Preemia “Saavutuste eest religiooni arendamisel” asutas 1973. aastal Templetoni Fond ja see määratakse isikutele, kellel on erilisi teeneid inimvaimu kaitsmisel maailmas valitseva kõlbelise kriisi eest. Laureaatideks on olnud näiteks ema Teresa (esimesena) ja Taizé vennaskonna juht Roger Schütz (munkluse taaselustamise eest protestantlikus maailmas). Aleksandr Solženitsõni isikus sai preemia esmakordselt õigeusklik. Preemia antakse kätte Inglismaal Buckinghami palees igal aastal 10. mail. Traditsiooni kohaselt teeb seda prints-konsort Philippe, misjärel peab värske laureaat pidulikul koosviibimisel kõne.

Aleksandr Solženitsõni kõne Templetoni preemia määramise puhul Buckinghami palees 10. mail 1983

Esimest korda määrati see preemia õigeusklikule. Olen tänulik, et meid maailma ulatuses märgatud on, kuid tajun selgesti, et mina isiklikult seda autasu ei vääri, eriti kui vaatan tagasi meie Kiriku hierarhide helgele reale ja õigeusu mõtlejaile Aleksei Homjakovist kuni Sergei Bulgakovini. Ja ma mõistan hästi, et idaslaavi õigeusus, mis on 65 aastat kannatanud kommunistliku tagakiusamise all (aga see tagakiusamine ületab oma julmuselt ja ulatuselt ristiusu esimestel sajanditel toimunu), on olnud ja on praegugi minust väärilisemaid, keda esile tõsta. Alates Kiievi metropoliidist Vladimir Bogojavlenskist, kes lasti maha Kiievi-Petšerski suurkloostri müüri ääres Lenini valitsusaja esimestel päevadel, kuni julge vaimuliku isa Gleb Jakuninini, keda piinatakse praegusel Andropovi ajal, kellelt on vägivaldselt võetud kõik vaimuliku tunnusmärgid ja isegi õigus omada Evangeeliumi; keda on ilma riiete, voodi ja toiduta palju kuid külmas kivikongis kinni peetud.

Meie tagakiusamiste sajandil on minugi elu üks esimesi mälupilte säärane: Kislovodski Püha Panteleimoni kirikusse tungisid teravatipulistes mütsides tšekistid, peatasid jumalateenistuse ja sammusid lärmakalt altari juurde – röövima. Ning kui hakkasin Rostovis Doni ääres koolis käima – käisin iga päev mööda kilomeetripikkusest GPU valvepostidega piiratud alast ja Võitlevate Usuvastaste Liidu kirendavast transparendist –, siis kiusasid komnoortest ülesässitatud koolipoisid mind taga selle eest, et käisin koos emaga linna viimases kirikus; nad rebisid ära risti mu kaelast.

Juba 1922. aastal riisuti Lenini ja Trotski juhtnööride kohaselt õigeusu kirikud paljaks, seejärel aga, Stalini ja Hruštšovi ajal, lammutati ja teotati kümned tuhanded pühakojad, nii et Venemaa kaotas oma näo ja muutus kõrbeks, minetas oma sajandeid püsinud eripära. Tervetesse oblastitesse ja poole miljoni elanikuga linnadesse ei jäänud järele ainsatki kirikut. Ning selles pimedas hääletus kõrbes on meie rahvas pidanud elama aastakümneid, leides ja säilitades justkui kobamisi teed Jumala juurde. Me oleme elanud ja peame veelgi elama sääraste pihtide vahel, et Jumala sõna kuulutamine on teoks saanud mitte vaba vaimu loomulikus arengus, vaid hävinguohu piiril, marksistliku ilukõne virvatulukeste piiramisrõngas, kus on hukka saanud arvutu hulk hingi.

Täna me näeme Templetoni komitee formuleeringutes kajastuvat seda, et inimestesse sisse-tambitud uskmatuse kiuste on õigeusu vaim meie maal säilitanud oma elujõu. Kuigi teated sellest jõuavad minu kodumaale väga vaevaliselt, läbi summutamise kadalipu, loodan ometi, et siit saavad tuge meie usklikud – nad kuulevad, et meid pole unustatud ja et nende meelekindlusest ammutatakse mehisust kaugemalgi.

Tsentraliseeritud jumalasalgamine, mis oma relvaarsenaliga ähvardab kogu maailma, vihkab ja kardab meie relvitut usku täpselt niisamuti nagu 60 aastat tagasi. Jah! Kõik metsikud tagakiusamised, millega riiklik timukalik ateism meie rahva vastu astus, kavalalt lihvitud valed ja juhmistava propaganda laviin – kõik see kokku on osutunud nõrgemaks rahva tuhandeaastasest usust – usk ei ole hävinud, ta on kõige kõrgem väärtus, mida me oma hinges ja vaimus alal hoiame.

Templetoni loeng. Gildhall, London, 10. mai 1983

Üle poole sajandi tagasi, oma lapsepõlves, kuulsin vanemate inimeste ütlemist, millega seletati Venemaad tabanud suuri katsumusi: “Inimesed on unustanud Jumala, sellest see kõik tulebki.”

Sellest ajast peale – varsti juba pool sajandit – olen murdnud pead meie revolutsiooni ajaloo kallal, lugenud läbi sajad raamatud, kogunud sadade sündmustes osalenute tunnistusi ja püüdnud kõike seda kokku võtta kaheksas köites. Aga kui peaksin täna võimalikult lühidalt vastama, kuidas sai võimalikuks laastav revolutsioon, mis õgis ära üle 60 miljoni inimelu, siis ei tea ma täpsemat vastust, kui et pean kordama: “Inimesed on unustanud Jumala, sellest see kõik tuligi.”

Ja veel enamgi: vene revolutsiooni käiku saab praegu, sajandi lõpul, mõista vaid selle taustal, mis toimus samal ajal mujal maailmas. Ilmneb üldine tendents. Kui peaksin lühidalt sõnastama kogu XX sajandi peamise arengujoone, ka siis ei leiaks ma täpsemat ja sisukamat lauset, kui: “Inimesed on unustanud Jumala.” Jumaliku mõõtme minetanud inimmõistuse krahhina võibki määratleda kõiki selle sajandi suuri kuritöid. Neist esimene oli Esimene maailmasõda, mille mõned tagajärjed ulatuvad tänasesse päeva. Seda praeguseks juba suurelt osalt unustatud sõda, mille käigus külluslik, täisvereline, õitsev Euroopa asus hullumeelse õhinaga ennast hävitama ja lõhestas enda vahest rohkem kui sajandiks (ja võib ka olla, et jäädavalt) – seda sõda ei saa seletada teisiti kui mõistuse üleüldise ähmastumisega, tänu millele riigivalitsejad ei tajunud enda kohal mingit Kõrgemat Jõudu. Ja ainult säärane jumalasalgamisest toituv tigestumine võimaldas väliselt justkui kristlikel riikidel tollal kasutada mürkgaase – asja, mis jääb inimsuse piiridest nii ilmselgelt väljapoole.

Samasugune jumaliku mõõtme minetanud mõistuse ülesütlemine leidis aset pärast Teist maa-ilmasõda, kui maad võttis saatanlik “tuumakilbi”-ihalus. Nimelt hakati arvama, et ei tasu enam ülepea muret tunda, ei maksa noorsoole kohustusi kaela laduda, pole vaja pingutada, et kaitsta ennast või koguni teisi – sulgeme oma kõrvad appihüüdeile Idast, täidame oma elu edu ja heaolu järel jooksmisega ning kui meie pea kohale peakski kerkima hädaoht, siis kaitseb meid tuumapomm, või kui ei kaitse – noh, kurat temaga, las lendab siis kogu maailm vastu taevast! Kurb ja abitu seisund, millesse Lääs on tänaseks langenud, on paljuski välja kasvanud sellest saatuslikust veast: arvamisest, et maailma ei kaitse inimeste usk ja meelekindlus, vaid kõigest tuumapomm.

Vaid tänu teadvuse kõrgema, jumaliku mõõtme minetamisele võis Lääs pärast Esimest maailmasõda rahulikult pealt vaadata Venemaa hukku, inimsööjate bande aastakümneid väldanud märatsemist, ning pärast Teist maailmasõda samasugust hävitustööd Ida-Euroopas. Ent nii on ju läbi meie sajandi toimunud kogu maailma hukkumist ettevalmistav areng – ja Lääs ei teinud seda märkamagi, vaid aitas paljus koguni kaasa. Terve sajandi vältel on Lääs oma jõu kokku võtnud ühelainsal korral – Hitleri vastu võideldes. Ent selle võitluse viljad on ammugi käest lastud. Meie uskmatul sajandil on inimsööjate vastu leiutatud tuimastusvahend: inimsööjatega tuleb kaubelda. Säärane on meie tänase tarkuse tippsaavutus.

Tänane maailm on jõudnud sellise piirini, et kui eelmised aastasajad seda näeksid, siis hüüaksid nad ühest suust: “See on Viimnepäev!”

Kuid meie oleme sellega leppinud, isegi päris kenasti kohanenud…

Dostojevski hoiatas: “Inimmõistusele ootamatult võivad ilmneda tohutu tähtsusega asjaolud.” Nii sündiski. Kirjanik ennustas: “Maailm lunastatakse alles pärast seda, kui kuri vaim on oma töö teinud.” Kas lunastatakse? – seda saame veel näha, see sõltub meie südametunnistusest, mõtteselgusest, meie isiklikest ja ühistest jõupingutustest katastroofiolukorras. Ent juba on täide läinud see, et kuri vaim lehvitab võidukalt tiibu kõigi viie maailmajao kohal.

Me oleme maailma tahtmatu hävitamise või ka vabatahtliku enesehävitamise pealtnägijad. Kogu XX sajand on langemas ateismi ja enesehävituse hukatuslikku keerisesse. Ja sellel maailma kuristikku langemise teel on kahtlemata globaalseid joonid, mis ei sõltu ei riigikorrast ega poliitilisest süsteemist, ei majanduse ega kultuuri arengutasemest, ei ka rahvuslikest iseärasustest. Ja tänane Euroopa, mis ei peaks ju sugugi sarnanema 1913. aasta Venemaale, seisab ometi samamoodi kuristiku serval, ehkki on selleni jõudnud teisi teid mööda. Maailma eri osad läksid eri teid mööda, kuid tänaseks on nad kõik jõudnud ühesuguse hävingu künnisele.

Ent on ju ka Venemaa ajaloos olnud sajandeid, kus ühiskonna ideaaliks polnud tiitlid ega varandus, vaid püha elulaad. Venemaa toetus tollal õigeusule, mis säilitas truudust esimeste sajandite algkirikule. See põline õigeusk aitas meie rahval ellu jääda kaks-kolm sajandit kestnud võõra ikke all ja koguni selsamal ajal tagasi lüüa Läänest tulnud ristisõdijate häbitud rünnakud. Nende sajandite vältel sulandus õigeusk inimeste mõtteviisi ja kommetesse, perekonnaellu, igapäevasesse olmesse, töökorraldusse, päevade, nädalate ja aastate rütmi. Usk koondas ja tugevdas rahvuse elujõudu.

Ent XVII sajandil tabas meie õigeusku õnnetul kombel seesmine lõhenemine. XVIII sajandil vapustasid Venemaad Peeter I vägivaldsed ümberkorraldused, mis tõrjusid kõrvale religioosse vaimu ja rahvustunde, eelistades neile majandust, tugevat riiki ja sõdu. Ja koos Peetri üheülbaliste valgustusreformidega jõudsid meiegi maile sekularismi salakavalad ja mürgised tuulepuhangud, millest imbus läbi XIX sajandi haritlaskond ja mis avasid pärani värava marksismile. Revolutsioonide eel oli usk Venemaa haritlaskonnas taandunud, harimatute kihtide hulgas aga tõsiselt kahjustatud.

Ikka seesama Dostojevski on öelnud Kirikut kirglikult vihkava Prantsuse revolutsiooni kohta: “Revolutsioon peab tingimata algama ateismist.” Nii see ongi. Ent niivõrd organiseeritud, militariseeritud ja sihikindlat jumalasalgamist, nagu seda ilmutas marksism, polnud maailm varem näinud. Marxi ja Lenini filosoofilises süsteemis, nende ilmavaate psühholoogilises karkassis on Jumala vihkamine peamiseks liikumapanevaks jõuks, millest lähtuvad kõik poliitilised ja majanduslikud taotlused. Võitlev ateism pole mingi üksikdetail, kommunistliku liikumise kõrvalküsimus, vaid kogu õpetuse telg. Oma saatanlike plaanide teostamiseks peab ta inimestest välja juurima nii usu kui ka rahvustunde – ning nii üht kui teist teevad ja kuulutavad kommunistid kõikjal täiesti avalikult. Mil määral ihkab ja üritab ateistlik maailm religiooni maa pealt minema pühkida, seda näeme mitmetest hiljutistest atentaadikatsetest Rooma paavstile.

1920-ndad aastad Nõukogude Liidus olid õigeusu vaimulikele pikka ja piinarikas kannatuste rada. Kaks mahalastud metropoliiti, kusjuures üks neist, Venjamin, oli Petrogradis valitud üldrahvaliku hääletamisega. Patriarh Tihhon ise, kes käis läbi Tšekaast-GPT-st ja suri seejärel saladuslikel asjaoludel. Kümned peapiiskopid ja piiskopid. Kümned tuhanded vaimulikud, mungad ja nunnad, keda tšekistid sundisid Jumala sõnast taganema, piinasid ja tapsid oma keldrites, saatsid laagritesse ja Kaug-Põhja inimtühja tundrasse, jätsid kodutud ja näljased vanakesed viletsusse surema. Ja kõik need kristlikud märtrid läksid oma usu eest kindlal meelel surma, vaid mõned üksikud lõid kõhklema ja taganesid usust. Ja kümnetele miljonitele lihtkodanikele suleti kirikuuksed, neil keelati laste kasvatamine usulises vaimus, nad kisti oma laste juurest ära ja heideti vanglasse, lapsi aga sunniti ähvarduste ja vale abil usust lahti ütlema. Võib väita, et ka vene talumajanduse julm ja mõttetu purustamine 1930-ndatel aastatel, niinimetatud kulakluse likvideerimine ja kollektiviseerimine, mille tagajärjel hukkus 15 miljonit talupoega ja millel puudus vähimgi majanduslik õigustus, toimus peamiselt eesmärgil hävitada külaelu rahvuslikud traditsioonid ja tõrjuda religioon külast välja. Ja sedasama vaimse laostamise tagamõtet kandis ka kogu koletislik GULAG-i arhipelaag, kus ühed inimesed võisid ellu jääda teiste inimeste elude arvel. Vaid poolearulistele jumalasalgajatele võis pähe tulla ka tänases Nõukogude Liidus kavandatud viimane hävitustöö, sedapuhku vene looduse enese kallal: Venemaa põhjaosa uputamine, jõgede ümberpööramine, mis lööks segi Põhja-Jäämere eluruumi ja paiskaks veed lõunasse, mis aga on juba ohvriks toodud eelmistele, niisama jampslikele “kommunismi suurehitustele”.

Vaid õige lühikest aega, seistes vajaduse ees koondada kõiki jõude Hitleri vastu, püüdis Stalin küüniliselt kokku mängida Kirikuga, ja see petlik mäng, mida Brežnevi ajal jätkati reklaami-publikatsioonide ja muude dekoratsioonide toel, avaldas Läänes kõige enam muljet ja seda peeti paraku ehtsaks koostööks. Ent kui tõsiselt on religiooni vihkamine siiski kommunismis juurdunud, selle üle võib otsustada kõige liberaalsema kommunistlikku liidri Hruštšovi järgi: otsustanud teha mõned olulised sammud vabama elukorralduse suunas, hakkas ta nende reformide kõrval uuesti kuulutama Leenini küünilist juhtlauset religiooni hävitamisest.

Vaat mida nad ei oodanud: et kirikutest lagedaks tehtud maal, kus juba kaks kolmandikku meie sajandist võidutseb ja ohjeldamatult märatseb ateism – maal, kus kirikuhierarhia vaba toimimine on äärmise piirini takistatud ja Kiriku säilinud riismeid talutakse vaid läänemaailmale suunatud propaganda huvides; maal, kus tänaselgi päeval mitte ainult et saadetakse inimesi nende usu pärast vangilaagritesse, vaid laagris eneseski heidetakse kartserisse need, kes kogunevad näiteks paasapühade puhul palvetama –, et sääraste kommunistlike pihtide vahel on ristiusu traditsioon Venemaal ellu jäänud! Jah, meil on miljonid võimu pealesurutud jumalasalgamise läbi laostatud inimesed, ent on alles ka miljonid usklikud, ehkki nad tänasel päeval on sunnitud välispidiselt vaikima – ning läbi tagakiusamiste ja kannatuste on usk Jumalasse minu kodumaal saavutanud erilise sügavuse.

Ja siin me näeme lootuste koidikut: kui hästi kommunism ka poleks varustatud rakettide ja tankidega ja kui edukalt ta ka ei vallutaks planeeti – iial pole talle määratud ristiusust võitu saada!

Lääs on seni jäänud kommunistlikust invasioonist puutumata, religioon areneb vabalt. Kuid siingi on ajalooline tee tänaseks jõudnud religioosse teadvuse ahenemiseni. Siingi on olnud oma sügavad lõhenemised, verised ususõjad ja kestev vihavaen. Ja muidugi on Läänt juba hilisest keskajast alates üha enam üle usutanud sekularismi lained, see hädaoht usule ei tule aga väljastpoolt, usu kõrvaletõrjumisest, vaid jõu seesmisest ammendumisest ja on nii vististi veel ohtlikum.

Läänes on läbi aastakümnete märkamatult, samm-sammult kõrvale tõrjutud igasuguseid elu mõtte otsinguid, mis pärivad “edu” saavutamisest kaugemale, ja seda viimast on püütud kiitvalt fikseerida isegi konstitutsioonides. Juba mitmendat sajandit naerdakse välja Hea ja Kurja mõisteid, nad ongi üldisest ringlusest edukalt välja tõrjutud ning asendatud päevakajaliste poliitiliste ja klassivõitluslike terminitega. Piinlik on apelleerida üldinimlike kriteeriumide poole, piinlik on tunnistada, et kurjus peitub eelkõige iga inimese südames ja alles siis poliitilises süsteemis – ent ei ole piinlik teha integraalsele Kurjusele päevast päeva väikesi järeleandmisi, ehkki see järeleandmiste ahel veab Läänt meie endi, üheainsa põlvkonna silme all pöördumatult kuristikku. Lääs kaotab üha enam oma religioosset loomust ja jätab noorsoo täie rahuga ateismi hooleks. Milliseid jumalasalgamise tunnusmärke peaks veel nimetama, kui Ameerika Ühendriikides, mida peetakse üheks maailma kõige religioossemaks maaks, jooksis maitselage, häbitu film Jeesusest Kristusest? Või kui pealinnas ilmuv soliidne ajaleht trükib ära küünilise karikatuuri Jumalaemast? Kui välised raamid on ära langenud, kas tasubki siis enam oma seesmise eneseväärikuse küljes rippuda?

Või miks peaksime hoiduma üha kuhjuvast vihkamisest, rassi- ja klassivaenust, ideoloogilisest materdamisest? See kõik pureb ja õõnestab tänapäeval arvutut hulka inimhingi. Õppejõud-ateistid kasvatavad noorsugu vihkama oma ühiskonda. Taolistest paljastustest haaratuna ei suudeta taibata, et kapitalismi pahed on inimloomuse igipüsivad pahed, mis saava end koos kõigi inimõisustega vabalt ilmutada; kuid kommunismi tingimustes (ent kommunism hingab kuklasse kõigile sotsialismi mõõdukatele vormidele, sest need vormid on üpris ebapüsivad) pääsevad need pahed kontrolli alt täielikult välja ja haaravad oma küüsi kõik need, kel on ühiskonnas vähimatki võimu; kõik ülejäänud aga on seal tõepoolest “võrdsed” – võrdsed kui paljaksriisutud orjad. Säärane ülesköetud vihkamine täidab tänase vaba maailma atmosfääri, ja mida suurem on isikuvabadus, ühiskonnas saavutatud sotsiaalne kindlustatus ja komfort, seda ägedam on, ime küll, ka see pime vihavaen. Nii on praegune arenenud Lääs meile selgelt näidanud, et ei materiaalses külluses ega edukas äris peitu inimsoo lunastus.

See lausvihkamine levib ja haarab kõike elavat, elu ennast, maailma, tema värve, helisid, vorme, inimkeha – ja XX sajandi eksalteeritud kunst kuhjub selle värdjaliku vihkamise surve all, sest kunst ilma armastuseta on viljatu. Idas tabas kunsti langus tänu sellele, et teda taga kiusati ja alla suruti, Läänes aga käis kunst alla omal vabal tahtes, takerdudes kunstlikesse pretensioonikaisse otsingutesse, kus inimene ei püüa enam lahti mõtestada Jumala loomingut, vaid tahab ise Jumala kohale astuda.

Taas näeme selleski vallas ühte ülemaailmse arengu tulemust, lääne ja ida pürgimuste kokku-langemist, ja ikka on põhjus üks ja seesama: inimestel on ununenud Jumal.
Üleilmse ateismi pealetungi ees on usklikud killustatud ja paljud neist on kaotanud pea. Ent samas võiks kristlik (õieti küll endine kristlik) maailm pöörata oma pilgu näiteks Kaug-Itta. Hiljaaegu oli mul võimalus jälgida, kuidas Jaapanis ja Vabas Hiinas – kus religioossed arusaamad pole küll nii kindlapiirilised, kuid “valikuvabadus” on sama suur kui Läänes – on nii ühiskond tervikuna kui ka noorsugu ikka veel hoopis kõlbelisem kui Läänes, on hoopis vähem sekulaarsest vaimust õõnestatud.

Mis seal rääkidagi erinevate religioonide vastasseisust, kui ristiusk ise on niivõrd killustunud! Viimastel aastatel on ristiusu peamiste erinevate usutunnistuste vahel astutud lepitavaid samme. Ent need on liialt aeganõudvad, maailm ähvardab hukkuda sada korda kiiremini. Pole ju oodata usulahkude ühtesulamist, usudogmade vastastikust ümbervahetamist, vajalik oleks eelkõige üksmeelne vastuseis ateismile, kuid selleks on need sammud liialt aeglased.

On ju olemas ka organisatsiooniline liikumine Kirikute ühendamiseks, Ülemaailmne Kirikute Nõukogu, ent veider küll, seal tuntakse huvi näiteks kolmanda maailma revolutsiooniliikumise edusammude vastu, ent ollakse paraku pimedad ja kurdid religiooni kõige järjekindlama tagakiusaja – Nõukogude Liidu suhtes. On võimatu selles riigis toimuvat mitte märgata – järelikult on poliitiliselt kasulik mitte näha ja mitte vahele segada? Aga mis siis jääb järele ristiusust?

Mul on väga kahju, kuid ma ei saa siinkohal jätta mainimata, et minu eelkäija, selle preemia läinudaastane laureaat [1982. aastal sai Templetoni preemia Billy Graham], toetas isegi preemia saamise ajal avalikult kommunistlikku valepropagandat, teatades paatoslikult, et ta pole märganud religiooni tagakiusamist Nõukogude Liidus. Las karistab teda Taevas selle irvitamise eest kõigi hukatute ja tagakiusatute üle.

Täna näeme üha selgemini, et hoolimata kõige kavalamast poliitilistest laveerimisest tõmbub silmus inimkonna kaela ümber aina koomale; üha vähemaks jääb lootust ja ei paista enam mingit väljapääsu, ei poliitilist, majanduslikku ega ökoloogilist. Jah, nii see paistab tõesti.

Ja sellise ülemaailmse vääramatu asjade käigu puhul polegi nagu kohane meelde tuletada, et meie olemise või mitteolemise võti peitub igas üksikus inimsüdames, selles, kas ta reaalselt eelistab teha Head või Kurja. Tänagi on see võti kõige kindlam. Suuri lubadusi andnud sotsiaalsed teooriad on läinud pankrotti ja viinud meid ummikusse. Vabad lääne inimesed võiksid oma loomuliku intelligentsiga taibata, et neile söödetakse sisse üpris palju ilusaid valesid, ja et neil ei tasuks nii kergesti õnge minna. Viljatud on katsed otsida maailma tänasest kriisiolukorrast väljapääsu, juhtimata meid patukahetsusele Looja ees; meile ei terendu mingit muud väljapääsu, me ei saagi seda leida, sest need vahendid, mida me oleme enda jaoks ise leiutanud, on liialt kesised. Kõigepealt peab nägema kogu seda õudust, mis pole loodud kusagil meist väljaspool, mingi klassi- või rahvavaenlase poolt, vaid mis peitub igas inimeses, nagu ka igasuguses, isegi vabas ja kõrgelt arenenud ühiskonnas – viimases veel eriti, sest siin oleme teinud kõik ise, omal vabal tahtel. Oma igapäevase kergemeelse egoismiga tõmbame silmust oma kaela ümber aina koomale.

Küsigem eneselt: kas pole meie sajandi ideaalid osutunud vääraks? Nagu ka meie enesekindel moodne terminoloogia? Ja sellest tulenevad pealiskaudsed retseptid, kuidas olukorda parandada? Igas valdkonnas tuleks need retseptid selge pilguga üle vaadata, kuni veel pole hilja. Harjumuslikud tavakujutlused ei saa meid kriisist välja viia.

Meie elu sisuks ei saa olla materiaalsete väärtuste jahtimine, vaid inimväärse küpse vaimsuse otsingud. Kogu meie maine elu on vaid vaheaste kõrgema arengu teel, ja sellel astmel ei tohiks libastuda ega sihitult tammuda. Toetudes üksnes materiaalse maailma seadustele, ei suuda me oma elu lahti mõtestada ega seada endale uusi eesmärke. Füüsika ja füsioloogia seadused ei suuda meile iial ära seletada seda kaheldamatut tõsiasja, et Looja osaleb iga päev, vahetpidamata, iga inimese elus, andes meile elujõudu juurde, ja kui see abi lakkab, siis me sureme. Ja täpselt samuti osaleb Ta kogu planeedi käekäigus – praegusel segasel ja süngel ajal peaksime püüdma seda eriti selgesti tajuda.

Kahe viimase sajandi uisapäisa edasitormamine on meid viinud hingetühjuseni ning tuuma- ja muu hävingu piirini, ning sellele vastu seada võime vaid Jumala osavõtliku headuse otsingud, millest oma ülbuses nii võõrdunud oleme. Siis võiksid meie silmad avaneda selle õnnetu XX sajandi vigade nägemisele ja leiaksime jõudu neid vigu parandada. Muidu aga pole meil siin kuristiku serval enam millestki kinni hoida, ei aita ka kõigi filosoofide-valgustajate targad mõtted.

Meie viis maailmajagu on surmaohus. Ent just sellistes katsumustes ilmnevad inimvaimu kõrgemad omadused. Kui me hukkume, kui me laseme oma maailmal hävineda, siis on see meie endi süü.

Väljaandest Novõi Mir (1992/2: 179–183) tõlkinud Aivar Kull. Avaldatud esmalt ajalehes Eesti Kirik (1992) ja seejärel veebilehes Meie Kirik (19.09.2012).