Austus Eesti riigi suhtes tuleb ära teenida, mitte välja kaubelda

Kõne Vabadussõjas langenute mälestusehise avamisel

28. novembril 2012

Austatud president Rüütel, Kaitseväe juhataja, hr peaminister, hr kaitseminister, diplomaatilise korpuse esindajad, head siia kogunenud inimesed!

Sooviksin alustada mulle usaldatud väikest sõnavõttu tänusõnadega nende aadressil, tänu kellele korporatsioon Vironia täna nii austava koha siin, selle endises jõulisuses taastatud mälestusehise jalamil, on saanud sisse võtta.

Selle kauni ja imposantse arhitektuuriteose algse vormi autoriks oli korporatsioon Vironia liige Edgar-Johan Kuusik. Pärit Tartumaalt, mõisa valitseja perest, sai Kuusik, sarnaselt mitmetele võimekamatele tärkava Eesti haritlaskonna võsudele 20. sajandi alguses, suurepärase võimaluse õppida arhitektuuri Riia Polütehnikumis. Riias liituski noor mees esimese eestlaste korporatsiooni – Vironiaga.

Vironia, nagu ka hilisemad korporatsioonid Tartus ja Tallinnas, kelle esindajaid ka täna siin nii rohkearvuliselt näha võib, kasvatas ja kujundas möödunud sajandi esimestel aastakümnetel noori ja mõneti tahumatuid maarahva võsusid tõelisteks härrasmeesteks selle sõna kõige üllamas tähenduses. On meenutatud, et Vironia õpetas suitsusest rehetoast pärit poisi frakki kandma ja end Riia paljurahvuselises tudengkonnas suurrahvaste esindajatega võrdväärsena ülal pidama ning vajadusel enda au ja head nime ka rapiiri abil kaitsma.

Ümbritsetuna kõrgeid tiitleid kandvate ajalooliste suguvõsade järeltulijatest ( – tihti mitte just kõige õnnestunumatest näidetest – ) mõistsid need noored Eesti mehed ilmselt eriti selgelt, et tõelise aristokraatia teevad nähtavaks need voorused, mida ta kannab ja teostab. Mis teevad ta erakordseks ning keskmisest eristuvaks! Ainult need, kes kasvatavad endas ja hoiavad kõrgel vooruseid nagu tarkus, õiglus, mehisus, mõõdukus, aga ka alandlikkus, lahkus, suuremeelsus – võivad loota, et neil on mingitki voli ja õigust olla inimeste või terve riigi juhtimise juures.

Nendest, korporatsioonide ridades mehistunud ja endas õilsaid vooruseid arendanud meestest kujunesidki loodava vaba Eesti riigi rajajad. Nende meeste vapralt valatud veri tagas võidu Vabadussõjas ja hilisem raske töö aitas sünniraskuseid kogenud väikeriigil paarikümne aastaga tõusta võrdseks partneriks Euroopa riikide hulgas.

Korporatsioonidest võrsunud Eesti mehed teadsid, et igasugune austus tuleb välja teenida, seda ei ole võimalik välja kaubelda. Nii saksa-, poola-, vene- ja läti tudengite seas võrdselt seismiseks, kui ka Vabadussõjas ülekaaluka vaenlase vastu astumiseks – mõlemal juhul tuli näidata, et oleme ise kõigeks valmis ja suutelised. Suudame seista kindlalt ka ilma kõrvalise abita! Või kui enam ei suuda, siis oleme valmis langema sammugi taganemata!

Meie väike riik peaks ka tänasel päeval neid printsiipe meeles pidama ja nende järgi ka enda rada valima. Keda iganes me enda liitlasena ka näha ei taha või mis suunast me ka ohtu ei pelga, peame alati näitama, et oleme ise väärt vabana seisma. Vaid nii teenime liitlase abi ja vastase austuse. Need langenud, keda täna siin avatud mälestusehis meenutab, on meile kõigile ja meie riigile seda alatiseks meenutamas.

Edgar-Johan Kuusik teadis ja tundis seda kõike väga isiklikult. Ta oli ka ise pika ja lahinguterohke sõjatee Vabadussõja rinnetel läbi käinud. Noorest reservist tulnud lipnikust, keda kaadriohvitserid 1917. aastal Petrogradis pilkasid, sai Vabadussõja lõpuks sõjatandril karastunud võitleja, kes teenis nii legendaarse kapten Irve alluvuses soomusrongil kui ka Vironia vilistlase kindral Jonsoni juhitud ratsarügemendis. Lahingutes näidatud vapruse eest omistati Kuusikule ka II liigi Vabadusrist.

Täna ja tulevikus siin selle monumendi juures seistes ja Vabadussõjas langenuid, aga ka neid meelekindlust ja südikust kehastavaid Eesti mehi, nagu Edgar-Johan Kuusik, meenutades ärgem unustagem, et nende suurim kingitus meile on eeskuju, mida järgida! Ainult nii saame tagada nende mälestuse ja kõige selle, mille nimel nad võitlesid, säilimise! Kasvagem vooruslikumaks igaüks eraldi ning ühiskonna ja riigina tervikuna! Iseseisvus – ise seismise õigus ja vabadus – ei tule liitlase armust, vaid õiglaste, ausate, meelekindlate, alandlike, lahkete ja suuremeelsete meeste ja naiste valmisolekust üksi seista ja mitte milleski olulises järele anda või vajadusel siin samas, sammugi taganemata, langeda!

Henrik Visnapuu, samuti korporant (Korp! Sakala vilistlane), on Vabadussõjas langenutele mõeldes kirjutanud muuhulgas järgmised read:

/…/
Ole tervitet, tervitet kodumaa!
Surm kõiki me mehi ei murra:
Kes üle jääb, vabalt võib elada.
Õnn igavest olgu sinuga!
Nii magus on sinu eest surra.
/…/

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!