KOLUMN ⟩ Jüri Kotšinev: kõikide sõda kõikidega
Viimaste aastate jooksul on võimu omavate institutsioonide kohad täidetud selliste riigiteenistujate ja ametnikega, kellele on nende amoraalsus ja pahelisus näkku kirjutatud.
Viimaste aastate jooksul on võimu omavate institutsioonide kohad täidetud selliste riigiteenistujate ja ametnikega, kellele on nende amoraalsus ja pahelisus näkku kirjutatud.
Jüri Kotšinev teeb sissevaate Euroopa ajalukku, et uurida pisut, kuidas oli seadusandliku ja täidesaatva võimu omavaheline suhtestatus korraldatud Euroopa tsivilisatsiooni hällis, Vana-Roomas.
Objektiivi raadiostuudios arutlevad õpetajate streigi teemal sõjaajaloolane Jüri Kotšinev ja Objektiivi peatoimetaja Markus Järvi.
Kohalike kodanike kukil on koha sisse võtnud sinna roninud kamp parasiite ja kaabakaid.
Igaüks saab ise otsustada, kas oli parem elada XV sajandi Inglismaal, kus tuli oma valitsemise õiguste eest võidelda jala või ratsa, mõõga või sõjanuia ning sõjahaamriga või muutuda XXI sajandil elades sootuks, rassituks ning rahvuseta isendiks, kes saab mageda vegeteerimise tingimustes liikuda seinast seinani ja hommikusest äratusest õhtusöögini, kirjutab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
See, mis toimub praegu Venemaal on paljastanud selle maa ajaloo ja rahva vaimuelu põhjast, ajaloo hämarusest üles kerkinud telje, milleks on nomaadidelt üle võetud püsimatuse ja paiksuse puudumine koos tarvidusega pidevalt kuhugi liikuda ja midagi vallutada, samal ajal kui oma siseriigis valitseb korralagedus ja viletsus, kirjutab Jüri Kotšinev.
Kui vaadata riigikogus toimuvat kaine pilguga, on asi väga lihtne – reformarite laiamine viib neid paratamatu kukkumiseni võimutipust alla.
Praegu on karmid ajad. Kallase juhitud reformikommunistid tegelevad oma võimu kinnistamisega lõpmatuks ajaks. Selle vastu peab seisma vaatamata eilsete partorgide ja komsorgide vastuseisule ja ähvardustele. Siin ei ole aeg enda haletsemiseks ja hirmuks reformarite kärkimise ees, leiab sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
See, et kõige mõjukam Eesti tegelane on valetanud valijatele, vassinud pidevalt nii rahvale kui ka „omadele" ja „poolomadele" Stenbocki majas ning jultunult ignoreerinud vahelejäämist oma pereäride kaudu mehkeldamisest Venemaaga, samal ajal kui ta valjuhäälselt ja raugematu innuga teisi Euroopa Liidu liikmesriike Venemaad boikoteerima üles kutsus, ei mängi justkui üldse mingit rolli.
Kriuksub ja krigiseb.