Vasakpoolsete aktivistide seas levib järjest enam idee, et perekond kui selline on patriarhaalne ja rõhuv institutsioon, mis tuleks ideaalis kaotada ja asendada erinevat sorti "kogukondadega". Sarnaselt üleskutsele politsei kaotada võib säärane ettepanek ehmatava kiirusega peavoolu jõuda, kirjutab Iiri kultuurikriitik Angela Nagle.
Peamiselt nn alt-right liikumise kriitikuna tuntuks saanud Nagle ei jäta vajadusel kritiseerimata ka vasakpoolseid. Väljaandes The Lamp Magazine avaldatud uusimas artiklis pöörab ta pilgu aina kasvavale ja normaliseeruvale kriitikale perekonna kui institutsiooni vastu.
Nagle'i sõnul näitab aastakümnete pikkune sotsioloogiline uurimistöö, et perekondade lagunemist põhjustab kasvav majanduslik ebavõrdsus, esimene aga omakorda suurendab viimast, tekitades nn surnud ringi. Ometi on vasakaktivistide ringkondades perekonna täielik hävitamine viimasel ajal eesmärgiks võetud.
Nagle rõhutab, et tegu pole äärmuslike häältega – vähemalt USAs räägitakse perekonna kaotamisest ka peavoolumeedias ning akadeemilistes ringkondades. Ka Black Lives Matter liikumise jaoks on tegemist programmilise nõudmisega.
Vaid ühe näitena – George Sorose Avatud Ühiskonna Fondi ning Ford Foundationi poolt toetatud väljaanne Open Democracy avaldas hiljuti radikaalfeminist Sophie Lewise artikli "Koroonaviiruse kriis näitab, et on aeg perekond kaotada". Nagle toob välja veel hulga sarnaseid arvamusartikleid, mis kõrge profiiliga väljaannetes ilmunud on. USA "demokraatlike sotsialistide" juhtfiguur Jared Abbot on kasutanud näiteks eufemismi perekonna "demokratiseerimisest".
Nagle'i sõnul on Lewise-sarnaste radikaalide idee sellest, et laps peaks kuuluma vaid iseendale, äärmiselt ohtlik. Kuigi viimastel aastatel on ajaloo prügikasti saadetud pea kõik seksuaalsed tabud, püsib ühena viimastest veel hukkamõist pedofiilia suhtes. "Ainuke asi, mis seda tabu üleval hoiab, on arusaam, et lapsed ei saa iseseisvalt otsuseid langetada. Laste "vabastamine" vanemate kontrolli alt murraks viimase kaitseliini, mis rünnaku all perekonnale veel jäänud on," tõdeb Nagle.
Perekonna lagunemisel on rängad tagajärjed
Nagle'i sõnul on viimaste aastakümnete jooksul globalistlike arengute, sh töökohtade vaesematesse riikidesse üleviimise tõttu kannatanud peamiselt töölisklass. Sotsioloog Andrew Cherlini töö on näidanud, kuidas vaesemad perekonnad seetõttu destabiliseerusid, samas kui rikkamad perekonnad hoopis tugevnesid, nii "palgalõhet" süvendades.
Samuti kinnitavad uuringud, et perekonna lagunemine põhjustab loendamatuid muid sotsiaalseid ja isiklikke probleeme. Selliste perekondade lapsed kannatavad rohkem vaimsete häirete all, on vähem haritud, teenivad vähem raha ning nende enda perekondades on lahutus märgatavalt tõenäolisem.
Lagunenud perekondades kasvanud lapsed usaldavad mõlemat vanemat vähem ning saavad neilt vähem armastust. Omakorda usaldavad nad vähem omaenda tulevasi elukaaslasi ja ka võõraid inimesi. Sellistest peredest pärit lastel on 40 korda kõrgem risk kogeda füüsilist või seksuaalset vägivalda.
Nagle'i sõnul on aga vasakaktivistide reaktsioon säärasele statistikale lihtsalt väita, et tegu pole mitte perekondade lagunemise, vaid institutsiooni jätkuva säilimise tagajärjega. "Kõik see halb kaoks, kui nende utoopilised ideed ellu rakendataks. Alles siis saab "küla" lapse üles kasvatada," kirjutab ta.
"Küla" kujutaks endast erinevate vasakmõtlejate nägemuses süsteemi, kus lapsi kasvataks nö võrgustik erinevat tüüpi (anarhistlikke) kommuune, kus bioloogilise ema ja isa roll oleks tugevalt piiratud. Eesmärk oleks loomulikult üllas – vältida väidetavalt praegu "tuumikperedes" varjatult vohavat perevägivalda ja rõhumist. Nagle juhib aga tähelepanu, et USA vasakpoolsete poolt eeskujuks võetud nn ajutiste autonoomsete tsoonide ehk sarnaste kommuunide üks peamisi teoreetikuid Hakim Bey oli muuhulgas ka pedofiilia propageerija.
Nagle tõdeb, et alles mõne kuu eest poleks keegi uskunud, et politsei kaotamisest saaks USA peavoolu liberalismi üks nõudmisi. "Kui perekonna kaotamisest saab meie edukate kultuurirevolutsionääride järgmine nõudmine, on lihtne ette kujutada, kuidas perekonda põhistavat juriidilist infrastruktuuri saaks lammutada. Perekonna moraalsed ja kultuurilised alustalad juba on haavatavad," märgib ta.
Kes aga oleks võimeline revolutsionääre peatama? "Ma ei näe põhjust arvata, et sina või keegi teine hoolib maailmas millestki – kaasa arvatud oma lastest – rohkem kui sellest, et teda ei nähtaks progressi vaenlasena," sõnab Nagle.