Kui vanemlus on vangla, siis on see terve universumi suurune – sest iga laps, iga inimolend on omaette universum. Kõigest hoolimata kaasnevad lapsevanemaks olemisega rõõmud, mis võivad jätta meid igapäevaselt aukartusest sõnatuks – kui ainult hoiame oma silmad ja südamed nende jaoks lahti, kirjutab John Jalsevac.

Alustuseks üks tõsieluline episood.

Umbes neli aastat tagasi istusime perega laua taga ja minu toona 3-aastane vanim poeg jutustas meile, mida ta kavatseb teha, kui suureks saab. Ta teatas, et ehitab traktoritehase ning tehase sisse riputab suure sildi “Kogu aeg on issi-aeg!”

Psühholoogid ütleksid mulle, et tema armastuse keel on koos aja veetmine. Aga selleks ei peaks ma vajama psühholoogide abi – kas on maailmas väikest poissi, kelle kohta see ei kehtiks?

Mu poeg on nüüd seitse aastat vana. Sel suvel otsustas ta, et pühapäeviti käime temaga “iganädalastel” jalgrattasõitudel ja matkadel. Tegelikult oleme seda jõudnud teha vaid kolmel pühapäeval, aga talle ma seda ei ütle – olgu siis “iganädalastel”. Ent löögu Jumal mind kohapeal maha, kui ma kunagi unustan selle poisi elektrilise rõõmu, kui me pärast rattasõitu kuumade ja higistena jalutasime jahedatel ja varjulistel metsaradadel. Ta oli lõhkemiseni uhke, et oli kahekesi isaga väljas, “tõelisel seiklusel”, nagu ta ise seda korduvalt kutsus. Ma arvan, et ta peatus kakskümmend korda jalapealt, et vaadata puid ja metsaalust, kuulata vaikust ning hüüda: “Isa, kas pole kena? Küll on kena!” Sellest piisab, et panna mehe süda lõhkema.

Neitsi Maarja kohta öeldakse, et ta “jättis kõik need lood meelde, mõtiskledes nende üle oma südames.” Seda kirjakohta kasutatakse kõige sagedamini vaikse rõõmu analoogina, mida kogevad emad – nende füüsiline lähedus lastega toob sageli kaasa teravnenud vaatlusvõimed ja tugevad tunded. Ent ma kinnitan teile, et ka isad jätavad need lood omal viisil südamesse.

Sellest ajast, kui meie esmasündinu seitse aastat tagasi ilmavalgust nägi on meie peres “neid lugusid” olnud väga palju. Ärgata hommikul, et kuulda meie kolmandat last – meie poeedihinge – õrnal häälel kirikulaule laulmas või lasteluuletusi või Shakespeare’i tsiteerimas (minu abikaasa ambitsioonikate kodukooli-pingutuste vili); kuulata, kuidas meie kaks vanemat last unistavad tundide viisi 40-hektarisest talust, mida hakkavad kahekesi pidama (mu tütar vastutab loomulikult kasside eest); näha meie neljandat last mähkmeväel mööda maja uitamas, neli Nerfi püssi käes, peatudes ainult selleks, et panna kaks neist värisevate põlvede vahele ja ülejäänutega mind rõõmsalt tulistada; tulla töölt koju ja sattuda kallistuste ja muside laviini alla; häältekoor ja lehvitamine valjude “Aidaa!”-hüüetega iga kord, kui kuhugi lähen (isegi kui suundun lihtsalt 30 sekundi kaugusel asuvasse poodi piima tooma).

Viimaste aastate jooksul on mul olnud rõõm lugeda unejutuks suurepäraseid raamatuid: “Tuul pajuokstes” (täisversiooni – siin majas tobedaid Disney lühivariante ei sallita), Narnia-sarja raamatud (esimene oli liiga hirmus), “Šveitsi perekond Robinson”, George MacDonaldi lasteraamatud; äsja alustasime “Kääbikuga”; rääkimata tuhandest lasteluuletusest. Rikas ja nauditavalt süütu kirjandus, mida ma kunagi poleks lugenud – või uuesti lugenud –, kui mul poleks lapsi. Paar reedet tagasi oli mul pojaga esimene jam session – mina ukulelel, tema klaveril. Mudelrakettide lennutamine lähedalasuval põllul, hommikused padjasõjad, nii palju naeru…

Praeguses meeleolus meenub mulle väga palju rõõmu.

Umbes kuu aega tagasi sündis meile poeg Maximilian Joseph – meie viies laps seitsme ja poole aasta jooksul. Maailma standardite järgi oleme nüüd ametlikult peast segi. Neli võib olla viga, aga viis paistab kahtlaselt ettekavatsetud. Mu abikaasa on juba ammu saanud kassapidajate haletsevate pilkude ja vältimatute tahtmatult ebaviisakate truismide (“Teil on küll käed täis!”) osaliseks. Ma ei ole veel lasknud tal kõigi viiega korraga üksi välja minna (me peame ju ikkagi kaitsma kassiiride habrast psüühikat).

Üldsuse arvates peaksime olema täielikud närvivared. Ja mõnikord olemegi, eriti magamamineku ajal. (Teade kõigile, kes pole veel lapsevanemad: kõik, mida olete kuulnud laste magamapanekust, olgu see kuitahes õudne, on tõenäoliselt tõsi. Selgub, et uneajaga on selline mure, et see juhtub uneajal. See võib kõlada tautoloogiana, aga sõjaudus tekivad mõistusel absurdsed kinnismõtted, nagu näiteks mis oleks, kui uneaeg oleks kohe pärast hommikukohvi, kui lapsed on hästi puhanud? Sel juhul oleks see käkitegu.)

Sellegipoolest arvan, et räägin ka oma naise eest, kui ütlen, et enamuse ajast on meil liiga lõbus, et märgata, kui väsinud ja hõivatud me oleme.

Võibolla ma eksin, aga mõnikord tundub mulle, et liiga palju räägitakse sellest, kui raske lapsevanemaks olemine on, ja liiga vähe sellest puhtast, uskumatust, kirjeldamatust, tõesti müstiliselt seikluslikust lõbust, mida see teekond pakub. Kipume ootama lapsevanemaks olemise raskusi ning pidama aegu, kus tõesti on raske ja üldse mitte lõbus, vanemluse olemuseks.

See ei pea nii olema.

“Miski ei ole iseenesest hea ega halb, üksnes mõtlemine teeb ta selleks”, ütles Hamlet Rosencrantzile ja Guildensternile – rumal remark, kui seda kasutada moraalsetes küsimustes, aga täis tarkust, kui kasutada seda vastusena meie eluolukordadele. Ka Hamlet pidas silmas viimast tähendust: Taani oli tema jaoks vangla, kuid, nagu ta isegi tunnistas, seda vaid seepärast, et ta ise seda vanglaks pidas. Mõnikord võib ka lapsevanema roll tunduda vanglana. Meie oleme need lapsed ellu kutsunud, tagastada neid ei saa ning kuskilt pole võtta Mary Poppinsit, kes paneks nad magama või hariks neid moraaliteoloogia või maksude alal samal ajal, kui meie joome punast veini ja vaatame telekat.

Aga sellest pole midagi. Kui vanemlus on vangla, siis on see vangla, mis on terve universumi suurune – sest iga laps, iga inimolend on omaette universum. Kui me mõnikord niimoodi ei tunne, võib olla, et me ei vaata lihtsalt selgete silmadega – nagu rumalad pöialpoisid “Viimses lahingus”, Narnia-sarja viimases raamatus, kes istuvad keset Aslani riigi muru ja päiksepaistet, ümbritsetuna puudest, millel kasvavad maitsvaimad viljad, aga ise on tänu oma absoluutsele skeptitsismile täiesti kindlad, et viibivad pimedas ja haisvas tallis.

Muidugi, meie ei ole veel Aslani riigis. See tähendab, et mõnikord on lapsevanema töö vaevaline, eriti kui me ise või meie lapsed kannatavad füüsilise või vaimse haiguse, majandusraskuste, psühholoogiliste haavade, abieluliste lahkhelide või ükskõik milliste raskuste koorma all, mis meie katkist, patust inimkonda siin pisarate orus vaevavad. Sellest kõigest hoolimata kaasnevad lapsevanemaks olemisega rõõmud, mis võivad jätta meid igapäevaselt aukartusest sõnatuks – kui ainult hoiame oma silmad ja südamed nende jaoks lahti.

Tõlkinud Maria Vooglaid