See riik on muutunud julmaks ja hoolimatuks maaks. Kui inimest ei lõika jalutuks Kalevipoja mõõk, siis saab temast jagu riik.
Eestis on koalitsioonikliki valitsemise all suitsenud nii paljude valitsejate (ministrite) ja linnavolikogu ja linnavalitsuse liikmete suud, et neid kokku lugeda ei suuda. Suitsu ja vingu tuleb nii Stenbocki majast Toompeal kui ka linnavalitsuse hoonest Vabaduse väljakult.
Aeg-ajalt võtab vanema põlvkonna rahvuskommunistist euroliberaaliks pööranud Siim Kallas avalikus ruumis sõna teemal, et kiusatakse siin maal ikka väga neid, keda tema arvates rahvas lõpmatult kiitma peaks. Kaikaid topitakse Siimu arvates kodaratesse kõikidele edumeelsetele reformaritele ja see pole tema arvates üldse ilus.
Siimu vuntsid on sellise „ebaõigluse" tõttu üha rohkem longus. Kaja Kallas on sooritamas kõrget lendu eurobürokraatide taevas ja seega võib Siim oma järeltulija suhtes tunda uhkust ja rahulolu. Omal ajal ei saanud Siim Eesti presidendiks, kuna siis meenutati liiga valjuhäälselt tema viperusi, 10 miljoni dollari kadumise lugu ajast, kui ta oli Eesti Panga president (1991–1995). 1993. aastal investeeris firma Villa Paradiso 10 miljonit dollarit, millest saadi tagasi vaid kaks.
Selle investeeringu käigus kaduma läinud summa oli 8 miljonit dollarit ning süüdistuse sellise asjade arengu eest sai ka Siim Kallas. Siim mõisteti koos oma tollase nõuniku Urmas Kajuga õigeks. Kohus mõistis Kallase õigeks ja seda koguni kahel korral. See oli Tallinna linnakohus.
Protsess pidi jätkuma järgmise astme kohtus, kuid peaprokurör keelas prokuratuuril asja edasi kaevata. Seda kõike meenutati meedias üsna valjuhäälselt aastal 2016, kui muude kandidaatide kõrval (Eiki Nestor, Mailis Reps, Marina Kaljurand, Mart Helme ja Allar Jõks) astus valimisvõitlusse ka Siim Kallas. Presidenti ei suudetud siis valida ei riigikogus ega valimiskogus ja asi lõppes Kersti Kaljulaidi kohale määramisega seltskonna poolt, kellel olid selleks vajalikud hoovad.
Meeles on Kersti „maaletoojatest" sotsialist Eiki Nestor ja isamaalane Jüri Luik. Neid askeldajaid oli seal ümber veel, aga nende näod ja nimed ei ole mul praegu enam meeles. Ka endine president ning samuti nagu Nestorgi sotside ridadesse kuulunud jänkide maalt pärit Ilves näis Kaljulaidi igati soosivat ja nii see tervisesportlane ja naiskorporant ametisse pandigi.
Siim pääses küll süüdimõistvast otsusest, aga „kümne miljoni" afääri tume vari jäi teda saatma ja niipea, kui ta ilmutas huvi mõne uue koha järele Eesti poliitmaastikul, meenutati talle kohe tema tegutsemist Eesti Panga presidendina 1993. aastal. Siim solvus ja jäigi solvunuks.
Eks nüüd on tal aega pensionipõlves oma elu üle järele mõelda. Keskerakondlasest mitmekordsel eksministril Mailis Repsil nii hästi ei läinud. Temale sai saatuslikuks kohvikannu ebaotstarbeline „kasutamine" ning sünnipäevapeo korraldamine ministeeriumi arvel ning viperused ametiauto ja autojuhi omavolilise kasutamisega ning veel midagi sellesarnast.
Süvariik on nende aegadega võrreldes ennast kokku võtnud ja enam vast sellisel labasel moel vahele ei jääda. Süvariik suudab ennast ümber häälestada ning oskab tsementeerida oma võimu ja selle võimu juurde ümbermääramist nagu õlitatult.
Reformikommunistid ennast enam kommunistideks ei pea. Nüüd on nad euroliberaalid ja globalistid, kes kuuluvad liberaaldemokraatliku internatsionaali ridadesse. Vanade kommarite asemele on peale kasvanud uus põlvkond liberaale ning metamorfoos kommunistidest neomarksistideks muutumisel on neil läbitud.
Selliste valitsejate all, kes on loonud liidu sotsidega ja mingi kummalise ollusega nime all Eesti 200, on see riik muutunud julmaks ja hoolimatuks maaks. Kui inimest ei lõika jalutuks Kalevipoja mõõk, siis saab temast jagu riik. Riik jahvatab oma kodanikud läbi ning siin ei aita nutt ega hala.
Maa on muutunud julmaks ja kalgiks globalistide ja sotside paradiisiks.
Julmad on mängureeglid sellel maal ja julm on elu selle maa pealinnas. Kalk ja sünge on see hallide tornide ning müüride varjus toimetavate mägraonude ja -tädide valitsetud sadamalinn, kus punaseks võõbatud asfaldiribadel ja igal pool mujal kihutavad ringi elektrimootoritega tõuklejad ja kastita ning kastiga ratturid.
Kui linnavõim otsustab selles julmas ja kõledas vargapesas nimega Tallinn käskida linnarahval käia tänavatel peas pissipotid, siis enamik kuulekaid kodanikke seda ka teeb. Nii kaugele on siin jõutud madalaks tambitud inimeste hirmuvalitsemisega.
Julm pole mõistagi ainult pealinna elu ja olu. Võimul on kährikud ja mägrad üle terve Eesti. Jätkub punnis põskedega kavalpäid nii vanale Liivimaale, nii itta kui lõunasse ja mujale.
Pealinna valitsev seltskond erineb teistest linnadest vast selle poolest, et siin paistab võim läinud olevat hullumeelsete tegelaste kätte. Vanasti ei saanud kõrgkooligi astuda, kui ei olnud ette näidata tervisetõendit, muuhulgas ka vaimse tervisliku seisundi kohta.
Praegu seda ilmselt ei nõuta ja nii ei olegi välistatud, et ühel päeval nõuab linnavalitsus, et kõik linlased peas potte kannaksid. Nende pottide värv jäetaks esialgu oma valida, aga peagi võib ka see muutuda ning vale värvi potiga ringikäimise eest ähvardab selle kandjat suur trahv. Poti kandmine saab olema mõistagi maksustatud selle kandmise kohustuslikuks kehtestamise päevast.
Siis ei jää viimastel vabadustarmastavatel linlastel muud üle kui koonduda Veskimetsa kanti ja moodustada seal „vabameeste ühendus", midagi omaaegse Inglismaa vabade küttide liikumise taolist. Relvastatuna vibude ja nooltega ei lase siis need Veskimetsa vägevad priiusekütid endale linnaametnikel pähe istuda ja luues liidu Veskimetsas asuva loomaaia asukatega hakatakse muistse Tasuja kombel võitlema võõra võimu ja vaimu vastu.
Siseminister suunab vabameeste vastu kogu oma uute veekahurite ja muuda hävitusriistadega varustatud väe ning sellesse võitlusse kaasatakse ka Tallinna raesalk ehk munitsipaalpolitsei, aga vähemalt katsetada tasub ikkagi.
See maa on siin juba nii julm ja kalk oma inimeste vastu, et enam julmemaks ta muutuda ei saa. Või saab. Saab…