. Ma tundsin end iga päev üha paremini," tunnistas Patrick ning avaldas seejärel oma emale soovi taas poisiks muutuda. „Ta vaatas mulle silma ja ütles: „Ma ei ole lihtsalt kindel, kas ma ikka olen tüdruk"," kirjeldas Patricku ema oma poja meelemuutust. Oma algse poisi keha tagasi saamiseks lõpetas ta naissuguhormoonide manustamise ning samuti tuleb tal läbida ka operatsioon liigse rinnakoe eemaldamiseks.
Fookuses: väikelaste sooideoloogiline ajupesu läänes on ületanud kuritegeliku piiri