Feminist: kapitalismi lammutamiseks tuleb kaotada perekond

Feministlik kirjanik Sophie Lewis leiab, et kapitalismi lammutamiseks tuleb kaotada perekond ning ema ja lapse vaheline side tuleb muuta ebaloomulikuks, et last saaks kasvatada kommuun. Foto: kuvatõmmis väljaandest The Nation.

Feministlik teoreetik Sophie Lewis kirjutab oma uues raamatus “Täielik surrogaatlus: feminism perekonna vastu”, et kapitalismi lammutamiseks tuleb esmalt kaotada perekond, kuna “seal kasvatatakse meid töölisteks ning sooliselt binaarse ja rassiliselt kihistunud süsteemi heteroseksuaalseteks liikmeteks”. Samuti tuleks tema arvates muuta ema ja lapse vaheline side “ebaloomulikuks”, kuna lapsed peaksid kuuluma vaid iseendale ning neid peaks kasvatama kommuun.

Lewis rääkis oma tänavu ilmunud raamatust ja selles lahti kirjutatud feministlikust teooriast väljaandele The Nation. Teda intervjueerinud vabakutseline kirjanik Rosemarie Ho juhatas oma artikli sisse tõmmates paralleele Karl Marxi ja Friedrich Engelsi Kommunistliku partei manifestis esitatud üleskutsega “kaotada perekond” [kuna lapsed peaksid kuuluma riigile – toim].

Marxi ja Engelsi kohaselt töötasid perekonnas patriarhaat ja kapitalism käsikäes, et toota kuulekaid, võõrandatud töölisi ning muuta naised kõigest tootmisvahenditeks meeste jaoks, kes neid valitsesid, võtab Ho kommunistide nägemuse traditsioonilisest peremudelist kokku. Tema hinnangul arendas kommunistide kriitikat kodanliku perekonna suhtes edasi 1960ndate ja 70ndate radikaalne kväärpoliitika [homopoliitika – toim], mis ründas perekondlike suhete heteronormatiivsust.

Ho nendib, et üleskutse perekonna lagundamiseks on sellest ajast peale aga vasakpoolsete ettekujutlusest peaaegu täielikult kadunud, kuid nüüd tõstatab selle taas Sophie Lewis oma uue raamatuga “Täielik surrogaatlus: feminism perekonna vastu”, milles ta seostab perekonna kaotamist raseduse radikaalse ümbermõtestamisega.

Lewise hinnangul kujutab raseduse lõpuni kandmine ja emadus endast tööd, mida on pikalt ekspluateeritud. Emadus on tema hinnangul muudetud aga ideoloogilise konstruktsiooni kaudu relvaks ning raseduse kandjad on sunnitud kapitalismi tingimustes kannatama bioloogilise ja ühiskondliku vägivalla all.

“Raseduse kandmine oli töö juba enne seda, kui see kaubastati kommertsliku surrogaatluse läbi, seega peaksime nüüd küsima, kuidas kujundada poliitikat, mis loob silla nende kahe töökoha vahel ning suurendab solidaarsust tasustatud ja tasustamata raseduse kandjate vahel,” leiab Lewis.

Lewise hinnangul on feminismi keskseks ideeks, et emadus ei ole naiseks olemise loomulik pärisosa, vaid naise valik – see ei ole mehhaaniline ega automaatne protsess, vaid kogukondlik praktika. “Emad hoolitsevad oma hoolealuste eest, kuid nad ka tapavad ja kuritarvitavad neid. Seetõttu on väga vajalik ema ja lapse vaheline side ebaloomulikuks muuta,” selgitab Lewis oma nägemust. “Vastupidine oleks lihtsalt selle töö devalveerimine.” Lewis loodab, et selline nägemus emadusest loob vajalikud eeldused revolutsiooniliseks uueks poliitikaks.

Perekond tuleks kaotada, emadus on kõigest ideoloogiline konstruktsioon

Lewis nendib, et paljude jaoks kõlab väljend “perekonna kaotamine” emotsionaalselt hirmutavana, kuna paljude jaoks on just perekond see kooslus, kust enamik meist leiab toetust ja lohutust. Kuid tema küsib pigem, et kas praegune piiratud peremudel on siiski piisavalt hea, kuna tema sõnul leiab enamik kuritarvitamisi aset just tuumikperekonnas ning ühtlasi kasvatakse meid seal “töölisteks ning sooliselt binaarse ja rassiliselt kihistunud süsteemi heteroseksuaalseteks liikmeteks”.

Lewis soovib seetõttu muuta traditsioonilist arusaama, et lapsed kuuluvad oma vanematele. Tema revolutsioonilise nägemuse kohaselt peaksid lapsed kuuluma vaid iseendale ning neid peaks kasvatama kommuun. Lewis nimetab sellist ühiskonnakorraldust “täielikuks surrogaatluseks”, kus “biogeneetilist perekonda, omandiõiguslikke perekondlike suhteid ja eramajapidamisi asendavad hoopis kogukondlikud suhtevõrgustikud”.

Lewise sõnul on ka oluline mõista, et emadus on kõigest väga võimas ideoloogiline konstruktsioon, mida toetab ühtlasi rasedusega kaasnev tugev hormonaalne “laks”, mis paneb meid oma vastsündinute eest hoolitsema. Kuid selle hormonaalse protsessi ümber rajatud tohutu ideoloogia tõttu ei suuda me mõista, et mõnedele lihtsalt ei meeldi emadus.

Lewise hinnangul on millegi täpseks sõnastamiseks vaja teinekord poeetide abi, mistõttu tsiteerib ta luuletajat Sylvia Plath’i, kes kirjeldab sünnitamist kui “musta jõudu, mis tühjendab ta aju ning seestab ta täielikult” ning novelist Elena Ferrante’t, kes võrdleb emadust “suhu oksendatud elustoiduga, mis on oma elavat koostist pidevalt koondanud ja pehmendanud, et võimaldada kahel ahnel vereimejal toitu saada”.

Lewis: igat rasedust peaks käsitlema surrogaatlusena

Kuna praegune surrogaatluse praktika jätab surrogaatema perekonnast kõrvale, siis peaksid riigid tagama neile võimaluse soovi korral jääda klient-perekonnaga seotuks. Samuti soovib Lewis algatada arutelu tõsiasja üle, et lootel on raseduse kandjaga suhe ning kui lootel peaks üldse olema mingeid õigusi, siis peaksid need olema ka raseduse kandjal.

“Ma leian, et lootele ei tohiks anda midagi, mida ei anta raseduse kandjale, sellest tulenevalt peaksid lapse tellinud vanemad lapsendama ka oma India surrogaatema,” leiab Lewis.

Kuid Lewise jaoks oleks see kõigest vaheetapp, viimselt soovib ta, et uueks normaalsuseks saaks arusaam, et lapsi tehaksegi rohkem kui kahe inimese poolt: “Ma toetan poliitikat, mis laiendab inimeste ringi, keda tunnustatakse sotsiaalselt ja õiguslikult kesksete, fundamentaalsete osalistena isiku loomises.” Sellega peaksid Lewise arvates muidugi kaasnema ka võrdsete õiguste (nt lapse haiglas külastamise õiguse) laiendamine kõikidele osapooltele, kes lapse “loomises” osalesid.

Kui igat rasedust käsitletaks surrogaatrasedusena, siis langeks Lewise sõnul ära ka kogu küsimus loomulikest suhetest. Lewise nägemuses tähendab surrogaatlus “üksteise asendamist, üksteise eest hoolitsemist ja üksteise valmistamist”.

“See on sõna kirjeldamaks vägagi aktuaalset, kuid ka utoopilist fakti, et me oleme üksteise valmistajad ning me võime õppida ka vastavalt käituma,” kirjeldab Lewis oma utoopilist tootmisprotsessi.

Sophie Lewisel on doktorikraad geograafias ning ta kirjeldab end kui kväärfeministi, kes on pühendunud küborg-ökoloogiale ja fašismivastasele võitlusele. Ühtlasi on ta tõlkinud raamatud “Kommunism lastele” ja “Feminismi lühiajalugu”.

Toimetas Martin Vaher

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!