Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) peapiiskop emeeritus Andres Põder väljendab imestust selle üle, kui rahulikult võtab ühiskond vastu sõnavabadust ja demokraatiat selgelt piirava sammu "vaenukõne" kriminaliseerimise näol ning küsib seejuures, kas me ikka vajame suukorvistamist.
"Nüüd, mil eelnõu on jõudnud riigikokku, imestan, kui rahulikult ühiskond sellise sõnavabadust ja demokraatiat selgelt piirava sammu vastu võtab. Aga ega ju ka 1934. aastast alanud "vaikiv ajastu" ühiskonna enamusele kuigivõrd korda ei läinud," kirjutab Põder ERR-is ilmunud arvamusloos.
"Mõeldes tagasi Nõukogude ajale, mäletan, et ega rahva keskel kuigi sageli erilist pahameelt demokraatia ja sõnavabaduse puudumise üle ei kohanud. Defitsiitsete kaupade pärast küll. Dissidentide kohta öeldi vahel, et mis nad ässitavad ja eksitavad inimesi. Partei ja valitsus aga kinnitasid, et sõnavabadus Nõukogudemaal on täielik, piirangud on vajalikud ainult rahva turvalisuse ja julgeoleku tagamiseks. Selliseid selgitusi kuuleb ju praegugi."
Tema sõnul sõitis nii-öelda buss liinil sotsialiseerumine, lojaalsus, konformism nii toona kui ka sõidab nüüd. "Aga nagu üksikutest dissidentidest ja hipidest nonkonformistid osutusid kanaarilindudeks kaevanduses, tasuks väheseid kriitilisi hääli vaenukõneseaduse osas kuulata ka nüüd," leiab peapiiskop emeeritus.
Tema hinnangul polegi tegelikult "vaenukõne" kriminaliseerimise suhtes kriitilisi hääli nii vähe ning neid leidub nii juristide, kultuuritegelaste, teadlaste kui ka ajakirjanike seas.
"Vastutus demokraatia säilimise eest lasubki esmajoones ühiskonna eliidil, riigikogu kaasa arvatud," leiab ta.
Põder leiab, et "vaenukõne" seadusega ei tohiks välja anda nii-öelda lunastamata vekslit, et äkki mingi mõtteavaldus A ohustab ühiskonna turvalisust B, kusjuures A ja B üle otsustagu politsei.
Ta rõhutab, et lääne kultuuris on kristlik arusaam ligimesearmastusest siiski üldiseks normiks ja diskrimineerimine inimese eritunnuste alusel niigi taunitav.
"Kui tahetakse, kvalifitseerub vaenukõne äärmuslikuks väljaütlemiseks, kui tahetakse, äärmuslik väljaütlemine vaenukõneks. Suvalisuse voluntaristlik õlekõrs murrab aga õiguskaameli selgroo. Plaanitav seadus võib näida küll tühise juriidilise nüansina, kuid kas nii ei sünnigi diktatuurid? Kas ei osutu selle võimalik kuritarvitamine suuremaks ohuks kui see, mille ärahoidmiseks seda kavandatakse?" küsib Põder kokkuvõtvalt.
"Inimese suurust näitab seegi, et ta on suuteline taluma teistsuguseid, kasvõi halvustavaid arusaamu, suuteline enda eest seisma ja headusega kurja ära võitma. Karmide paragrahvidega hirmutamine võib inimsuhete parandamise asemel pigem suurendada salajast vimma. Ja kunagi prahvatab see niikuinii. Teistest hoolimist ja turvalisust loob ennekõike armastus, ka nende vastu, kes seda alati ei mõista," kirjutab ta lõpetuseks.
Toimetas Martin Vaher