Mõttekoja Quincy Institute for Responsible Statecraft Euraasia programmi juht Anatol Lieven leiab UnHerdis, et Euroopa riigijuhtide ja ametnike jäikus Ukraina ning Venemaa vaheliste rahukõneluste alustamise osas on ennekõike kahjulik Ukrainale.
Kõik Ukraina sõjaga seotud osapooled tegelevad hetkel positsioonide sisse võtmisega ajaks kui Ameerika Ühendriikide presidendi Donald Trumpi ettepanekul hakatakse pidama rahukõnelusi. Asi, mida pole võimalik teada – ja pole võimalik teada seni, kuniks rahukõnelused aset leiavad –, millistest neist seisukohtadest kavatsetakse kindlalt kinni hoida ja millised on mõeldud nuppudeks mängulaual ning millised on mõeldud kõneluste läbi kukutamiseks.
Nii Ühendkuningriigi välisminister David Lammy kui Euroopa Liidu kõrge esindaja Kaja Kallas kinnitasid möödunud nädalal, et nemad ei näe praeguses seisus Venemaaga läbi rääkimiseks mingit mõtet. Lammy sõnade kohaselt "pole Putin inimene, kellega võiks läbi rääkida ajal kui ta Euroopa pinnal sellist kaost külvab". Sellele lisaks tegi Ühendkuningriigi kaitseminister John Healey ettepaneku, et Briti sõdurid võiks saata Ukrainasse ukrainlasi välja õpetama. Venemaa on samas omalt poolt öelnud selgelt välja, et lääneriikide sõdurid on sellisel juhul sihtmärk, mis omakorda kujutaks endast äärmuslikku vastuolude võimendamist ja tõenäoliselt välistaks rahukõneluste pidamise. Loomulikult võib sedasi lubatud sõdureid pidada läbirääkimiste vahendiks, mis annaks Ukrainale kaalu juurde ja millest lõpliku leppe heaks loobutakse.
Kuid osutatud mõtetega on kaks probleemi. Esiteks pole Briti sõdurid mingid nupud mängulaual, mille taga Lammy istub, vaid tegemist on sõdurite eludega. Sõdurite, keda viimase põlvkonna jooksul on liiga palju hukkunud halvasti planeeritud sõdade käigus, millel pole Ühendkuningriigi huvidega midagi tegemist. Teiseks on asjaolu, et läänel on kujunenud välja hukutav kalduvus teha ettepanekutest, mis peaksid olema läbirääkimiste ja kauplemise vahendid, raudkindlad moraali ja prestiiži seisukohad. Üheks sellise ettepaneku näiteks on Ukraina NATO liikmelisus.
Lääneriikide sõdurite Ukrainasse saatmine, kas siis instruktorite või rahuvalvajatena, on Moskva jaoks sama vastuvõetamatu kui Ukraina NATO liikmelisus. Kui midagi sellist rahukõneluste ajal nõutakse, siis tähendaks see nende lõppu. Sama kehtib Kremli teatud nõudmiste kohta, nagu näiteks, et Ukraina tõmbaks oma väed välja neljast riigi oblastist, mille Venemaa väidab olevat annekteerinud. Muude teemade osas, nagu näiteks Ukraina "natsionaalsotsialistidest vabastamine" ja Ukraina relvajõdudele piirangute seadmine, väidavad Venemaa poole asjatundjad, et Vladimir Putin on valmis tegema kompromisse.
Need on teemad, mida saab selgeks rääkida ainult läbirääkimiste käigus. Lääne poolt vaadates oleks ainus põhjus rahukõnelustega viivitamiseks – nagu seda soovitavad Lammy ja Kallas – kindlus, et Ukraina on kuue kuu pärast läbirääkimisteks paremas seisus kui see on täna.
Ilmselgelt milleski sellises kindel olla pole võimalik. Pigem vastupidiselt toovad tulevased kuud kaasa, et Ukraina kaotab veel suurema osa territooriumist ja lisaks valitseb tõsine oht, et riigi arvuliselt ning tulejõult Venemaale alla jääv sõjaväeline võimekus kukub täielikult kokku. Mida iganes Brüssel ka ei lubaks, vaadates suuri Euroopa riike tabanud eelarvekriise, pole mingit kindlust, et Euroopa jätkab Ukrainale abi andmist isegi senises mahus.
Loomulikult ei liigu kõik ka Venemaa tahtmist mööda. Moskva nomenklatuur on tõsiselt mures tuleva aasta kõrge inflatsiooni pärast. Samal ajal liigub sõjavägi lahinguväljal edasi aeglaselt, millega kaasnevad rasked kaotused. Suurem osa venelastest paistab olevat valmis rahu nimel kompromisse tegema, nii kaua kui see ei puuduta eluliselt tähtsatest riiklikest huvidest loobumist.
19. detsembril, esinedes igaaastasel suurel pressikonverentsil, kinnitas Putin, et on valmis Trumpiga kohtuma niipea kui viimane selleks soovi avaldab. Selle väljavaatega kaasnevad omad ohud. Esiteks võib Trump nõustuda liiga paljude asjadega ilma, et teisejärgulised küsimused täpsemalt läbi räägitakse, mis annab võimaluse Venemaal nende osas järelandmistest loobuda. Teine oht võib olla see, et Putin ei ole Trumpi ettepanekutega kohe nõus ja viimane võib selle peale pahaseks saada ning läbirääkimised lõpetada.
Putin teatas samuti, et ta on valmis pidama läbirääkimisi Volodõmõr Zelenskõiga, kuid kõik kokkulepped peab kinnitama Ukraina parlament. Kuna Ukraina parlamendi jaoks on sellise kokkuleppe leidmine vaevaline, on see jõuline argument, et kõik teemad, mis puutuvad kuidagi Washintoni – NATO liikmelisust, Kiievile antavad lääne relvad ja turvatagatised, ühine Venemaa ja USA sõjajõudude piiramine Euroopas –, et esmalt võiks pidada kahepoolseid läbirääkimisi Trumpi ja Putini valitsuste vahel. Alles peale seda saab hinnata kui võimalik on rahu päriselt.
Tõlkis Karol Kallas